Monday, January 4, 2016

"Marslane" - Andy Weir

Mul oli kavas seda raamatut juba suvel lugeda aga muidugi kui sügisel just peale filmi linastumist läksin raamatukokku asja uurima sain end ainult järjekorda panna, numbriks 624. Aasta lõpuks olin juba 260'ks tõusnud. Vaheajal vaatasid lapsed filmi telekast, aga ma ei tahtnud raamatu muljet rikkuda ja keeldusin suurde tuppa minemast. Kaasale kurtsin, et kardetavasti ei saa raamatut enne kui suvel Eestisse lendan ja nii vaatan hoopis enne lennukis filmi kui lugeda saan. Kümne minuti pärast ulatas ta mulle oma lugeri, kuhu oli raamatu netist maha tõmmanud.

Ma suhtun küll skeptiliselt lugerisse, vana kooli mehena naudin ehtsa raamatu käes hoidmist. Siiski ei suutnud kiusatusele kaua vastu panna ja hakkasin lugema. Natukese ajaga sain aru, et ehkki tunne teine, on tegelikult lugerit hoopis mugavam kasutada kui raamatut. Korralikel ekraan tõepoolest raamatu lehe tooni ja kontrastiga, mida saad vastavalt soovile muuta just nii palju ja selliseks nagu tahad. Põhiline eelis tuli välja magama minnes, nimelt pole ju vaja öökapi lampi põlema panna, luger helendab parasjagu segamata kõrval tudivat kaasat. Lugesin poole kolmeni enne kui pilt hakkas eest ära vajuma - seda mitte lugeril vaid minul.

Nüüd raamatu enda juurde. Tegu just sellise teadusliku fantastikaga mis mulle on juba lapsepõlvest lemmikuks olnud. Peab olema piisavalt realistlik, et saaks ette kujutada nagu tõepoolest võiks taoline lugu juhtuda. Mulle kui insenerile meeldis eriti ka pikk ja detailne kirjeldus kuidas probleeme lahendati. Usun et paljudele on tehnilised üksikasjad tüütud ja igavad aga mind häirib hoopis kui miski keeruline probleem võlukepikesega lahendatakse või toimub see vastuolus füüsikaseaduste või tavaloogikaga. Kipun otsima raamatutes just tehnilisi apsusid ja kahjuks paljud autorid ei vaevu vastuolusid märkama ega seletama. Andy Weir olevat väidetavalt süvitsi uurinud nii orbitaalmehhaanikat, Marsi olusid, kosmoselennu ajalugu kui botaanikat, et jutt võimalikult tõepärane kirjutada. Sellega sai ta minu arust hästi hakkama. Nii palju ma muidugi ei viitsinud süveneda, et ise arvutused üle teha, nii fanatt ma ka pole.

Kriitikat teeks aga peategelase karakteri ja probleemide esilekerkimise ning lahendamise koha pealt. Tegu on minu maitsele liiga positiivse ja absoluutselt kõigi probleemiga pea mängeldes hakkama saava tüübiga. Jah inimene võib olla geenius probleemide lahendamise juures aga olla võimeline kõiki jamasid nii kiiresti lahendama, eriti mis puutub tema konkreetsest ekspertiisist eemale jäävat temaatikat, ei tundu usutav. Nagu iga insener teab on ainult Murphy seadus kindlam kui klassikalised füüsikaseadused, raamatus see paraku enamasti töötas risti vastupidi harilikule olukorrale, ehkki tüüp mitu korda tsiteeris, et ükski plaan ei kesta kaua peale esimest kokkupuudet reaalsusega. 

Tegelikus elus kipub olema pigem nii, et asjad, mis peaks sujuma ladusalt ilma probleemideta jooksevad kokku tänu idiootlikele madala tõenäosusega kokkulangevustele, millede võimalike kombinatsioonide arv on loendamatu nii, et aegajalt midagi ikka juhtub. Murphy seadus tegelikult põhineb entroopial, võimalus et juhuslikud kõrvalekalded osutuvad positiivseks on mõõdetamatult väiksem kui võimalus, et kõik seetõttu kuradile lendab. Õnnelikke juhtumisi polnud liiga palju aga kriitilistes situatsioonides ei saanud ilma hakkama.

Kõige ebausutavam moment polnud aga mitte tehniline vaid hoopis organisatoorne: fakt et üldse otsustati tüüpi päästma asuda. Tegelikkuses taolist asja lihtsalt ei juhtu, sest inimesed, kes sellistes organisatsioonides on juhtivatel kohtadel teevad otsuseid külmalt kaalutledes jätmata ruumi emotsionaalsusele. Kosmosesse ei saadeta inimesi, kellel oleks kergegi kalduvus ülemuste käskudele mitte alluda, see lihtsalt muudaks kogu organisatsiooni juhitamatuks. Just nagu ei saa sõda pidada kui iga sõdur hakkab ise otsustama, kas ja millal ta lahingusse läheb, või põrutab hoopis linna peale.

