Thursday, June 18, 2015

Toronto-Pariis-Tallinn

Air France kahekordne 747-400
Teisipäeval oli viimane tööpäev pikaks ajaks. Kiire vestlus ülemusega, pidin rääkima veel miski peadselt ette tuleva vahetuste aja muutmise teemal. Ülemus mainis, et tema poolest võin valida mis iganes tahan aga soovitav homme ka aü'ga läbi rääkida. Sorry, pole võimalik, sest õhtul lendan Pariisi ja tagasi tulen alles augustis vastasin :) Mees muigas: minu teada on sul 3 nädalat puhkust aga paistab, et sa oskad elust mõnu tunda, head reisi ja näeme Augustis, ma usun, et sul pole põhjust oma vahetuse pärast muretseda.
 
Kodus oli tund aega pakkida kohvrit. Eelmisel päeval olin enamuse asju valmis vaadanud ja tööl nimekirja teinud, et miskit olulist ei ununeks. Mõnes mõttes hea, et pagasi kaal 23 kilo ja ühe kotiga piiratud, lihtsalt ei saa liiga palju kaasa tarida. Lisaks võib võtta käsipagasi, mis 12 kg ja 55X35X25cm ja ühe personaalse koti nagu läpaka. Esialgu jäi mulje, et mul nii ruumi kui kaalu jääb üle, aga peagi selgus, et peab veits piirama hakkama. Olin sunnitud maha jätma massiivse rattaluku ja salsapurgi raskuse pärast ning kolm chipsikotti mahu tõttu. Tahtsin küll veits ülekaalu ja mahtu tekitada, aga kaasa sihuke reegleid järgiv, hirmutas mu ära, et praegu ei lasta enam ülekaaluga läbi. Mina olen alati mõistliku ülekaaluga (nii 5 kg ringis) ja mahuga läbi saanud siiski ei hakanud vaidlema, tema reisis niikuinii viimati.
 
Sellise suurusega "käsipagasid" siis :D
Hiljem lennujaamas muidugi selgus, et pole muud kui sõnaosavust vaja rääkimaks lisakilod ja kotid chek-in'st tasuta läbi nagu ma alati teinud. Mingi indialaste pere minu ees suutis vaatamata ametniku vastuajamisele ikkagi kolme nelja kotiga isiku kohta end lennule suruda, kahju et kaasa seda pealt ei näinud, sest ta oli mu lennujaama ees maha lasknud ja peale kiiret musi koju sõitnud. Hiljem lennuki peale minnes nägin enda ees kahte noormeest, kelle käsipagas kujutas endast suuremat sorti seljakotte, mis vähemalt kahekordselt lubatud mahu ületasid kaalust rääkimata. Nüüd ei suutnud end pidada ja tegin pildi, et kaasale fototõestus saata sellest kuidas seadusi saab väänata kui vaid viitsimist, soovi ja veidi veenmisoskust :D
 
Päikeseloojak Labradori kohal
Lennukit oodates jäi silma ka üks blond noorik kahe pisikese heledapäise plikaga, kes minus nostalgiapuhangu esile kutsusid - justnagu ise sai 15 aastat tagasi reisitud. Vaatasin terasemalt ja äkki sain aru, et tunnen ju teda, tegu Guelphis elava eestlannaga, kellega kunagi jaanitulel kokku saime kuna ta meie blogi oli lugema hakanud. Torontos pikalt lobiseda ei saanud, sest lastega reisijad, keda oli üllatavalt palju, suunati lennuki tahaotsa. Mulle oli istekoht ette kohe businessklassi taha kinni pandud, poleks hakanud seda muutma kui oleks saanudki, sest aknaalune koht asus just tiiva ees - ideaalne pildistamiseks. Lennuk ise pirakas kahekordne Boeing 747-400.
 
Lend kestis kaheksa-pool tundi. Menüü oli muljetavaldav aga toit, mis ette toodi tavaline lennukiroog. Kõrvale sai pudelikese veini, teise küsisin lisaks, et parem uni tuleks. Paraku jäin filmi "Ameerika snaiper" vaatama kuna olen ka tema raamatut lugenud. Päris hästi tehtud, ei pidanud pettuma kui mõningad lahingustseenid välja jätta, mis ilmselgelt ülepakutud. Tukkusin tunnikese aga und siiski ei tulnud. Iirimaa kohale jõudes tegin akna lahti ja nägin vapustavat päikesetõusu, mille ka moblaga fotole jäädvustasin. Rohkem magamisest miskit välja ei tulnud, hakkasin vaatama järgmist tehisintellekti teemalist filmi "Deus Ex", tundus huvitav aga enne kui poole peale jõudsin alustas lennuk laskumist Pariisi de Gaulle lennuväljale.
 
Päikesetõus Iirimaa kohal
Loodetud pilti Eiffeli tornist ei saanud, sest kas olin valel pool või lihtsalt lennuväli nii kaugel kesklinnast, et isegi silma ei hakanud see ehitis. Esmapilgul tundusid nii piirivalve kui toll väga lõdvad olevat ja transport terminalide vahel üllatavalt hästi orgunnitud. Schengeni ruumi sisenedes ei tundnud keegi mu pagasi vastu huvi. Asi muutus kardinaalselt kui D terminali siseneda üritasin. Kõik käsipakid sobrati hoolikalt läbi, läpakad välja ja dokumendid läbisid hoolika kontrolli. Kõige suurema probleemi tekitasid Torontost kaasa ostetud kuus õllepurki. Need kisti kinnisest kotist välja ja pandi mingisse masinasse, mis väitis et tegu "explosif materiel"! Mida kuradit, kui need mult ära võtate siis ma ise lähen "explosif" oli tahtmine neile öelda aga targu jätsin selle enda teada, lennuvälja ametnikega peab naljadega väga ettevaatlik olema.
 
