Friday, September 4, 2015

Paganamaa, Luhasoo, Läti, marjasaak ja puuk

Luhasoo raba
18 Juuli hommikul tõusin õige varakult veits peale päikesetõusu ja tegin jalutuskäigu metsa all. Tüüpiline taluidüll - majade lähedal loomad askeldasid, kukk kires ja kalkunid tegid häält. Metsa all oli vaikus, ainult minu sammud sahisesid hommikusest udust niiskes rohus. Metsaservale jõudes avanes vaade kaugusse ulatuvale viljapõllule. Sellises kohas lastel üles kasvada on ääretu õnn. Kujutan ette, et nii mõnedki ei kiidaks heaks olukorda, kus ema talvel välismaal tööl käib ja lapsed Eestis vanaema ning tädi hoole all. Olles näinud lapsi ja seda elukohta olen veendunud, et oleks omal ajal samuti teinud kui vaid võimalus oleks olnud. Selliselt saab pakkuda kahe maailma positiivseid pooli ühe korraga: praktiliselt puutumatus looduses üleskasvamine ja välismaise töö poolt pakutud materiaalne kindlustatus. Eks muidugi tahaks vanemad kogu aeg lastega koos olla aga usun, et lastel on palju toredam sihukeses maakohas kasvada aga mitte mõnes välismaa suurlinnas.

Paganamaa radadel
Ehkki peale hommikusööki pakuti meile lahkesti võimalust nende poole edasi jääda tundus see mulle külalislahkuse kuritarvitamisena. Siin talus olin tundnud end täielikult puhkusel, sest tänu Tele2 mobiiliside puudumisele olin maailmast ja selle muredest täielikult ära lõigatud. Operaator pakkus lausa soodsat Läti roamingu pakendit. Paraku oli aeg edasi liikuda, otsustasime Mariga külastada kahte erinevat looduskaitseala, Paganamaad ja Luhasood. Kaardi peal jäi silma teel olev Pähi RMK infopunkt, otsustasime sealt läbi astuda, et kohaliku infot koguda, äkki oskavad mõnda eriti huvitavat paika ümbruskonnas soovitada. Ajastus oli meil ideaalne, sest maja ette sisse pöörates saabus töötaja infopunki avama. Kuna kedagi muud polnud tegi ta meile huvitava ekskursiooni, tutvustades veits kohalikku ajalugu, metsamajandust ja vaatamisväärsusi. Saimegi teada hulga põnevaid kohti nagu Eesti suurim tamm Urvastes, ürgorud jne ... Paraku valisime ajapuuduses vaid Lätis vaatetorni külastamise, mille kasuks otsustamise kallutas võimalus imehead lehmakommi-pähkli jäätist osta.

Esimene käik oli Paganamaale, kuhu kaardi järgi sai sõita. Paraku oskasin kusagil veits valesti keerata nii, et olin sunnitud ise rooli minema kui tee õige raskelt läbitavaks osutus. Lõpuks pidasin kinni ja jalutasin jala edasi tegemaks kindlaks, et tee on autoga läbitav. Ei tahtnud sellises kohas kinni jääda, kus ümberkeeramise võimalus puudus. Sadakond meetrit edasi jäin metsa all seisma, lasin õlle kerest välja ja kuulasin mõne hetke lummatult metsahääli. Tähelepanu tõmbas lindude vidistamine, mis kummalisel kombel minu suunas liikus.

Äkki märkasin metsa all tumedat kogu liikumas, tänu just enne RMK infopunktis nähtud topisele tundsin hoobilt nugise ära. Pikaks venitatud lahjat taksikoera meenutav loomake liikus kummaliste volksatavate hüpetega vaid kümmekond meetrit eemal metsa all teega paralleelselt. Otsustasin moblat mitte krabada kartes teda liiigutamisega hirmutada. Veel kaks-kolm hüpet ja loom tõusis ärevalt püsti tagakäppadele, ilmselt oli tundnud võõrast lõhna. Vaatas ringi ja ehkki püüdsin liikumatult olla ei sobinud minu kuju ja värvid ilmselt loodusega kokku. Mind märgates laskus ta tagasi neljakäpuli ja suundus kiirete hüpetega metsa.

