Sunday, August 30, 2015

Telgitamine Awendas


Awenda Telkimisplats #239 Wolf campground
Suve lõpuks oli plaanis kogu perega üks lühipuhkus looduses teha. Kohe kui oma pärispuhkuselt tagasi jõudsin arutasime asja läbi ja otsustasime võimaluse korral juba vanasse tuttavasse kohta Awendasse minna, kus mitu kena randa. Mina oleks eelistanud ehk Killarneyt, Beasouleil Islandit või isegi Algonquini aga takkajärge, hea et sai valitud selline "mugavustelgitamine", sest ilmaga meil just kõige paremini ei vedanud. Viimasel ajal on suvel praktiliselt kõik loodusparkide ja kaitsealade telkimiskohad kinni pandud, mistõttu nii lühikese etteplaneerimisega õnneasi kui saad koha. Ontario Parks veebilehel surfates selguski, et Awendas pole võimalik koera ja elektriga kohta neljaks järjestikuseks päevaks kinni panna, kusjuures laupäev oli hoopis välistatud. Ainus võimalus kaks erinevat telgiplatsi järjestikustel päevadel, mida oleme ka varem teinud. Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev saime platsi number 239 ning teisipäeval pidime kolima 233 peale, kus olime kolmapäevani.

Mandarinis laste sünnade järeltähistamine
Siinne telkimisplatsi reserveerimissüsteem on väga mugav, üle neti saad vaadata millised platsid mis kuupäevadel vabad. Platside kohta pakutakse lisaks hulgale infole ka fotot. Kui oled reserveerinud, maksad ära ja saad mõne minutiga kinnituse emailina. Hinnad on selle paarikümne aasta jooksul, mis siinkandis elatud, suht kiiresti tõusnud ja üsna soolaseks läinud just nagu lihakraami subproduktide (keel, sõda, maks, ...) puhul, kuna nõudlus on järsult kasvanud. Telgitamise öö koos elektri võimalusega maksab 50 CAD, mis juba odava motellitoa skaalas, samas loomulikult eelistan iga kell telki hotellile. Lõkkepuud tuleb kohapeal lisaks osta - õhtu jagu pakkusid kui kokkuhoidlikult põletada tuleb $6.50, lisaks saad ka peenemaid pilpaid osta süütamiseks või isegi jääd 4 liitrit $3.50 eest.

Metsa alt loomulikult puid ei tohi võtta, ehkki tegu "ürgmetsa" seisus hoitava rägastikuga, kus maapinnal hulk risu ja mahalangenud suuremaid puid. Seda aga püütakse hoida võimalikult looduslähedasena jättes suur enamus sinna kuhu kukub. Ma veits ikka "pattu" olen teinud sellega, et telgiplatsilt korjan kuivanud raagusid ja mahakukkunud kasetüvelt tõmban jupi tohtu lõkke süütamiseks. Üldiselt paistab, et rahvas peab eeskirjadest kinni, sest metsaalune on vaatamata aastakümnete pikkusele kasutamisele endiselt mahalangenud puid ja risu paksult täis. Eks oma osa etendab seadusekuulekus ja suht karmid trahvid kui vahele jääd. Lisaks muidugi sotsiaalne surve, sest ei saa rüüstata ilma, et jääksid lähematele naabritele silma. Oma puid ei tohi kaasa võtta seoses puidukahjurite leviku tõkestamise kampaaniaga. Ontarios on momendil suurimaks probleemiks aasia saarepuu mardikas, mis paari aasta eest tappis ka meie piirkonnas kruntide vahel kasvanud enam kui 100 aastaste puude salu natukese ajaga.


