Monday, May 23, 2016

Koerte ja lastega järve ääres

Kolmepäevase nädalavahetuse mõnusaimaks päevaks kujunes pühapäev kui sõitsime laste ja koertega Awendasse Huroni järve äärde. See kevad on kohalikus mõistes haruldaselt jahe olnud, polnud erandiks eilnegi. Järve ääres +14C kuid päikse käes sai vahepeal ka särgi väele võtta ehkki enamasti oli fleece seljas. Koerad end heidutada ei lasknud ja tormasid kohe vette, isegi pisem ei kartnud laineid. Muretsesin et külmetavad end ära, aga Kokol oli karvalõikus eelmine nädal tehtud nii, et ta kuivas suht siva. Sushi kihutas vahetpidamata ringi, polnud tol aega külma tunda.



Teel sinna jäi silma trilliumidest lausa valendav metsaalune. Nii palju ja tihedalt koos pole varem näinud, lasin plikal kinni pidada, et mõned fotod klõpsutada. Hiljem õhtul kodus juhtusin lugema Muhediku blogi just nendest lilledest, mida eesti keeles kolmiklilledeks kutsutakse. Tuleb välja, et neid on hulk erinevaid liike, värvuse erinevus ei tulenegi teistsugusest pinnasest nagu algul asjatundmatult kahtlustasime. Kommenteerisin tema blogis ja lubasin postitada pilte kuidas need lilled looduses välja näevad. Siin mu moblaga klõpsitud pildid on:
Punane ja kitsamate kroonlehtedega isend
Kuue kroonlehega kolmiklill või kuusiklill :P


Rahvast oli rannas vähe, saime endale piknikulaua, millele toidukraam ja raamatud hea toetada. Istumiseks kasutasime oma kaasavõetud klapptoole, mis palju mugavamad. Mingil põhjusel tundsime kõik end üsna väsinuna, suurema osa ajast lösutasime toolidel ja lugesime raamatut. Vanema plika ja koertega jalutasime siiski kõige kaugemasse randa, et elukatel olemist põnevamaks teha.




Neil tegelikult on niigi huvitav, uued kohad, uued lõhnad ja hulk teisi koeri keda nuuskida ning taga ajada. Koko teab alati ette kui randa minek ning hakkab toas niutsuma ning blokeerib ukse, et me teda kogemata maha ei unustaks. Ukse avanedes kihutab auto juurde kuhu sisse saades sätib end nagu boss juhiistmele.


Veetase oli äärmiselt kõrge, lained ulatusid võsasse välja vaatamata keskpärasele tuulele. Peale koerte nägime vaid ühte inimest, kes vette hüppas. Jalgupidi vees olles hindasin temperatuuriks umbes +16C, mis polegi nii jahe, sihukese veega on ennegi ujumas käidud, seekord siiski ei olnud isu. Kodupoole asutasime end suht varakult, juba kuue ajal. Koerad olid nii kutud, et jäid kohe magama ja avasid silmad alles kodutänavale keerates kui tuttavad lõhnad ninna lõid.

No comments:

Post a Comment