Läti - Eesti piiripunkt
Tee tundus siiski läbitav kui ettevaatlikult rööbaste äärtel sõita. Esimese käiguga venides ja suurematest kividest ning aukudest mööda laveerides jõudsin lõpuks mingi mäe otsa, kus Paganamaa matkaraja silt silma jäi. Parkisime auto, uurisime kaarti ja läksime järsku rada pidi mäest alla järve äärde. Eriti muljetavaldav polnud, ilmselt oleme liiga palju Canadas sarnaseid metsaradasid jalutanud. Esimene põnevam moment tuli kui märkasin kahe järve vahel riigipiiri poste kus tegime "illegaalsest" piiriületusest pilti. Järve kallast mööda edasi ja kuna ujumiseks ei paistnud see koht kõige sobivam olevat otsustasime mäest järsult üles lõigata, et tagasi auto juurde minna. Nats orienteerumist ja jõudsimegi teele välja, mis auto juurde viis.

Raja algus
Liblikas soos
Järgmiseks sihtkohaks oli Luhasoo, kuhu sõites astusime ka kohalikust külapoest läbi. Ostsin lapsele jäätise ja endale kaks külma õlut. Kohalik parm ootas oma kukeseenelaariga kokkuostjat. Kaalusin momendi, et ise kogu saak ära osta, aga kuna polnud kindel millal Tartusse tagasi jõuame, ei tahtnud seeni autosse küpsema panna ja jätsin tüübi seenekorivga oma saatust ootama. Luhasoo matkaraja alguses oli viisakas parkimisplats piknikulaua ja kaardiga. Me polnud ainukesed, kes matkama läksid, neli viis autot oli juba ees. Mul oli tahtmine rabasaarel olevas onnis või siis telgiga saarel ööbida aga tütar polnud sellest ideest eriti vaimustatud. Kardetavasti poleks me ka ainsad inimsed seal nagu autode põhjal oli alust oletada. OK, läheme jalutame ja vaatame kuidas see rabasaar ja onn välja näevad.

Äge viie tärni metsaonn
Laud, narid, kamin, ...
Raja algus oli metsas aga peagi siirdusime soo peale. Laudtee oli kitsas aga kindel, kõrvale astudes vajusid kohe sügavale märga samblasse ja said papud märjaks nagu võisin veenduda kui püüdsin jõhvikatest pilti teha. Soo lõhn, mille oluliseks koostisosaks sookail, on mulle alati meeldinud. Ilm oli meeldivalt jahe ega ajanud higistama, õnneks polnud ka absoluutselt segavaid putukaid. Paar kilti laudteed mööda, mis pikalt soojärve kallast pidi kulges ja peagi hakkas kõrgem künkake soosaare näol paistma. RMK onn oli siin õige viisakas, kaheksa nari ja suure kaminahjuga. Kedagi teist majas polnud, ainult veits eemal matkajate telk, tüübid ise istusid maas ja pugisid mustikaid.

Siia oleks küll tahtnud ööseks jääda, et rabas magamise kogemust saada ja öiseid ning varahommikusi loodushääli kuulata. Kui soos kasvas vaid jõhvikaid siis saarel oli ohtralt mustikaid, mida mõlemad pugisime kuni kõht täis sai. Tagasiteel otsustasin ka järves ujumas käia. Vesi oli värskendav ja must nagu rabajärvedes ikka.
Jõhvikaid oli soos ohtralt
Sissesaamine polnud probleem, lihtsalt hüppasin aga välja tulla oli nats kummaline, sest kallas kujutas endast ujuvat taimestikumatti. Vesi oli ka kalda ääres üle pea ning jalad läksid kalda alla. Kätega lükkasin end üles ja ronisin välja. Olin püksata ujumas käinud, sest ainsad kaks matkajat, kes silma jäid olid samuti nudistid. Kohe ei tahtnud pükse märja naha peale tõmmata ja otsustasin lühikese jupi vaid seljakoti väel jalutada. Hea et õigel ajal püksid jalga ajasin sest paar minutit hiljem ilmus laudteele teismeliste armunud paarike. Need oleks arvatavasti minestanud nähes alasti karvast ja paljast kiilakat endale kitsal laudteel vastu jalutamas, kus kokkupuutumata mööda ei pääsenud ja kus polnud ka võimalik kuhugi põgeneda.

