Wednesday, October 28, 2015

Arktilise Kiwi moos

Arktilise Kiwi kobar
See aasta on meid õnnistatud ohtra kiwi saagiga. Tegu pole küll seda sorti kiwiga mida olete harjunud poest ostma aga maitselt on need oluliselt paremad. Ehkki maitse ja välimuse ja kasvamisviisi poolest meenutab kõige rohkem kiwit pole ma kindel kas botaaniliselt see korrektne liigitus on. Siinmaal kutsutaksegi neid hoopiski "Siberi tikriks" ladinakeelse nimetusega Actinidia arguta "Issai". Tegu on väänkasvuga, mille viljad on pisikesed nagu tüsedamad tikrid või kreegid, sisu magushapu ja nahk pealt sile, mistõttu vilju saab koos nahaga süüa. Teatav sarnasus minibanaanidega, kus terve suure banaani maitse pisikesse konsentreeritud.

Kindlasti annab palju juurde fakt, et korjan neid küpsest peast ja suskan kohe suhu - varre otsas valmimine on iga puuvilja puhul tohutu eelis andes selle "õige" maitse. Võrrelge kas või ise aias puu otsast sügisel korjatud ja kohe hammustatud õunu toidupoe letis pakutatutega. Kohe meenusid Pärnus poisikesena pugitud "klaarid" Valged Klaarid, sügisel Kuldrenetid ja oktoobri lõpus esimesed külmad üleelanud Trebuud või Tuviõunad.

Toormoosi esimene aste
Igatahes esimesi kiwisid võis suhu panna juba augusti lõpul. Varre otsast ei leidnud aga küpsed kukkusid maha ja oma aias muru pealt julges neid peale puhudes otse suhu panna. Mida edasi seda rohkem vilju maha potsatas ja peagi sai mõne otse väädi küljest noppida. Küpsuse tunnuseks on kiwide puhul kergelt kortsu tõmmanud nahk, siis on vili katsudes pehme ja suhu pannes ning hammustades plahvatab maitsepomm põske. Konsistentsilt sarnaneb küps kiwi moosi või paksu smuuti pommiga, mida õhuke nahk hoiab laiali valgumast. Viimased kaks nädalat sõin iga päev hulga neid marju, eriti head oli külma ilmaga, nagu külmikust võetud maiuspala.

Eelmine nädal ajas meid öösel üles koer, kes hakkas haukuma. Kuri kahtlus, et pesukarud minu maiustuse avastanud osutus tõeks. Tavaliselt nad kiwisid ei söö ja peale viinamarja hooaja lõppu piirduvad prügikastide tuulamisega. Need kaks noort elukat olid vist näljas ja leidsid, et enne talveunele suikumast peaks minu aias oma rasvavarusid täiendama. Peale füüsilist noomitust ja koera valjuhäälset protesti lahkusid loomad kiiruga jättes paar karvatutti suusakepi otsa. Selge oli, et kui mina kiwisid ära ei korja ootab vilju viinamarjade kurb saatus, ehk teekond läbi pesukarude seedetrakti.

Kiwi toormoos
Pühapäeval lõpetasin katuseharja ja hakkasin peale seda kohe kiwisid korjama. Ei osutunudki nii lihtsaks kui olin lootnud, sest sugugi mitte kõik polnud täitsa küpsed. Osadel süda veel kõvavõitu ja hapu. Kokkuvõttes korjasin ainult viiendiku saagist, mis kujutas endast umbes 5 liitrit lisaks vähemalt liitrile, mis maitsmise käigus minu kõhtu rändas. Puhastamine seisnes varte ja pisikeste õietupsu otsade eemaldamises, pesta polnud mõtetki. Kauss läks külmkappi ja täna tegime moosiks ning suumutiks. Toormoosi jaoks surusin lusikaga marjad puruks ja segasin vähese suhkruga läbi ning külmkappi kiireks tarbimiseks.

Kaasa tegi enamusest smuutit, millest osa sügavkülmas, et talvel küpsetistesse panna. Väljanägemiselt on smuuti ausalt öeldes üsna jube, maainimeste jaoks äraütlemata sarnane nii värvi kui konsistentsi poolest värske lehmakoogiga, maitse koha pealt ei oska kommenteerida :D

P.S. Windows 10 ja Edge kombinatsioon ei sobi blogspotiga, ehkki Windows 10 senise kogemuse põhjal mulle isiklikult väga meeldib.

3 comments:

  1. Eesti keeles on selle nimi teravahambaline aktiniidia.

    ReplyDelete
  2. Aktiinia kuulnud aga miks teravahambaline? Huvitav kas Eestis ka valmis saab, raske uskuda sest isegi siin Kanadas valmivad viljad kuu aega hiljem kui viinamarjad ja aprikoosid.

    ReplyDelete
  3. Märge on, Eestis ei valmi :) Ja ära küsi minult, miks teravahambaline. Mul lihtsalt tekkis hasart välja selgitada eesti keelne nimi asjale.

    ReplyDelete