Tuesday, January 12, 2016

Marslane - film

Kaader Filmist
Nonii, eile hommikul vaatasin ka filmi ära. Kokkuvõttes polnud mingit üllatust, ei positiivses ega negatiivses mõttes. Nimelt oskasin ette oodata, et film ei saa kunagi olla samal tasemel kui raamat (millest blogisin eelmine nädal) ja seda isegi tänapäevase tehnoloogia juures, kus palju fantastilisemad planeedid kui Marss on digiefektidega võimalik õige usutavalt esitada. Marsi kujutamine nii erkoranzhi ja üldse selgete värvidega oli visuaalselt kena kuid totaalselt ebarealistlik, tegelikult tegu suht kontrastitu ja tuhmide värvidega maastikuga kui sealt seni saadetud pilte uskuda. Samas "tegeliku" värvuse määratlemine polegi nii lihtne kui võiks arvata, sest lisaks objektiivsele fotoelemendile (raw image) tulevad mängu selle ja inimsilma värvitundlikkuse erinevused, pildi ajutöötlus, atmosfääri, varjude ja paljude muude tingimuste mõjud. Seetõttu pea võimatu määrata kuidas täpselt inimsilm Marssi näeks.

Marsi tegelik "värv" - töötlemata pilt, kalibreeritud "naturaalne" pilt, "valge" balansiga pilt.
Üldises plaanis suudeti raamatu sisu suht hästi edasi kanda. Dramaatilisuse mõttes oli nii mõndagi juurde lisatud (näiteks arulage ja tegelikkuses juhitamatu "rakett-mehe" stseen avakosmoses liikumiseks lõpus) ja üht-teist olulist ära jäetud (tolmutorm teel õhkutõusmismooduli juurde). Lisaks oleks nii mõnedki momendid jäänud selgusetuks või märkamata, poleks enne raamatut lugenud - heaks näiteks see, et Hiinlaste abi tingimus oli nende mees järgmisele Marsi ekspeditsioonile kaasa. Lõpukaadrites vilksatas pilu Aries 5 kabiinis, aga see oleks sama hästi võinud olla asiaadist USA kodanik.

"tegelikes" värvides pilt on üsna roostekarva
Nüüd jõuan ka tehniliste apsude juurde, mis nii teravalt silma torkasid, et ei saanud märkamata jääda. Kohe alguses tormi käes jalutasid tüübid suhteliselt rahulikult ja püstises asendis aga kui antenn astronauti tabas lendas see kui tühi kilekott tuulega minema. Radioktiivse mooduli juures olev varras lipukesega oli tolmutormi üllatava kergusega vaevu tolmuhunnikusse torgatuna üle elanud ja püsti püsinud, astronaut tõmbas selle mingi vaevata välja ja viskas kõrvale.

Curiosity üles leidmine tolmu alt sellele juhuslikult peale astudes polnud kah kõige usutavam kellelegi, kes kunagi kaduma läinud asju on otsinud. Eriti veel kõrbes, kus pole mingit võimalust oma asukohta poolemeetrise täpsusega kindlaks määrata, Marsil nimelt pole veel ega eeldatavalt ka siis GPS kasutusel. Curiosity väljakaevamise juures oli lõpukaader väga õnnetu nurga all võetud, sest esimese pildi juures asus kogu kupatus ilmselgelt tasase liivakihi all kui tüüp kaevama asus. Viimases kaadris polnud auku ollagi kui aparaat justkui iseenesest pinnale oli tõusnud. Need olid esimesel pilgul silma jäänud apsud, kindlasti on veel kümneid kui mitte sadu.

Kõigele vaatamata ma ei kahetse filmi vaatamisele kulutatud aega, sest võrreldes paljude teiste "tõsielu" ulmekatega oli see väga hästi tehtud. Film pani mind mõtlema, kas tegelikkuses õnnestuks minul kunagi näha teleka või neti vahendusel inimest Marsi pinnal. Vaatamata Ameeriklaste ja ka teiste suurriikide sellesuunalistele arglikele katsetele ei usu, et minu elu jooksul - optimistlikult vaadates ütleme nii aastaks 2050 - seda juhtub. Isegi kui jätta kõrvale suht pinev poliitiline olukord, mis seoses ressursside vähenemisega vaid teravamaks läheb sundides riike oma vahendeid pigem sõjatööstusse suunama räägivad kaks fakti inimese Marsile saatmise vastu.

Esiteks oleks inimese elus hoidmine liigselt kallis ja teiseks arenevad robootika ja tehisintellekt sellise kiirusega, et saavad peagi igasuguste ülesannetega paremini hakkama kui inimene. Poliitiliste punktide teenimine esimesena Marsile jõudmise eest, nagu see Kuu puhul oli, enam ei toimi, sest põhimõttelisi ideoloogilisi erinevusi pole palju alles jäänud. Oleksin õnnelik, kui järgmise kolmekümne aasta jooksul inimene Kuulegi tagasi jõuaks. Viimane astronaut käis seal 1972 detsembris. Lahkudes olid ta sõnad: ... as I take man's last step from the surface, back home for some time to come – but we believe not too long into the future ... ( ... astudes mõneks ajaks Kuu pinnal viimase sammu koju tagasi pöördudes - usume et pöördume tagasi mitte liiga kauges tulevikus ... ) Usun, et keegi ei osanud oodata nii pikka pausi, 43 aastat kulunud ja aeg tiksub edasi.

No comments:

Post a Comment