Thursday, June 23, 2016

Kahekesi Eestis

Kristallkuuliga tulevikku ennustamas :D
Pole olnud mahti blogida, mõni ime sest kaasa jõudis pühapäeval kohale. Ööd ja päevad hakkavad tal alles nüüd paika loksuma. Lõuna ajal pean ikka silma peal hoidma, et ta vaikselt kuhugi tukkuma ei jääks. Lend samade liinidega kulges hästi, naine lausa kiitis, et üks mõnusamaid üle Atlandi kulgemisi eelkõige tänu istmetele, mida sai poollamaskil asendisse lasta. Mina olen seda enne ainult Jaapani lennuliini juures kohanud. Iseenesest lihtne ja geniaalne insenerilahendus, mis võimaldab kitsal lennukiistmel palju mugavamalt magada ka pikkadel inimestel.

Esimene päev möödus sisseelamise vaimus. Selveri külastus, mida kaasa üritas tühjaks osta, vaatamata oma tavalisele tagasihoidlikkusele poodlemise puhul. Õnneks olin sellega arvestanud ja külmkappi agaralt tühjendanud. Nii palju on ju igasugu maitsvaid asju Eesti toidupoes, mida lihtsalt ei saa ostmata jätta. Kodus oli esimeseks tegevuseks kohvrite lahtipakkimine. Pidin oma pähklimaitselise koore kiirelt külmkappi panema, et see haruldane kraam hapuks ei läheks. Kallis naine ikka tõi minu lunimise peale kaasa, jättis isegi ühe vahtrasiirupi maha kuna kohvri kaal kippus üle minema.

Esimene öö oli kaasa nii kutu, et magas ühe jutiga ilusti hommikuni. Järgmine päev sõitsime suvilasse, jalutasime mere ääres, kus ta sai oma kaasavõetud klaasmunaga pilte teha. Vesi oli endiselt külm ja ei kutsunud sugugi ujuma. Mul hakkas näpp järjest rohkem tüli tegema vaatamata mitmele EMO's käimisele. Otsustasin ema pealekäimisel igaks juhuks järgmisel päeval kirurgist onu külastada. Teisipäeva varahommikul jätsin kaasa põõnama ja põrutasin suvepealinna. Lühikese kokkuvõttena annan teada, et 86 aastane onu sai mängleva kergusega hakkama sellega, mida ei väljamaa tohtrid ega kodumaised nooremad arstid suutnud teha. Pikemalt kirjutan eraldi postituse koos õõvastavate piltidega. Koju saabudes ei saanud kella kahe ajal päeval esimese hooga tuppa, sest minu musi oli ukse lukku keeranud ja põõnama heitnud.

Õhtul käisime kultuuriüritusel, Toi auks korraldatud kontserdil Kaarli kirikus. Linna saamiseks on nii mugav hellitlevalt "porgandiks" nimetatavat rongi kasutada. Pääskülast oled 21 minutiga Balti Jaamas, kust ükskõik kuhu kesklinna jalutamiseks kulub vähem kui 15 minutit. Mina olen muusika koha pealt tuim tükk ja kannatasin selle ürituse vaikselt ära teisi inimesi segamata moblal netis surfates. No mis teha kui pole muusikalist kuulmist, veel vähem lauluhäält antud. Minu arust peaks sihukese puudega inimestesse kaastunde aga mitte kulmukortsutusega suhtuma :P Põhimõtteliselt ei erine ju teistest puuetest, kultuurne ühiskond ei peaks puudega indiviide halvustama ;)

Wechrmacht aus Reval
Kolmapäeval tegime järgmise linnatuuri, mille jooksul veendusin, et mina olen looduseinimene. Kord linnas jalutada on täitsa lahe aga kaks päeva järjest seda oma puhkuse ajast teha mulle eriti ei istu. Mõni ime, et üksi Eestis olles on juhtunud, et kordagi linna peale ei satu. Tütre või kaasaga koos on teine asi, ehkki mul veits imelik kui pidevalt pildistatakse nagu me turistid oleks. Loodetavasti mõni tuttav ei näinud. Ajaloomuuseum oli helgeks momendiks, Loodusmuuseumi seekord ei läinud, sest seal lootust privaatne giid saada, keda me polnud ette hoiatanud. 

Linna peal jäi silma paar gruppi Saksa sõjaväelasi. Tuleb tunnistada, et palju kenam pilt võrreldes 30 aasta taguse ajaga mil vene okupandid linna peal kõõlusid. Tahtsime ka söömas käia aga vinge sisustusega Kloostriaidas polnud ei borshi ega seljankat ja Pannkoogimajas kõik lauad hõivatud. Jalutasime rongile ning tegin kodus ise purgivärskekapsaborshi. Päris hea tühjale kõhule, ehkki kaasa eriti ei kommenteerinud :D

Täna siis jaanitulele minek!!!

No comments:

Post a Comment