Halloween, tõbised koerad ja koolitused.

See aasta sattus Halloween eriti soodsalt laupäeva õhtule. Meil oli aga pisike mure, sest kutsikas sõi aias mingit sõna otseses mõttes sitta sisse ja jäi haiglaseks. Hakkas tegema sihukesi imelikke oksendamise kõõksusid aga miskit kummastki otsast välja ei tulnud. Natuke loiumaks muutus kui tavaliselt ja nagu lapsed ikka kippus kangesti sülle. Esimese hooga kartsime, et on sooleummistus, sest üllatavalt pika aja jooksul ei ilmunud elutoa põrandale üllatuspakendeid, mille üleskorjamine noorema lapse ülesanne.

Viimases hädas otsustasime ta meie traditsioonilisele Halloweenipeole kaasa võtta, et saaks pisikesel silma peal hoida kui olemine oluliselt halvemaks peaks minema. Laupäeva õhtu ja Halloweeni puhul loomulikult meie loomaarst tööl polnud ja loomakiirabisse polnud veel otsest vajadust minna. Kaasa valmistas kiwi või aktiinia tordi. Ei teagi kuidas oleks seda puuvilja korrektne nimetada aga selguse mõttes kaldun eelistama "Arktiline Kiwi" sest maitse ja välimuse poolest on siiski tegu minikiwiga. Ootamatult selgus, et kiwil on mingi krutski varuks, mis takistab zhelatiiniga kallerdumast. Autos hakkas kiwimousse kattega tort ootamatult sulama ja kaasale sülle tilkuma. Keerasime tagasi ning peale eht Ida-Euroopa tüüpi "tulekahju kustutamist", mis seisnes käepäraste vahenditega 15 minutiga tordi ümbervormistamises koogiks kihutasime jälle õiges suunas.

Osa hilinemist läks ka lapse kraesse, kes oli oma paar nädalat kulutanud roboti kostüümi ja eriti sinna kuuluvate elektrooniliste aksessuaaride ehitamisele, aga viimasel minutil jäi ikka ajahätta. Igatahes sõitsime mööda ebatavalist teed läbi kesklinna neegrirajoonide, kus pole varem käinud. Lisaks tavatult suurele hulgale politseiautodele hakkas silma, et teatud piirkonnas kuulus iga teine äripind juuksurisalongile, kus tumedad kliendid toolidel oma karvu lasid groomida. Kaasa lülitas igaks juhuks uksenupud lukustatud asendisse, ehkki mainisin, et tal on autos mitu musta vöö kandjat. Aga tõsi muidugi on, püstolikuuli vastu ei oska me nii efektiivselt võidelda nagu Hong-Kongi filmides esinevad Kung-Fu meistrid.

Igatahes saime ootamatult kiiresti kohale jäädes vaid kolmveerand tundi hiljaks. Vaevalt jõudsin õlle neelata kui oligi aeg ümberkaudseid tänavaid uudistama minna. Kahjuks olid üle tänava asuvad tüübid oma poe kinni pannud, kus nad kõigile möödujatele iga aasta veini pakuvad. Koer oli enam-vähem ok ja tuli kaasa, ehkki natuke pelgas tänaval jalutavaid koletisi ja hoidis meie jalgade ligi. Lapse robotikostüüm tekitas parajat elevust, eriti muidugi selle juurde kuuluv elektrooniline häälemoonutaja, mille abil ta päris "ehtsa" robotihäälega rahvaga vestles. Visuaalselt oli väga äge tema samas ülikoolis bioloogiat õppiv eesti soost sõbranna, kes tõepoolest kunstilise näomaalingu ja vormiga oli maha saanud.

Mina hoidsin see aasta madalat profiili püüdes sulanduda päevateemasse esinedes (vaatamata kaasa vastuseisule) tagasihoidlikult Süüria terroristina. Tänavale ma siiski ei julgenud minna ei oma suusamaski, saksa sõjaväe pussi ega isegi Colt 45 õhupüstoliga. Toronto politseinikud on viimasel ajal veits kerge triklinäpuga, äkki ei saa naljast aru. Olin just heas tujus peo alustuseks neljanda õlle korkinud kui keegi messis mulle. Selgus et kaasa saatis teisest toa seinast vihje vajadusele koju minema hakata. Õhtu ju alles noor, aga mis sa teed kui rahvas hakkab vanaks jääma, tuleb tunnistada et eks teisedki asutasid end koduteele.

