Wednesday, September 9, 2015

Septembri rannailmad

Eelmise nädala lõpp ja selle algus tõid Lõuna-Ontariosse suve kõige palavamad ilmad. Temperatuur tõusis mitu päeva järjest üle +30C ja ka ööd ei toonud kergendust. Tegelikult polnud ajastusel viga, sest langes kokku suve lõpu viimase "Labor Day" nimelise riigipühaga, mis tagas enamustele inimestele 3 päevase nädalalõpu laupäevast teisipäevani. Muidugi võis eeldada linnast välja ja eriti põhjasuunas asuva "suvilamaa" ehk cottage country poole suunduvatel teedel meeletuid ummikuid nii reede õhtul kui laupäeva hommikul. Maitse sain suhu juba reede õhtul koju tulles, kuna hulk rahvast võttis end poole päeva pealt vabaks ja kiirustas koju. Kojusõit võttis tavalise 30 min asemel üle tunni. Hea, et olin nädala algul autoga teeninduses käinud ja põlema läinud "service engine soon" tule lasknud korda teha, muidu oleks muretsenud, mis sellise palava ja aeglase sõiduga kapoti kaane all juhtuda võib. Tule põhjus oli proosaline, bensupaagi kork piisava tugevusega kinni keeramata - no pergel, sihukese asja peale küll ei tohiks tuli märku anda. Oma viga, et ei viitsinud googeldada.

Esialgne plaan oli meil laupäeva varahommikul välja sõita aga olime kõik väsinud ega viitsinud kella kuue ajal üles ajada. Hilisem teeleasumine oleks taganud tundidesse ulatuva ummikutes molutamise. Võtsime laupäeva vabalt, askeldasime veits maja ümber, nii palju kui seda hirmsa kuumaga võimalik oli ja grillisime ribisid. Viinamarju korjasin hulga ära, et pesukarud neid tagaaias ära ei lägastaks. Ainult toored ja tugedest ning suurtest väätidest eemal rippuvad kobarad jätsin külge, neid elukatel ebamugav kätte saada. Õhtupoole jõudsin isegi natuke BF4 mängida, mis ootamatult edukalt kulges vaatamata pikale vahepealsele pausile.

Pühapäeva hommikul ei pidanud nii vara minema, aga siiski sõitsime pool üheksa maja eest välja. Hästi tegime, sest juba oli suurel kiirteel ummik, õnneks siiski suht tühine, vaid pool lisa tundi läks maksma. Kaasa jäi pisikese koeraga maha, sest see oli just saanud oma kaitsevaktsineerimise, mis pidi alles nädala pärast efektiivne olema. Koko hakkas juba varakult autos undama, sest sai aru kuhu suundume. Temale on rannas ujumas käimine ja teiste koertega suhtlemine alati põnevaks tegevuseks olnud. Provintsipargi väravast sisse sõites oli meie ees kaks mustades maani burkades tädi, kes piletit lunastasid ja uurisid kuhu suunas rand jääb. Lapsed vaadake terroristid juhtisin poolnaljatamisi plikade tähelepanu tüüpidele ja sain osaks loengu poliitilise korrektsuse teemal. Kanada koolisüsteem on nad ikka täitsa ära rikkunud :) Aga no ma ei saa aru mida sa sihukeses riietuses randa otsid, no tegelikult ka.

Parkimisplatsil juhtus nendega poolkogemata veel üks koomiline seik. Nimelt tahtsin ujukad jalga vahetada aga rannas kabiine pole ja rahvast tihedalt. Seega otsustasin parkimisplatsil autode vahel selle operatsiooni ette võtta. Hakkasin just sobivat momenti valima kui märkasin neidsamuseid mustakuuenaisi oma masinast välja ronimas. Mida kuradit kihvatas, kui teie leiate, et võite oma kultuuri kommete järgi riides käia, miks peaks siis mina enda kultuuri häbenema, põhjamaades ju käiakse ujumas paljalt, saunast rääkimata. Võtsin ilma pikemata püksid jalast ja panin ujukad eriliselt kiirustamata jalga. Ranna poole astuma hakates ei saanud märkamata jätta, et tädid vaatasid kangestunult metsa poole julgemata pilku parkla suunas pöörata - welcome to Canada :P

Kuna ilm nii meeletult palav ja vesi soe sai enamus aega vees veedetud. Mina pumpasin kummipaadi täis ja läksin raamatu ja külmade õlledega järve peale lõõgastuma. Rannas nimelt ei tohi alkohoolseid jooke tarbida aga vee peal see reegel ei kehti, eemal ankrus seisvail purjekatel luristati õlut ja kokteile piiramatult. Ehkki laine oli väike puhus paras tuul, mis kippus paati sõltuvalt suunast kas järvele või kividele ajama. Rahulikult lugemiseks olin sunnitud ise pesunöörist ja suurest kivist ankru valmistama. See pidas enamuse ajast õige hästi aga vahepeal oli see vist aegapidi sügavamas kohas põhjast lahti tõusnud, sest peale tunnist tukastamist silmi avades nägin üllatusega jahi keret paarikümne meetri kaugusel. Kulus veidi sõudmist, et tagasi randa saada.

Peale einet võtsin ka koera paati ja viimane oli päris õnnelik lainetel loksudes. Sadakond meetrit rannast lasin kivi põhja ning jäime mõlemad lainetel õõtsudes tukkuma. Õnneks kaitses hõre pilvekate piisavalt nii, et ei põletanud ennast ära, aga siinmaal tasub Põhja-Eurooplastel ka septembris ettevaatlik olla, üks aasta põlesid lapsed septembri keskel päris hullult ära.

Õhtul tahtsin veidi pikemalt olla lootes, et saame ka tähti vaadata. Paraku kippus pilviseks minema ja kõrge õhuniiskusega pole taevas eriti selge. Päikeseloojangust õnnestus siiski mitmeid häid fotosid võtta. Tagasiteel oli vanem laps roolis, mina ei tahtnud oma õllepromillidega riskida. Paraja üllatusena jäime isegi nüüd kümne ajal ummikusse, ehkki põhiline liiklus algab alles esmaspäeva lõuna ajal kui kogu mass linna tagasi sõidab. Andmaks ettekujutust, millise ummikuga on tegu jagan töökaaslase kogemust, kes eelmisel aastal esmaspäeva lõunal tagasi tulles kulutas 8 tundi 160 km läbimise peale ja pidi kaks korda bensu võtma.

Meie pääsesime suht kergelt, ikkagi alles eelmine päev, koju jõudsime juba 11 õhtul. Kõige õnnelikum oli karja liikmete saabumise üle Sushi, kes muudkui hüples ja proovis kõiki suurest heameelest naksata.

No comments:

Post a Comment