Muidugi annan aru, et raamatu loetavana hoidmiseks pole seda võimalik liiga realistlikuks ka ajada, muidu oleks liiga igav. Suurimaks tõrvatilgaks kujunes õnnelik lõpp, ilma milleta Ameerikas raamatut müüa ei saa. Oleksin eelistanud pigem mingit lolli apsu kusjuures lisaks peakangelasele ka üks või kaks teist tüüpi oma rumaluse tõttu hukka saavad.  Kõigele vaatamata annaks kaheksa punkti kümnest, sest lugemine oli nauditav ja taolisi tasemel insenertehnilisi ulmekaid ilmub harva.

4 comments:

  1. Arvestades, et raamat on kirjutatud logiraamatuna, st päevikuvormis, siis ei imesta ma sugugi seda mängleva kergusega probleemide lahendamist, sest käesoleva blogi pidaja kirjutistest võib sama mulje jääda, kuidas ta kergelt kõik probleemid ära lahendab, jätmata targu täpsemalt kirjeldamata üksikasju ning muidugi mitu kuradit ja muud kangemat sõna tegutsemist saadab :P
    Tegelikult oli mul raamat laenutatud e-raamatuna Toronto raamatukogust juba pea aasta tagasi. Kuna mulle ei meeldi väga nende rakendus lugemiseks, siis tavaliselt teen sihker-mahker ja saan siis lugeda just nii nagu mulle meeldib. Tean, et see pole väga kena, aga ma ei kasuta neid kurjalt ära ega jaga faile :) Välja arvatud siis kaasale ;)

    ReplyDelete
  2. Lugesin umbes aasta tagasi seda raamatut ja mind häiris lisaks sinu poolt nimetatud asjadele veel ka tema sõnavara. Et miks peab koguaeg ropendama.
    See ka, et kui praeguseid NASA missioone vaadata, siis on astronautidele praktiliselt iga liigutus ette kirjutatud. Aga raamatus tüüp võtab lihtsalt kätte ja saadab NASA krõbedate sõnadega p***e. Vist isegi mitu korda, ei mäleta enam. Selline suhtlus astronaudi ja NASA vahel jääb usutavusest väga kaugele.

    ReplyDelete
  3. Haa! Teaduslik fantastika! Mulle ka meeldis ja meeldib ikka veel. Äkki peaks ka raamatut lugema, sest ma vaatasin seekord ainult filmi.

    Tahtsin hoopis oma viimase aja parimat kogemust jagada teaduslikkusest raamatutes. Lugesin lapsele raamatut (no ma ikka igal õhtu loen) ja seekord oli ette sattunud mu enda lapsepõlve lemmik "Londiste, õige nimega Vant" Iko Marani sulest. Ma pidin tooli pealt maha kukkuma kui ühtäkki avastasin end lapsele raamatust lugemas relatiivsusteooriat ja kahendsüsteemi! Vaatasin siis uuesti trükiaastat. Jah, teos on trükitud 1972 ning selles seletatakse täiesti muuseas lastelegi arusaadavas keeles relatiivsust ja raalide keelt 101. Suurepärane!

    ReplyDelete
  4. Ene: Ma pean tunnistama (nagu väga hästi tead :), et nii maja remondi kui ka igasuguste muude koduste tööde korral olen sunnitud kübe kangemat sõnavara tarvitama kui seda sobiks blogi trükkida. Paraku olen vist sihuke ärahellitatud tüüp, kes on alati harjunud kõik kohe ja kiiresti tehtud saama ja kui reaalne elu kannaga näkku lööb ajab ikka vanduma küll :P Samas tööl saan seda lubada vaid sinikraedega suheldes, sest need vaataks imelikult kui f..k'e lausesse ei lisaks. Muidu ma ju suht viisakas tüüp :P

    Taavi: Tavakodanikud siinmaal paraku vannuvad suht lõdvalt, ega erine selle koha pealt suurt Eestist, pigem isegi sarnanevad venelastega. Samas ülemustega muidugi taolist sõnavara ei kasutata. Kui mõelda, et sel tüübil oli Marsil olles sõnavara kasutus üks pisemaid probleeme, siis ehk isegi vabandatav, samas sõltub kindlasti personaalsest eelistatusest. NASA eeskirjade järgimise koha pealt olen suga ühel nõul.

    CV: Ma pole filmi näinud aga olen alati raamatutest suurema elamuse saanud, seega soovitan lugeda. Hmm... see Iko Marani raamat paraku tuttav ette ei tule. Ehkki poisikesena tundsin füüsika vastu sügavat huvi.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!