Järgmiseks eesmärgiks oli sõita Lätti vaatetorni ja jäätise järgi. Piiriületus kulges probleemideta, tundub et pisikestel kruusateedel peale riigipiirist informeeriva sildi midagi muud pole. Google maps kaardiga leidsime lihtsalt õige tee ja vaatetorn hakkas juba kaugelt silma. Ainus küsimus oli kuidas sinna ligi pääseda. Kohe aga leidsime kohaliku turismiinfo punkti, kus lisaks detailsele kaardile ka tasuta WIFI levi, nii et saime lisaks täpse Google mapi allaladimisele ka FB ja Instagrammi postituse teha. Sel ajal kui kaarti uurisin astus üks vanem daam ligi ja küsis meeldiva üllatusena sulaselges eesti keeles kas vajame abi, ju oli kuulnud kui omavahel rääkisime. Juhataski meile otsema tee vaatetorni juurde.

Tornist avanes vaade õige kaugele, aga kahjuks polnud tuliuues ehitises veel selgitavaid panoraame või tahvleid, mis oleks kirjeldnud mis kus on. Siit oleks pidanud ka Suur Munamägi näha olema aga raske otsustada, milline neist kaugeist küngastest, samas ei hakanud ühegi tipus torni silma. Pisikese külapoe leidsime ühes kolhoosiaja kolmekordse korrusemaja eismesel korrusel. Meeldiva üllatusena oli meie meelisjäätis saadaval, võtsime kumbki kaks ja mina lisaks veel mõned õlled. Esialgu oli kavas tagasi sõita teist teed pidi aga kohalikku kaarti uurides selgus, et ehkki tee viib piirile siis jõekesel silda pole, millega Eetsi poole üle saaks. Suurt teed pidi ringi ei tahtnud ka teha, sest äkki on seal piirivalve, mis ei lase enam Eestisse tagasi. Seega tagasi sama teed pidi.

Metsikult mustikaid
Puuk või põdrakärbse beebi
Mari keeldus ikka soosaarele ööseks jäämast, pöörasime otsa Rõuge poole, et sealt kaudu Võrru või Tartusse sõita, sõltuvalt sellest kas meil õnnestub endisest lapsehoidjast sugulast kätte saada või mitte. Tee peal tegime paar peatust, et metsmaasikaid süüa, kogemuste põhjal teadsin, et parim võimalus on neid raiesmikust leida. Kolmas peatus kus keerasime veits metsa vahele oli täistabamus. Esiteks oli siin meeletult mustikaid, teiseks hulgaliselt pirakaid magusaid metsmaasikaid ja lõpuks leidsin isegi paarkümmend kukeseent. "Kirsiks tordi peale" kujunes puuk (pildil vist küll põdrakärbse beebi), mille laps suutis mustikamätaste vahel istudes sääre peale korjata. Elukas oli juba end sisse puurinud aga sikutamisega saime ta kätte ilma, et miskit musta sisse oleks jäänud. Puugihammustusest andis tunnistust vaid pisike punane plekk, justnagu nagu peale parmu hammustust.

Olime oma ämbrid täis korjanud kui hakkas vihma sadama, mis peagi üsna tugevaks muutus. Nojah, sellise vihmaga poleks vist eriti lõbus telgis olnud, samas metsaonnis ei oleks vihm küll seganud. Rõuges tahtsime kusagil söömas käia aga selgus, et nii hilisel ajal on see vaid suusabaasis võimalik. Kahjuks polnud ühtegi pisikest baari või kohvikut avatud nagu poest järgi pärides selgus. Ostsime veits toitu kaasa, et Tartus nälga ei sureks. Kuna Võru poolt miskit kontakti ei saanud pöörasime Tartu suunas. Tee peal tuli vahepeal päris padukat, aga Tartusse jõudes jäi sadu järgi. Annelinna peatuspaika jõudes tassisime oma asjad sisse ja kuna kõht oli tühi ning kell polnud veel liiga palju siis otsustasime linna peale õhtustama minna.

