Saturday, September 12, 2015

Tartus 19 Juulil.


Pühapäeva hommikul otsustasid tüdrukud hommikusöögiks teha pannkooke värske moosi ja jäätisega. Jäätist küll polnud aga tütar otsustas lipata lähedal asuvasse Prismasse ja saabus tagasi vanillijäätise karbiga. Pannkoogid maitsesid nagu vanaema tehtud (pareim kompliment), moos oli super ja jäätis muidugi lisas kulinaarset naudingut. Vitsutasime kõik kõhu korralikult täis enne plaanitud linna peale minekut. Auto parkisime teispool silda Rimi juurde ja jalutasime sealt kesklinna. Tee peale kaasa võtsime poest jäätised näksida. Kui algul tundus ilm veits kahtlane siis kesklinna jõudes olid tumedamad vihmapilved kadunud.



Isaga, jäätisega
Vaade korteri aknast Annelinnas

Astusime turuhoonest läbi näitamaks lapsele, kuidas ennevanasti kaubeldi. Ostsime põdravorsti ja ehkki leidus ohtralt muud isuäratavat siis ei tahtnud end linnas ringiliikumise ajaks liigselt koormata. Turuhoonest raekoja platsini jõe ääres oli hulk firmade kaubatelke püsti, täna lõppes Lõuna-Eesti ralli tänu millele oli rohkesti rahvast oodata. Vaatasime meiegi siia ja sinna ning mekkisime reklaamitavat kraami. Ühe juustutootja juures pakuti tootekatsetuse järgus olevat suitsujuustu, mis õige maitsvaks osutus. Kuna jäin veidi pikemalt vestlema susati kaks vorstikujulist juustukest meile kotti. Selle saan kaasale Kanadasse kaasa võtta, tema on eriline suitsujuustu fänn.

Järgmisena köitis meie tähelepanu TTÜ vormelite väljapanek. Autod nii palju ei huvitanudki kui võimalus Oculus Rifti 3D virtuaalprille proovida. Selleks oli õige mitu arvutit koos istme, pedaalide ja rooliga üles sätitud. Kümmekond minutit sõitu maksis 5 euri, maksin kohe nii enda kui lapse eest, kus mujal sa nii soodsalt sihukest asja proovida saad. Tüüp sättis mu istmesse aga pedaalid olid harjumatult paigutatud, gaas ja pidur liiga ligi teineteisele, lisaks veel raami toru jalge vahel.

 
Prillid peas vaatsin esialgu veits niisama ringi. Graafika polnud küll kõige ägedam, nii 5 aasta taguse rallimängu tasemel, aga vähemalt töötas ilma märgatava viiteta - normaalse kiirusega pead liigutades ei veninud pilt järgi. Esimese ringi sõitsin rahulikult ja püsisin kenasti rajal. Edaspidi hakkasin julgemalt gaasi andma aga auto käitus väga kummaliselt, ei suutnudki korralikult sellega harjuda. Pedaalide imelik paigutus, mistõttu piduri kasutamine raskendatud, ei aidanud samuti kaasa mu asfaldil püsimisele. Kuna olen nii mõndagi automängu enne mänginud ja ka ise roolis üle 30 aasta olnud siis julgen väita, et see polnud küll hästi häälestatud mäng.

Tütrelgi ei õnnestunud sõitmine sugugi paremini kinnitades mu veendumust mängu häälestuse asjus. Samas sai virtuaalreaalsuse prillide kasutamise kogemuse kätte, mis oli kindlasti 5 euri väärt. Arutasime, et kui need peaks $350'ga müüki tulema nagu tüübid väitsid, on täiesti mõeldav Oculus Rifti muretsemine meie mängunurka. Muidugi nõuab sihuke riistvara ka ägedat arvutit - i7 protsessorit koos tipptasemel SLI videokaartidega, mis kokku oma kolm korda kallimad kui prillid ise. Eks peab miskit kavalat välja mõtlema, et sellist investeeringut kodus õigustada :)