Maandume De Gaulle lennuväljale Pariisis
Niipalju siiski julgesin teha et sirutasin käe välja ja ütlesin, et andke siia ma joon ühe neist kohapeal tõestuseks ära, et tegu pole lõhkeva materjaliga. Paraku sarnaneb õllepurgi avamiseks tehtav liigutus granaadilt splindi eemaldamisega, tüüp sõnas kindlalt "No no" sihukese näoga, et kui üritan õllepurki tema käest võtta lasevad mu kohapeal sõelapõhjaks. Vaatas mulle otsa, ja lausus kanges inglise keeles: "Sir you come with me". Oi perse, kas tõesti panevad selle nalja eest kinni. Marssisime koos paarkümmend meetrit edasi teise masina juurde. Paraku oli ka see veendunud, et Molsoni tehas Kanadas pakendab õllepurkidesse tugevatoimelist lõhkeainet C4, nüüd hakkasin juba ise muretsema.
 
Plahvatusohtlike õllepurkide juhtum osutus piisavalt tõsiseks, et suunati järgmise astme käsitleda. Üks minust nats lühem kuid oluliselt korpulentsem matroon võttis juhtimise üle. Tema inglise keel piirdus juba tuttava nelja sõnaga, mida too ilmselt pidevalt oma teisel ametikohal vangivalvurina kasutab: "You, come with me". Järgnevad pool tundi jalutasime kahekesi mööda lennujaama ja minu purgid käisid läbi iga jumala kui ühe rõntgenimasina, mis kõik olid kas katki või väitsid, et tegu ohtliku ainega. Ma olin veendunud et peale sellist kiiritusdoosi on tõepoolest tegu ohtlikult radioaktiivse ainega, mida nagu väga ei tahtnudki enam lennukisse võtta :)
 
Molson Canadian "EXPLOSIF"
Viimaks kõige vägevama kaubiku suuruse masina juures ilmusid ka julgeoleku ülemused välja. Peale mõningast ägedat prantsusekeelset vestlust kätega vehkimist ja purkide veelkordset kiiritamast jõudsid nad mingile järeldusele. Tulid kolmekesi minu juurde ja seletasid, et reeglite järgi mind nende purkidega läbi ei tohi lasta. OK, tühja kah, laske vähemalt mind siis. Järgnes juba tuttav "No, come with me". Matroon võttis mu sleppi ja marssis turvameeste sissepääsu juurde, pergel nüüd hakkavad läbi otsima või.
 
Paraku vedas ta mu lihtsalt toast läbi ja kui üks relvastatud turva tahtis teada, miks mingi tsiviilisik sealt läbi viiakse ning protesteerima hakkas tegi mu saatja emalõvi näo pähe ja sisistas miskit turvale, mille peale see kohkunult tagasi tõmbus pomisedes "qui, qui madam". Kahju et ma Prantsuse keelest mõhkugi ei mõista, oleks vist palju huvitavam jutustus tulnud. Igatahes lõppes mu ristikäik sellega, et viidi nööpipidi Tallinna lennu väravasse ja sooviti head reisi, kusjuures mu saatja vahepeal astus tollivabast poest läbi võttis sealt koti ja pitseeris isiklikult kinni. Ma oskasin vaid vastata "Mersiii Bokuu", loodetavasti ei tähenda see midagi roppu kui nats valesti hääldada :D
 
Eesti emme kahe blondi tütrega Pariisi lennujaamas
Niipea kui ta vaateväljast kadunud, ajasin käe kotti, nakitsesin augu kilesse ja koukisin õlle välja. närvide rahustuseks kulus üks tubli sõõm ära. Peale teist õlut oli juba hulga parem olla, surfasin veidi lennujaama poolt pakutava tasuta wifiga netis, vaatasin oma teated ja uudised üle. Kohvikust tahtsin miskit näksi haarata aga kui nägin, et croissant 2 euri maksab läks isu üle :) Nägin eesti peret, istusime koos ja rääkisime juttu kuni hakati Tallinna lennu peale inimesi laskma. Kaks pisikest plikat olid kui vedrujänesed valmistades oma ringijooksmisega vanematele pidevalt peavalu.
 
Lennukis istusin maha ja jäin niiimoodi magama, et ei märganud kui õhku tõusime. Koht oli seekord viimases reas, ebamugavalt püstiasendis võimaluseta seljatuge alla lasta. Lennul saime vaid saia ja vee, isegi kohv oli tasuline. Rannajoon oli kummaline, ei saanudki aru kust üle lendasime, igatahes lõpuosa tulime millegipärast pikki põhjarannikut. Oma kohvri sain esimesena kätte ja ühe jutiga ka turvatsoonist välja. Mulle astus vastu mingi tüüp uurides inglise keeles kas ma olen Nowitzky, ei, hoopis Toomas vastasin muiates. Vanemad vastas, ladusin kohvri ja seljakoti autosse ning istusin rooli, esimene peatus Järve Keskus.

No comments:

Post a Comment