Thursday, September 10, 2015

Inimene suure algustähega ?


Tavaarusaama järgi oleks tore kui me kõik oleksime "inimlikud" ja humaansed. Aga kas see ikka on nii. Mida üldse tähendab inimlikkus. Googeldasin ja leidsin õige mitmeid vasteid aga kõlama jäid kaks: esiteks inimesele omane ja teiseks kaastundlik empaatiline, heasoovlik, ... jne terve hulk kõrgelennulisi omadusi, mis samas peaks ühe normaalse inimese iseloomu juurde kuuluma. Paraku peale Augustikuu "Sceintific Americani" artikli "The most invasive species of all" lugemist sain aru, et kutsuda üles inimlikult käituma (kui selle all silmas pidada inimesele kui liigile omaselt) ei pruugi eriti hea mõte olla.
 
Eelpool mainitud artiklis esitatakse teooria, et meie liik suutis terve hulga teiste endasuguste seast esile tõusta tänu teatavale ainult inimestele omasele geneetilisele mutatsioonile. Nimelt võimele koostöös teiste lähemalt seotud gruppidega korraldada organiseritud genotsiidi. Selle esimesel pilgul õudusvärinaid tekitava oskuse jälgi on inimene oma evolutsiooni käigus igale poole maha jätnud, kust läbi käinud. Esiteks elimineerisime me kõik konkureerivad inimlaste liigid, nagu Neandertaallased, Denisova inimesed ja küllap ka hulga teisi, kellest me veel jälgi pole leidnud.
 
Loomulikult tegime ka puhta töö lugematute looma ja linnuliikide kallal, kellest vaid jõud üle käis. Kõige haavatavamad olid suured imetajad ja lennuvõimetud linnud. Kokkuvõttes palistasid inimeste rändeid nõrgemate liikide laibamäed. Sealjuures ei jätnud meie esivanemad kasutamata ka võimalust konkureerivaid gruppe maha löömast kui vaid soodne võimalus avanes. Juba tol ajal oli probleemiks strateegiliselt tulevikku vaatamise võime. Elukaidid notiti massiliselt maha mõtlemata selle peale, et kuu aja pärast tahaks jälle süüa, aga kui populatsioon ära tapetud pole ka uusi peale tulemas. Tol ajal see eriti suurt probleemi ei tekitanud kuna alati võis järgmise loomaliigi ette võtta ja neid ka suht edukalt küttima hakata tänu arenenud ajule ja koostöövõimele, mis muutsid inimese väga edukaks mõrtsukaks ja haruldaselt adapteeruvaks erinevaile oludele.
 
Autor väidab, et umbes 160000 aasta eest tekkinud geneetiline mutatsioon pole kuhugi kadunud, lihtsalt varjab ennast kultuurikihi all. Sellest annavad tunnistust nii moodsal ajal korraldatud tapatalgud teiste liikide vastu kui ka genotsiidid oma liigikaaslaste kallal, kes veidi erinevalt käituvad või teistsugused välja näevad. Tänu mainitud omadusele on lihtne kutsuda erinevat gruppi võõrasteks ja neid ilma eriliste südametunnistuse piinadeta maha nottida. Tegu on tüüpilise sõjaeelse propagandaga, kus vastaseid süüdistatakse kõigis surmapattudes ja metsikustes andes sellega vajaliku moraalse õigustuse nende halastuseta tapmiseks. Paraku töötab see mõlemat pidi tanu millele tänapäeva sõjad nii metsikud on, sõdureid on suudetud osava propagandaga uskuma panna, et teine pool on koletised, kelle maamunalt hävitamine on ainult inimlik!

No comments:

Post a Comment