Thursday, January 21, 2016

Lõpuks Ometi

Tõepoolest piinlik kirjutada, et see aasta sain alles eelmisel pühapäeval esimest korda suusad alla. Aga no mis sa hing teed kui pole ei lund ega külma, mis võimaldaks vähemalt tehislund teha. Igatahes otsustasime vaatamata pühapäevasele päevale Blue Mountainile sõita. Kuna meie hooajapiletid kehtivad laupäev ja pühapäev ainult pärastlõunal, aga suusatamise isu oli kõrvulukustav, panime kaks spetspiletit hakkama hommikuse sõidu nimel. Olime mäel vahetuste kaupa, kaks tükki korraga ja üks kohvikus sees. Esiteks kokkuhoidlik ja teiseks sobis lastele, sest mõlemal õppimine kaasas. Ega esimesel päeval rohkem jõuagi kui 2 tundi järjest uhada, päris mõnus vahepeal tunnine puhkus võtta ja siis uuesti kaheks tunniks mäele.

100 km/h spidomeetril
Hommikune äratus oli eriliselt varajane, et minimaalselt valget aega kaduma läheks, pool seitse ajasin lapsed voodist välja. Autosse veerand kaheksa ja suuskadele astusime pool kümme. Parkimisega vedas seekord, sest just meie saabudes tehti üks parkla lahti, saime koha täitsa kohviku juurde. Hommikuse sõidu tegi eriliseks asjaolu, et olles linnast välja sõitnud lasin esimest korda Kiki maanteel rooli. Varem polnudki ta üle 60 sõitnud, esialgu tundus lubatud maksimum 80 km/h kole kiire, aga kui selja taha tekkis kannatamatutest juhtidest saba ja paar tükki mööda sõitsid asus laps neid jälitama. Tavaliselt sõidetakse 80 piirkonnas 90 ja 95 vahel, siis politsei veel ei tülita. Enne Collingwoodi on lõik ametliku 90 km/h, seal sai tüdruk ka proovida mis tunne on roolis istudes 100 kilti tunnis kimada.

Hakkab hämarduma, mägi muutub ühtlaselt helehalliks
Suusamägi polnud just kõige paremas olukorras. Reedel oli veel vihma sadanud, laupäeval külmetas ja tuli paar senti lund, mistõttu mägi jääs. Esimese päeva jaoks õige rasked olud. Algul ikka oli ratidel natuke pidamist ja esimesed sõidud sujusid ootamatult hästi. Hiljem tulid suured jäälaigud välja, jalad hakkasid väsima ja suusatamine läks raskemaks. Ainus, kellele see erilisi probleeme ei tekitanud oli Kiki, pisem plika (kui 18 aastase kohta nii sobib öelda) kihutas oma võistlussuuskadega nii et terasrandid vilistasid jääs, ei saanud mina ega Mari järgi. Ilm oli üllatavalt külm, vunts läks jäässe, mis juhtub ainult siis kui temperatuur alla -15C langeb.

Lapsega tõstukil, mul habe jäätamas
Suusatasime enam vähem ühe hooga kuni kella viieni, mil lumetraktorid mäge siluma tulid. Neljast poole kuueni on ebamugav sõita, sest pilvise ilmaga ühtlane valgus tekitab hämardudes olukorra, kus lumepind sulab silmi ees ühtlaseks helehalliks massiks. Pole näha pinna kontuure ja isegi jäälaikusid pead ära aimama vaid selle järgi, et need kergelt tumedamad üldisest foonist. Tegu pole minu kui "vanainimese" nägemise probleemiga, lastel täpselt sama jama. Peale lühikest kohvikus lebotamist ja kerget kõhutäit sõitsime seitsmeni ning panime siis asjad kokku, mul varane ärkamine ja lastel mõlemal kontrolltööd koolis ees, tahtsid enne magamaminekut materjalidele pilgu peale visata. Polnud just parim suusailm ja mägi aga vähemalt saime maitse suhu.
Loojang Blue Moiuntainil

No comments:

Post a Comment