Wednesday, June 8, 2016

Muljeid lennust Eestisse India lennuliiniga

Suvepuhkuse planeerimine sai alguse talvel nagu ikka. Niipea kui selgus millised nädalad vabad, hakkasin lennukipileteid uurima. Esialgne seis ei tundunud eriti soodne, sest Finnair ei lenda enam otse Torontost Helsinkisse. Proovisin mitut netipiletifirmat, lõpuks avastasin eriti soodsa lennu FlightHub veebilehelt. Toronto-Amsterdam-Tallinn edasi tagasi vaid veits üle 700CAD. Noeiole võimalik, aga mitu korda üle kotrollides tundus ok olema. Isegi vahepeatused vaid minnes 5 ja tulles 2.5 tundi. Igaks juhuks lasin kaasal pilgu peale visata juhuks kui olen miskit kahe silma vahele jätnud - hei paneme kinni, äkki on mingi eksimus aga kui raha makstud, on piletid käes. Üle neti broneerimine ei läinud nii sujuvalt kui tavaliselt aga lõpuks siiski tuli kinnitus, et pilet olemas.

Nüüd viskasin muuseas pilgu ka lennuliinide peale kellega lendan. Toronto-Amsterdam ots Jet Airways, pole kunagi kuulnud, no vaatame siis. Googeldasin klientide hinnanguid nende kohta, esimene shokk saabus kui klikkisin kodulehel. Miski jumalast arusaamatu kõverikest kribu ladina tähtede asemel. Nii palju kui ma keeli tean, sarnanes tähestik kõige enam Gruusia omale. Oi vana kurat, klikkisin õudusest silmi kinni hoides "tõlgi inglise keelde". OK polnud Gruusia aga India paraku ei tundunud mulle sugugi usaldusväärsem. Kuuldes mu õuduskarjet tuli ka kaasa uudistama, kelle kätte oma elu asetan. Selle asemel et lohutada, hakkas homeeriliselt naerma põhjendades sellist ebasündsat käitumist lennujaama mälupildiga kui check-in leti juures tungles kari hindusid, kes valju kisa saatel keeldusid oma 15 kohvri eest lisatasu maksmast. Spektaakel meenutas stseeni reisisaate "Kaks kanget Indias" rongivaksalist mitte rahvusvahelisest lennujaamast.

Review ehk ülevaateid pakkus mitu reisufirmat, valisin südame rahustuseks selle, mis kõige rohkem, ehk 2.5 tärni viiest pakkus. Tuleb tunnistada, et 2.5* hotelli ma küll ei julgeks minna kusagil mujal peale Jaapani. Esimesed klientide hinnangud olid tõsiselt hirmutavad - kurdeti selliste probleemide nagu haisu, räpasuse, teeninduse, toidu, temperatuuri ja kõige muu üle. Lohutasin end mõttega, et vähemalt ei mainitud tehnilisi puudusi nagu lennu ajal lahti läinud uks, tõrkuv mootor, mõranenud aken või tiiva kaotus, ehkki viimase puuduse korral ilmselt kommentaar puuduks seoses kommenteerija puudumisega.

Neile ühetärni hinnanguile peab ju kõrgemaid ikka ka tulema, et keskmine 2.5 kätte saada, sirvisin lootusrikkalt edasi. Jeee... , siin ongi paar viietärnist, paraku lugemise käigus haihtus mu entusiasm. Ilmselgelt oli indiapärases inglisekeeles kirjutatud hinnang tellimistöö, sest absoluutselt kõiki aspekte kiideti taevani. Järgmised kaks olid tõenäoliselt sama tüübi poolt kirjutatud, ehkki peab au andma faktile, et ta polnud üks ühele kopeerinud vaid siiski viitsinud tekstilõike copy-paste'ga edasi tagasi liigutada. Nimi oli vahetanud John Smithist Bill Clintoniks, paraku kirjavead kahtlaselt identsed. Muidugi on alati võimalus et John Smith ja Bill Clinton käisid samas lollide koolis kusagil Georgia osariigi maakolkas.

Toronto Duty-Free
Hüpates 3 kuud edasi jõuame reedese päeva 3 juuni peale kui kaasa mind lennujaama sõidutas. Et tal endal kiire, lasi mu autost kohvri ja seljakotiga välja, andis kiire musi ning kiirustas edasi. Kõigepealt suundusin lennujaama kohvripoodi kust hambaid kiristades ja neetud kapitaliste sõimates ostsin 25CAD eest kohvririhma, mille olin kiirustades koju unustanud. Rahustasin end mõttega, et see raha on hästi kulutatud kui võrrelda võimaliku hävinguga mis kaasneks kohvrilukkude rebenemise korral. Lisaks kõigele muule nagu näiteks minu pesule, kööginugade komplektile ja kohvikoorele kukuks ka tütre kallis Republic Of Gamers läpakas välja. Rihm oli vaatamata hingehinnale täitsa hea, sest kohvri sai kinni tõmmata nii risti kui pikkupidi.