Kuna ralli lõpetamiseni oli veel jupike aega otsustasime vahepeal linna peal ringi jalutada. Mingist keldris asuvast spets õllepoest krabasin kaks huvitavat Eesti käsitööõlut kaasa, et neid vanu aegu meelde tuletades pargipingil libistada. Ronisime Toomemäele ja käisime nii üle ingli kui kuradisilla, mina sellised detailid juba unustanud, laps oskas näidata kus on. Jalutasime ka endisest Pälsoni ühikast mööda, kus omal ajal kaasal sai külas käidud. Tema oli sel ajal vaid paar aastat vanem kui mu tütar pregu. Huvitav mõelda, et me kõik kolm oleme Tartu ülikoolis käinud, mina vaid aasta kaugõppes ja plika praktikandina aga ikkagi.
 
Vahepeal oli kõht tühjaks läinud, peale lühikest kaalumist otsustasime Wernerisse minna, kuhu vanavanemad olid Tartus külas käies tüdrukut viinud. Tee peal jäi silma ilmselt "Kruuda" meeskonna reklaammasin, sest ei usu, et nii uhkega rallit sõidetakse. Werneris võtsime kohvi, kakao ja koogikesed ning lasime ettekandjal ka endast pilti teha. Pidin ühe piruka juurde tooma, sest tahtsin kapsa-metsaseene küpsetist proovida. Vahepeal käisid tütre rõõmuks varblased mu taldrikult koogipuru nokkimas.
 
Kiirustasime tagasi Turu tänavale, kus ralli autasustamistseremoonia oli täies hoos. Lava otsa olid roninud ka nii lühikestes miniseelikutes nägusad neiukesed, et polnud saladus millist värvi püksikuid nad kandsid. Üritus ise oli tüüpiline autasustamine, karikate üleandmiste, kõnede ja intervjuudega. Kuna ralli läbi siis müüs Sportland ralliga seotud kaupa poole hinnaga. Astusime suurde kaubatelki asja uurima ja ostsime mõlemad endale mõnusast materjalist ralli T-särgi.
Raekoja platsist üle jalutades näitasin tütrele seda hambaravi kliinikut, millega seoses üks mu elu esimesi mälestusi, kuidas ema röökivat last (ehk siis mind) diagonaalis raekoja platsi munakive pidi hambaarsti juurde lohistab. Trauma oli vägev, sest platsile saadi mind jäätiseostmise meelitusega, aga kui suund läks kliiniku poole mõistsin millise jõhkra pettuse ohvriks olin langenud. Muidu olin vaikne ja häbelik laps aga sihuke ülekohus pani röökima. Enda tütred samas pole kunagi hambaarsti kartnud, pigem sinna meelsasti läinud, sest esiteks tähendas see koolist poolt vaba päeva ja teiseks anti alati mingi pisike kingitus kaasa.

Tütre soovil sõitsime lõunakeskusesse kus tal shoppamas vaja käia. Seal sattusime loomapoodi, elukate hinnad olid ikka müstilised - papagoid mitu tuhat euri. Isegi paar paksu pesukaru puuris, hinnaks 500 euri. Mingi pere vahtis neid ja kommenteeris kui nunnud loomakesed, ma ei saanud jätta mainimata, et maksan peale kui püüavad minu omad Torontos kinni ja Eestisse toovad. Poeomanik just vaimustuses polnud kui kirjeldasin milliste tõbrastega tegu ja ütlesin, et koduloomaks sobib iga teine elukas palju rohkem, kaasa arvatud maod.
 
Lõunakeskusest lahkudes oli õhtu käes ja kui laps hakkas uurima, mida me kodus sööme, otsustasin lahkelt ka õhtusöögi linna peal teha, kui tihti ma ikka temaga koos restus istuda saan. Läksime korteriperenaise poolt soovitatud kohta "Crepes". Tüdruk sai piraka pannkoogi, mina võtsin salati, mis tõepoolest suureks, toitvaks ja maitsvaks osutus. Kodus pidi laps korjatud mustikatest ja maasikatest moosi keetma et need pahaks ei läheks ja mina kukeseened ära praadima. Ehkki algul oli plaan Tallinna sõita, jäin veel üheks ööks Tartusse kui tütar mainis, et võib mind hommikul Tõraverre viia ja oma töökohta näidata.

No comments:

Post a Comment