Tuesday, March 22, 2016

30 aasta vanune armulugu ;)

Täna 30 aastat tagasi kohtusin tüdrukuga, kellega siiamaani koos oleme. Olime mõlemad sel ajal üliõpilased. Temake oma ekvaatoripidu pühitsemas ja mina viimase kursuse bursh. Minu muidu tüüpilise eestlasliku tagasihoidlikkuse oli paras hulk õlut hajutanud nii, et kena saledat pikkade juustega blondi märgates astusin ligi ja ülesin tere. Vahetasime mõned laused, aga mingi moment kadus ta ära, ju tüdines mu lobast. Äkki nägin jälle üht kena blondi, ning kordasin tervitustseremooniat. Plika naervast näost sain ehmatusega aru, et tegu ju sama tüdrukuga. Surusin oma piinlikkustunde alla ja otsustasin, et ei lase tal enam nii lihtsalt minema hiilida, isegi suurema õllejoomise lõpetasin igaks juhuks ära.

Mäletan naerulohku põsel ja seksikalt sisisevat s tähte, mis mu ära nõidusid. Peost ei meenu enam suurt midagi, küllap tavaline tantsimine, laulmine, söömine ja joomine nagu tolle aja noorte labrakal ikka. Õhtu lõpus istusime koos tühjas saunas ja rääkisime raamatutest, täitsa lõpp - lisaks hingematvale välimusele on veel tark ka. Öö veetsime koos põdranaha all aga vaatamata mu vallatutele isudele asi musitamisest ning kallistamisest kaugemale ei arenenud. Järgmine hommik oli nagu ikka, kus peojärgne poolpohmane seltskond lahendas eelmisest õhtust üle jäänud sööke ja jooke. Mingil momendil tuli kellelgi pähe hommikupooliku põnevamaks muutmiseks mängupulmad korraldada. Ja nii pandigi meid paari juba kohtumise teisel päeval, sõrmusteks olid kaasüliõpilaste poolt meile lahkelt laenatud võtmerõngad.

Aasta peale esimest kohtumist
30 aastat hiljem
Edasi sõitsime bussiga suurema jõuguga Tartusse, kus sai veel veits koos olla kuni õhtuse rongiga aeg tagasi Tallinna poole teele asuda. Rongis olime nii kutud. et keerasime kupees magama. Olime kolmekesi, näpuviskamise tulemusel jäin kaotajaks ning pidin põrandal põõnama. 
Lohutasin end mõttega, kel õnnemängus pole lootust ehk sel veab armastuses. Seni polnud ma tüdrukutega tegeledes kunagi pikemalt kui paar päeva ette mõelnud, ehkki lühiajalisi armumisi oli ikka ette tulnud. Kupee põrandal kössitades käis peast läbi ketserlik mõte, et see tüdruk sobiks vist päris hästi naiseks.

Terve järgmise nädala ei saanud nädalalõppu oodates rahu, et Tartusse külla sõita. Moblasid ju tol ajal polnud !!! Kummitas ebamäärane hirm, äkki võib keegi ta muidu eest ära rabada. Nädala lõpuni ei pidanudki vastu, rääkisin kursakaaslase ära, kahekesi ikka julgem, ja põrutasime kahekesi reede varahommikuse Moskva rongiga Tartusse. Süda puperdas terve tee, hakkasin juba muretsema, et infarkti ei saa. Ühikasse jõudsime õige varakult, koputasin väriseva käega uksele. Vaikus, mis kestis vist tuhat aastat, aga siis kostis veits kobistamist ja uks tehti lahti.

Uksel oleva neiu käest hakkasin küsima kas minu tuttav kodus on kui kivistusin poolelt lauselt toas avaneva nõidusliku pildi peale. Keset tuba akna taustal seisis profiilis haldjas, seljas õhuke öösärk, mis tänu aknast tulevale valgusele ei jätnud palju ruumi fantaasiale. Neidude rinnad on minu jaoks alati ühed erootilisemad objektid olnud. Ma täpsemalt ei kirjelda, muidu kisub lugu liiga põnevaks aga piisab kui mainin, et ka kolmkümmend aastat hiljem on see pilt selgelt ja elavalt silmi ees. Nagu klassikud ütlevad, edasine on juba ajalugu :D



3 comments:

  1. Kaua aastaid veel koos ja hoidke teineteist! Nii armas jutt et pisar tuli silma ... Nii kaunis et meesterahvas kirjeldab nii ilusasti ... aitäh et sain lugeda ...

    ReplyDelete