Parkimine Tartus on ikka käkitegu kui Tallinna või veel enam Torontoga võrrelda. Auto võid õhtusel ajal tasuta praktiliselt raekoja taha panna kui vaid kohta on, ja seekord oli isegi mitu. Meie korteriperenaine oli ka kaasas, tema juhatusel läksime raekoja platsi kõrval olevasse "Pahad Poisid" nimelisse söögiasutusse. Olen seal varemgi käinud aga siis oli minu meelest teine nimi, mida enam ei mäleta. Istusime väljas ehkki eriti soe polnud. Toitu pidime suht kaua ootama, aga kui kohale jõudis oli täitsa hea ja piisavalt suur ports minulegi. Muidugi hakkas sadama ja plaanitud linna peal hulkumine kujunes suht lühikeseks. Jalutuskäik raekoja platsil ja endise Humala juurde, kus praegu vist mingi hotelli resto asub. Auto juurde tagasi läksime Ülikooli eest läbi, millega panime ka igati ettevõtlikule päevale punkti.

7 comments:

  1. Illegaalse piiriületusega Eesti-Läti vahel tegemist ei ole. Asud Schengeni viisaruumis, kus piirikontrolli klassikalisel kujul ei ole (küll aga on õigus piirivalvel sisemaal tegutseda muuseas ja kontrolli teha).

    ReplyDelete
  2. "Illegaalne" on tõepoolest kirjanduslik liialdus, samas pidavat dokumentide puudumisel sealkandis trahvi saama. Üksikasju ma ei tea, kas on mingi laiusega piiritsooniga tegu või kuidas, sest vaevalt võib piirivalvur sulle Tallinas ligi astuda ja dokumente nõuda :D

    ReplyDelete
  3. Puukidega peab ettevaatlik olema, borrelioos voib alles hiljem avalduda.

    ReplyDelete
  4. Muuseas. Schengeni viisaruumis võib piirivalvul Sulle ligi astuda Tallinnas ja paluda dokumente (teatud reeglistik küll, aga ikkagi). Näiteks Belgias on ametlikult lausa infovoldikus turistidele, et isikut tõendav dokument peab kogu aeg kaasas olema. Ja trahvi ei saa Sa piiriületuse, vaid hoopis isikut tõendava dokumendi, mis tõestab Sinu õigust viibida Schengeni viisaruumis, puudumise eest :)

    ReplyDelete
  5. Kas ma sain õigesti aru, et igal inimesel peab Schengenis olema dokument iga moment tänaval esitamisvalmis (või ainult "piiritsoonis"). See kipub juba nõuka süsteemile sarnanema. Isegi Ameerikas pole politseil õigust su dokumente kontrollida, kui just autoroolis rikkumise eest või kuriteo kahtlusega kinni ei pea.

    ReplyDelete
  6. http://vm.ee/et/peamised-schengeni-pohimotted Välisministeerium selgitab paremini kui mina :)

    Sealt alajaotus "Oluline teada!" kohe esimene punkt. Sellist asja nagu "piiritsoon" ei ole olemas :) Meie auto on näiteks keset Prantsusmaad piirivalve poolt korra läbi otsitud. Just nimelt piirivalve, mitte politsei. Kõlab jah nagu Venemaa, aga erinevus on selles kuidas neid õigusi teostatakse ...

    ReplyDelete
  7. EU on ju totalitaarne politseiriik siis :P
    Ma küsiks piirivalvuritelt, et no mida kuradit te keset riiki teete :D (tegelt muidugi ei küsiks vaid oleks vagusi ja viisakas kui hiireke, nii saab võimuesindajatega lihtsamini asjad aetud :).

    ReplyDelete