Saabumine
Igatahes kui vanem laps saabus teisipäeva õhtul siis juba pühapäeva varahommikul panime kogu pere ja loomad autosse ning kimasime põhja suunas. Vaatamata suht varasele lahkumisele ja pühapäevale istusime ikkagi linnast väljuval maanteel pool tunnikest ummikus. Hullud ajad kui veedad tund või paar maanteel teona liikudes on reede õhtu ja laupäeva hommik kui kõik oma suvilatesse sõidavad ja eriti pühapäeva õhtu kui kõik korraga tagasi tulevad. Laupäeval peale laste järelsünna tähistamist Mandarinis saime enamuse pakkimise ja proviandi muretsemisega ühele poole. Viimasel ajal olen teinud nimekirja kraamist, mis kaasa võtta ja maha tõmmanud alles siis kui vastav asi-ese autosse torgatud. Mul ongi arvutis kolm erinevat üldist nimekirja, et mitte iga kord uuesti jalgratast leiutada - suvematkamise kraam, talvereisu kraam, eesti või lennureisu kraam. Kõik on jaotatud kategooriatesse: riided, asjad, elektroonika, toidukraam. Kui varem olen ikka sunnitud lähemast linnast üht teist ostma, mis ununes siis seekord ei jäänud midagi maha, isegi kohvifiltrid said kaasa.
 
Lapsed püstitavad telki

Juba paar päeva enne hakkas veits viltu vedama, sest esiteks selgus suht ootamatult et noorem laps siiski läheb metsaülikooli, mis algas just samal ajal kui meie plaanitud telgitamine. Õnneks mõlemad kohad võrdlemisi samas suunas, mistõttu otsustasime ta lihtsalt päev hiljem kohale viia, et saaks vähemalt ühe öö ja päeva pere ning koertega veeta. Siis tuli veel kaasal peavalu ja lõpuks lubas ilmaennustus vihmast ning jahedat, mis täiesti harukordne augusti lõpus mil tavaliselt kuumalained probleemiks. Tillukese kutsika hoidmine ei teinud ka elu lihtsamaks, ainsaks kergendavaks asjaoluks, polnud vaja otsida kassi järgi vaatajat. Kõigele vaatamata läksime hommikul optimistlikult teele lootes, et vähemalt ilmaennustus paneb puusse. Lapsed olid loomadega taga ja jäi mulje, et kutsikas tundis end autos mugavalt.

Telgitamisplats osutus täitsa asjalikuks, lapsed panid kohe mõlemad telgid üles sel ajal kui kaasa valmistas kerge eine. Koerad uudistasid ringi ja kui kutsikas hoidis algul väga meie ligi siis peagi ulatusid käigud nina pikal ka esimeste puudeni. Seekord otsustasime kiiruse mõttes autoga randa minna. Lained olid päris ägedad aga vesi soe, ujumas käisime vahetustega, keegi pidi ju Kokol silma peal hoidma, et see liiga kaugele meiega kaasa ei ujuks või omapäi rannale hulkuma ei läheks. Lestad olin kõigile kaasa võtnud, nendega ujumine on ikka igavesti lahe ja kiire. Kikil tuli lausa pähe mõte 5 km kaugusele saarele ujuda, mille siiski suutsime maha laita. Pilte rannas ei teinudki, sest lootsime et küll hiljem jõuab. 
 
Õhtul istusime lõkke ümber grillisime vorste ja küüslaugu saiasid ning mina tegin isegi grillseeni juustu ja vorstitükikestega. Lastele meeldisid ülekõige lõkkes küpsetatud kartulid. Tähtede vaatamisest rannas ei tulnud miskit välja, juba õhtul hakkas sadama ja minu poolt piknikulaudade kohale ülestõmmatud koormakate õigustas end igati pakkudes vähemalt söögi ajal varju. Lõke oli küll vihma käes aga nii palju ka ei kallanud, et oleks ära kustutanud. Puud küll pidime laua all kuivas hoidma. Selle asemel et õhtul mõnusalt lõkke ääres istudes õlut rüübata ja lugeda (mul oli 2 raamatut ja 4 ajakirja kaasas) kobisime suht varakult pimeduse saabudes telki magama. Ilm oli vihmanene, niiske ja jahe, lisaks tuli väsimus kallale. Terve öö sadas vahelduva eduga rabistades telgi katusele. Meie kaasaga olime koos pisikese kutsikaga ühes telgis, lapsed Kokoga teises. Kutsikas kartis veidi vihmarabinat, lisaks hakkas tal öösel jahe, nii et loom võttis minu koha üle ja tudis õndsalt kaasa kaisus pehmel magamismatil hommikuni sel ajal kui mina pidin poolunes kõva küljealust kannatama.

No comments:

Post a Comment