Friday, June 10, 2016

Eestlase meelistoit ei ole teine eestlane

Teisipäev pidi ilmaennustuse kohaselt olema mõneks ajaks viimane päikesepaisteline ilm. Rohi oli saanud kaks päeva kuivada, viimane aeg kokku riisuda ja metsa alla tarida. Seega jälle suvilassesõit. Vanasti sai teist ikka korralikult kuivatatud ja saadu seatud, et metskitsedel talvel hea võtta, enam pole aega ja viitsimist sellise jamaga tegeleda. Minnes astusime Tabasalu Rimist läbi, et nats toiduaineid kaasa krabada ja kontrollida, kas kohalikus veinipoes mu lemmikveini ikka veel pakutakse. Jalutasin isaga ringi ladudes korvi head paremat täis, ema kadus vahepeal kuhugi ära oma asju ajama. Veinipoes märkasin rõõmuga, et kaks karpi oli Quay Landing Chardonnay Colombard veini järgi, 12 euri eest haarasin ühe kaasa.

Kiirelt valmisvisatud lattaed
Ema ootas auto juures paari produktiga. Tavaliselt ju paneme kõik toidu kokku ja mina loomulikult ostan, aga ta ikka vahel askeldab omaette kuna kipun ebasündsalt pikka aega õlleosakonnas viitma. Autos rääkis loo mis veenis mind veel kord kui vale on pealkirjas välja toodud kibestunud inimeste ütlemine eestlase lemmiktoidu kohta. Ema oli nimelt sabas olles sente rahakotis otsinud ja ilmselt kohmitsedes vaese pensionäri mulje jätnud kui seljataga pisikese lapsega naine talle 5 eurose ulatas. 
Metsa alt veeretatud palginotid
Ema muidugi arvas, et oli selle maha pillanud, tänas ilusti ja ostis oma asjad ära. Tagasisaadud münte rahakotti pannes avastas, et tema 5 eurone oli endiselt rahakotis. Täpse inimesena alati teades palju tal raha on, pakkus naisele rahatähte tagasi. Too aga keeldus lisades: "See on nüüd teie oma". Emal oli õige piinlik, aga heale inimesele tagasi suruma hakata oleks ka imelik. Teadmiseks sellele tundmatule hea südamega inimesele, et ma võtan enda peale tema heateo tasumise sobival momendil. Ehkki ma karmasse ei usu siis kedagi aidates on alati ka endal hea tunne, eriti hea meel et kinnitasid mu veendumust enamuse eestlaste heast mainest - Äitähh!!!

Suvilas vedasin heina käruga metsa alla, isa ema rehitsesid kokku, sest ega nemad ju ilma midagi tegemata ilusat ilma nautida ei oska. Krundi taganurgas oli torm suure lepa maha murdnud, kavas oli see juppideks lasta ja palgid lõkkeplatsile veeretada. Kaasvõetud pikendusjuhtmed ulatasid paarikümne sendi täpsusega puuni, elektrisaega oli naljaasi puu juppideks lasta. 

Tuli lihtsalt ettevaatlikult valida millise nurga alt ja kust poolt poolviltust tüve saagida, et see peale ei kukuks või pinges tagasilüües vastu molli ei annaks. Kõik läks hästi, alles viimasel saagimisel jäi tera kinni aga palk oli nii läbi saetud, et lahendasin probleemi ühe jalalöögiga. Suurem töö oli läbi metsa paari-kolme meetriste palgijuppide lõkkeplatsile veeretamine, raskust oli neil nii palju, et vaevu jaksasin ühte otsa kergitada. Tund aega puude vahelt manööverdades sain ilusti hakkama sealjuures suurt osa metsaalusest rohttaimestikust maha muljudes, niita polnud enam vaja. Lõkkeplatsil saavad nendest uued istealused kui praegused palgid liiga pehkinuks osutuvad.

Lõkkel küpsetasime vorste, seekord tõin ürituse kaasajastamise ja lihtsustamise mõttes kaminast süteresti ja keerasin selle süte kohale tagurpidi. Orkide otsas vorstide küpsetamine tülikas, pead kogu aeg käes hoidma ja valvama, et kärssama ega lõhki ei läheks. Pean poest ühe korraliku küpsetusresti ostma. Jalutasin mere äärde ja seekord käisin ka vees jalgupidi. Temperatuur tundus täiesti ujutav, hinnanguliselt nii 17 kraadi ringis, kaalusin veidi aga ujuma ei läinud. Rand oli endiselt tühi, vanapaari asemel kaks noort mere ääres kivil istumas ja miilustamas, ei tundnud nad külma tuult, teineteisega tegemist liiga palju.

Minu kokakunsti shedööver :P
Kolmapäeva hommikul ajas mind vali vihmasadu üles. Ilm tundus õige jama olevat. Samas toas kõigele vaatamata temperatuur normaalne, ei hakanud kaminat kütma. Vahtisin telekat, jõin kohvi, maiustasin eesti näkside kallal. Lõuna ajal käisin raamatukogust läbi, et lugemiskraami juurde võtta. Polnud suutnud oma lugejakaarti leida ja küsisin uut. Pakuti, et võivad mu ID kaardi lugejakaardiks registreerida, ja siis meenus: seepärast mul pole kaarti, et eelmine aasta see juba tehtigi. Võtsin viis raamatut, ehkki oleks hea meelega seljakoti täis ladunud. Toidukast mune, vorsti, hapupiima ja leiva, et saaks korraliku nostalgilise toidu valmistada. Pannile läksid vorstitükid, kaks muna, juustuviilud peale. Taldrikule hiljem murulaugu ja küüslaugu juppe roheliseks ning kurki tomatit salatiks. Kena lõunasöök tuli, ehkki päriskokad muidugi irvitaks sellise taldrikutäie üle. Mind vabandab laiskus ja asjaolu, et kodus teeb alati süüa kallis kaasa.

4 comments:

  1. Mõnusat Eesti suve Sulle! Oled mu lemmikretsepti pihta pannud, kuigi vorsti asemel praen pekist maasuitsusinki ja allaloputamiseks on hapupiima asemel keefir :).

    ReplyDelete
  2. Tänud, vorst on mugavuse ja nostalgia tõttu, aga hapupiima olen alati keefirile eelistanud.

    ReplyDelete
  3. mitte keegi tänapäeval ei irvita sellise õhtusöögi üle. Kõik niuksuvad vaimustusest ja kadestavad :)

    ReplyDelete
  4. Nojah, ehtsust on vist tanapaeval vaheks jaanud :)

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!