Monday, May 30, 2016

Karate II Dani Musta vöö eksam - Mari

Pühapäeval läks vanem tütar oma teise dani musta vöö eksamile. Ta oli veits mures, sest viimasel aastal pole seoses tiheda ülikooli õppeprogrammiga nii palju dojos käia jõudnud kui oleks soovinud. Kordas eelmisel õhtul kodus katad ja kumited üle, mida peaks sellel tasemel teadma. Tegelikult muidugi on ta väga tubli, mida näitavad kõige ilmekamalt eelmise päeva võistluste medalid. Kes siis veel kui mitte edukaim naissportlane oleks järgmist dani väärt. Aga eksam tekitab alati liblikad kõhtu, ükskõik kui hästi sa ainet tead.

Sõidutasin tüdruku kolmveerand kümneks dojosse, lobisesin veits teiste tüüpidega ja läksin koju. Kaasaga pidime veel poodlemas käima, et enne reisi toitu ja viimaseid asju vaadata ning 150 dollarine kupong ära kulutada. Juhtus nagu ikka, et ehkki miskit suurt ei ostnud panime kokkuvõttes rohkem kui 250 taala magama. Mõistlik oleks vist harvemini poes käia, kulub vähem raha ja aega. tagasiteel astusime korraks dojost läbi ja piilusime ukse vahelt sisse, kuidas lapsel läheb.

Parasjagu tehti agaralt kihon kumitesid. Kuumal suvepäeval olid aknad meelega kinni tekitamaks karate kodumaa Okinawa põrgulikult kuumasid ilmastikuolusid. Õhk oli higihaisust paks ja 100% niiskusega, sees ligi 40 kraadi sooja. Ainuüksi uksel seistes kleepus paari minutiga särk seljale. Eksamineeritavad higist läbimärgades gides näost punased aga punnitasid vapralt edasi. Üks tüüp kukkus väsimusest või hapnikupuudusest sirakile kuid ajas veits aja pärast püsti ja jätkas. Oleme mõlemad noorema tütrega kaks korda sellest kadalipust läbi käinud, küll ka vanem vastu peab.

Kolme ajal läksin uuesti vaatama. Nüüd esitati keerulisemaid katasid, mu tütar kurtis hiljem, et oleks hea meelega kogu oma arsenali ette näidanud aga temalt taheti vaid kolme näha ja siis saadeti mati äärde istuma. Peale minutilist veerüüpamis pausi alustati vabavõitlusega. Eksamineeritavad lasti algul omavahel kokku ja siis said kogenumad mustad vööd õiguse nende kallal oma oskusi harjutada. Kõik tambiti viisakalt järjekindlalt tümaks ilma, et tilkagi verd oleks pritsitud. Mulle jäi mulje, et tütre eelmise eksami vabavõitluse osa oli sutsu karmim.

Lõpuks tuli teoreetiline osa ja küsimuste vastuste voor. Paar kõrgeima dani senseid näitasid ette katade bunkaid ehk rakendusi - mida see või teine liigutus ning võte katas tähendab ja kuidas saaks vabavõitluses või tänaval rakendada. Esimeseks küsimuseks oli: "Mis tõi teid Karatesse"? Vastuseid oli mitmeid: Lapsed, juhus, keskea kriis, ,,, jne ... Mari mainis, et oli lapsena alati karatest vaimustuses olnud ja käis vanematele, ehk siis meile seni peale kuni ta trenni viisime. Tuleb tunnistada, et rohkem peab tänulik olema emmele, sest mina olin veendunud, et tegu mingi titevaimustusega, ega viitsinud lapsi tõsiselt võtta. Kaasale aga oli metroolt koju jalutades see dojo silma jäänud. Võttis üks päev oma just 7 ja 9 aastaseks saanud plikad käekõrvale ja viis kohale. Nagu õeldakse on edasine ajalugu, lapsed armusid sellesse spordialasse ja ei vaadanud kunagi tagasi, aasta pärast meelitasid issi ka kampa.

Lõpuks küsiti kas on küsimusi eksamineerijatest vanadele olijatele, kellest enamusel üle 30 aastane karate karjäär turjal. Üks kaval noormees esitas sama küsimuse vastu. Vastuseid oli ikka väga huvitav kuulda. Mitmed neist meestest olid teismelised 60'tel, 70'tel suurlinnade pätimates rajoonides ning valisid karate lihtsalt ellujäämise eesmärgil. Esindatud on nii endised kurjategijad kui politseinikud. Mõni tüüp neist tahtis lihtsalt end proovile panna. Kõigi ühiseks nimetuseks on aga see, et karatega tegelemine muutis sügavalt nende ellusuhtumist. Kõik rõhutasid seda ühtekuuluvusetunnet, mida minagi üsna kohe tundma hakkasin. Meie klubi karate vennaskond on ilma liialdamata teiseks pereks. Kui keegi meist ükskõik kus maailma otsas hätta jääb võib pöörduda esimesse dojosse ja abi on garanteeritud.

Lõpetuseks räägiti iga eksamineeritavaga personaalselt tulemustest, tugevatest ja nõrkadest külgedest ning eduka soorituse korral paluti maksta eksamitasu. Ootamatult selgus, et tütar oli tsheki koju unustanud, helistasin kaasale, et too kiirelt rahaga kohale sõidaks. Jõudiski ilusti ja mainis, et nüüd saab aru miks me mõlemad Mazdaga sõita tahame - see on tõepoolest mõnus masin. Grupipilt ja oligi aeg koju kihutada, et dushi alt läbi hüpata ning siis restosse tähistama kiirustada. Traditsiooniliselt oli valitud Mandarin, kus pugisime end nõrkemiseni krabisid, krevette, sushit, sashimit ja maiustusi, Keegi polnud ju eelmisest õhtust saati midagi tõsisemat söönud.

Nüüd siis on meie peres kolm teise dani mutsa vööd, vanem tütar peab siiski paar kuud ootama enne kui Jaapani peakorterist vöö ja maetlik tunnistus kohale jõuavad.

No comments:

Post a Comment