Kodus hakkas koer jälle kõõksuma, võtsime ta enda voodisse aga ma ei saanud magada ja kobisin teise tuppa. Kogu öö oli kuulda kõõksumist, ei saanud me keegi korralikult tudida ja hommikuks oli kaasal hull peavalu. Koer samas tundus palju parem, mida kinnitas esikusse lastud korralik hunnik ja taastunud energia, elukas kippus kõiki ettejuhtuvaid naksima ja suuremat koera kiusama. Ilm oli raskelt ilus, +18C ja päike. Läksime vanema tüdrukuga koertega parki jalutama andmaks emmele võimaluse end rahus välja magada.

Niipea kui kutsikas sai aru, et pikem jalutuskäik ees kadus luksumine sootuks. Pargiteedel kihutas nagu tuulispask ajades taga tuules lendavaid lehti ja tüüdates Kokot. Põhiline mure oli jälgida, et ta jalgratturitele ette ei jookseks. Mingit tõsist haigust loomal küll olla ei saa kui niimoodi käitub oli meie ühine arvamus. Kutsikas oleks peaaegu jõkke kukkunud kui suurem koer kiire vooluga vette ukerdas mõeldes ujuma minna. Õnneks kuulas sõna ja tuli välja aga jalad ja kõhukarvad läbimärjad. Nüüd köhib Koko, ju siis külmetas novembrikuise ujumiskatsega.

Õhtul hakkas vanem laps end pahasti tundma ja köhis öösel päris korralikult. Hommikul käis loengutel aga lõuna ajal tuli koju. Õhtul karates kurtis pisem plika et on kole väsinud ja hakkas kah köhima. Tulime peale esimest tunniajast trenni koj~u, parem kui hoiab end võistluste jaoks. Vanem tunneb end juba paremini ja ainus päris terve olen momendil mina, ehkki magasin harukordselt pika ja sügava une töölt tulles, lapse äratuse peale arvasin et juba hommik käes. Positiivse külje pealt tundub, et mis iganes tõbi meil kallal on siis paistab suht kiiresti mööduvat nii koertel kui inimestel.

Tööl olin terve eelmine nädal koolitusel ja lõpetuseks sooritasin eksami natuke nigelama tulemuse peale kui üleeelmise nädala 100% - seekord sain "vaid" 95%. Kiusasin lapsi, et ei saa aru mis probleem teil selle õppimisega on, issi suudab isegi vanast peast lõdvalt lumme kustes ja õppimata üle 90% eksami tulemusi teha. Noh tegelikult muidugi on suur vahe kas oled firma koolitusel või siis päris koolis. Esimeses peavad ikka puhta tohmanid ka kuidagi 60% välja keevitama mistõttu tihtipeale leiad teooria küsimuste puhul vastuse juba küsimusest üles isegi kui ei tea kogu asjast tuhkagi aga oskad küsimust lugeda eksamineerija vaatevinklist.

Praktilise testi juures kasutasin veidi ebatraditsionaalsemaid võtteid. Suures sorteerimismasinas tuli leida probleem, miks masin ei tööta. Selle asemel, et sajaleheküljelist elektriskeemide kausta lehitsema ja oma pead vaevama hakata viskasin esiteks pilgu elektrikapile ja juhtmetele. Masin nimelt oli kergelt tolmune tänu millele suht lihtne näha, kus "trolli" näpud olid askeldanud. Natukese ajaga ühendasin tagasi lahtise juhtmeotsa ja asendasin läbipõlenud kaitsme, "maskirovka" mõttes, et mitte jätta selgeltnägija muljet, avasin skeemide raamatu suvalisest kohast.

Kolmas viga osutus veidi "keerulisemaks", üks andur ei töötanud aga teades, et kõige lihtsam on optikat paberitükiga blokeerida ei võtnud rohkem kui 5 min et too probleem lokaliseerida ja kogu test rekordajaga lahendada. Noh jällekord tuli kasuks nõuka aja oskus ebatraditsionaalselt mõeldes probleeme lahendada, ehk aitas natuke ka omaaegne psühholoogia koolitus Tartust. Täna tegin veel ühe lühikese ohutustehnika testi 100% peale. Pean vist meelega hakkama vigu tegema, sest mu tulemused on juba hakanud bosside tähelepanu tõmbama.

P.S. Ma ei tea milles jama on aga igatahes kas Win 10 või siis "Edge" muudavad blogi kirjutamise eriliselt tüütuks, piltide paigutamine täielik jama. Andke tagasisidet kas üldse pilte näete. Peaks olema 7 fotot selles postituses.