Esimese hooga ootasin karja käratsevate Indialaste järgi lennuki check-in'i leida. Paraku olin siiski sunnitud teadete tahvlilt otsima, milline lett mind teenindab. Otsi palju tahad, sel kellaajal Amsterdami lendu pole, ainsa sama lennuliini sihtpunktiks on hoopiski Mumbai. WTF, ei jäänud muud üle kui tolle leti poole suunduda, sest infopunkti tüübid olid kasutud. Meenus hommikune hoiatav juhtumine kui esimest korda viimase 5 aasta jooksul ei õnnestunud check-in kodust üle neti teha - põhjenduseks elektrikatkestus. Loodetavasti pole tegelikuks põhjuseks asjaolu, et Amsterdami asemel otsustati Mumbaisse lennata kuna osa valjuhäälsemaid reisijaid seda soovis.

Totaalse üllatusena oli letiesine pea tühi, järjekorras vaid mõned pesuehtsad äraseletatud nägudega Eurooplased, kes olid sarnaselt minule odava pileti liimile läinud. Check-in kulges sujuvalt ja kiirelt, ainult varasemalt akna alla pandud pilet vahetati keskmise rea äärepealse vastu. Aega oli julgelt, helistasin kaasale andes teada, et üllatavalt vähe inimesi ja indialasi ei hakanud üldse silma. No muidugi, küllap nad teavad liiga hästi, et mitte selle lennuliiniga riskida lohutas kaasa mind. Ähvardasin, et kui ta veel Jet Airwaysist pahasti räägib pärandan oma uue mobla hoopis kasside hooldekodule, omaette vaikselt lootes, et see teema lähemate tundide jooksul aktuaalseks ei muutuks. Aga no kurat, lennulitsentsi ja lendurilubadega peaks ju ikka normaalne lennuliin olema, samas meenus et isegi Torontos saab autojuhilubasid indialastelt 200 dollariga osta, jääb vaid loota, et lenduritunnistuse eest tuleb Indias suurem pakk raha välja käia.

Selline pisike ebameeldivus, et lend tund aega hilines, mind eriti ei kurvastanud - nautisin iga momenti ja elasin täie rinnaga, kes teab kauaks veel. Suure hooga ostin tollivabast poest kalli Kanada viski, 6-pack Canadian õlut ja vahtrasiirupi. 10 kildi pealt kukkudes peaks olema piisavalt aega et vähemalt paar punnsuutäit viskit neelata. Otsustasin viskipudeli käeulatusse sättida, et laest kukkuv hapnikumask sellega eemale peletada enne kui pudelikaela suhu surun. Õllega ei saa ägeda alarõhuga riskida, purk käitub avades nagu tulekustuti, sisse jääb ainult paar tilka. Kujutasin elavalt ette kuidas maailma meedias avaldatakse pilt tüübist kes hapnikumaskile eelistas viskit ja hulbib uhkelt teiste lollide hulgas, kel kollane mask molli katab või nööri pidi kõrva küljes ripendab.

Turbanitega naabrid :P
Lõpuks veeretati invaliidid eelisjärjekorras lennukisse, siis äriklassi reisijad ning pisikesed lapsed, lõpuks said tavakodanikud loa liikuma hakata.  Tuleb tunnistada, et nüüd jäid ka mõned India päritolu tüübid silma, ju need, kelle sugulased juba vara jagavad. Lennuk ise osutus pirakaks ja suht uueks Airbus A330-300 mudeliks, kahel pool akende all kahesed istmeread, keskel neljane. Lennuk harukordselt tühi, kui viimastel aastatel lennates on tavaliselt pungil täis siis seekord hinnanguliselt täituvus vaid kaks kolmandikku. Mina sattusin samasse keskmisse tooliritta turbanikandjate perega, vahetuks naabriks kõhetu vanamees. Olin eelnevatest tihedatest päevadest väsinud, panin turvarihma peale ja üritasin silma looja lasta.

Poolunes tajusin, et lennuk seisis tükk aega paigal ja ruleeris terve igaviku mööda lennuvälja. Tekkis tunne, et neil on plaanis turvalisuse mõttes maismaad pidi vähemalt Atlandi rannikuni sõita enne kui julgevad õhkutõusmist üritada. Äratas mind paraku mitte õhkutõusu kiirendus vaid jäle peldikuhais, mõtlesin et mida kuradit, maapinnal ju vetsu ei lasta. Ainsaks seletuseks oli kurb tõdemus, et kõrval istuv taat on end hirmust juba enne õhkutõusmist täis sittunud. Mõne aja jooksul selgus, et tüüp siiski vaid peeretab vahelduva eduga, haisu põhjal otsustades oleks sigadel tema toidusedelit nähes süda pahaks läinud. Etterutates pean mainima, et peale mitut vetsukülastust otsustati vanahärra minu kergenduseks pere ühisotsusel teise äärde kolida, sest keskelt väljaronimine osutus kõigile tülikaks.

Lõpuks oli lennuk stardirajal õige koha leidnud, peatus ja hakkas stardiks ettevalmistudes mootorite tuure tõstma. Stjuuard, kes enne ohutust demonstreeris istus ettepoole, kinnitas end rihmadega, sulges silmad ja asus käed ristis palvetama. Nõrganärvilisematele reisijatele selline käitumine just hästi ei mõjunud, ja nii mõnigi teine järgis tüübi eeskuju. Mina olin liiga unine ja gaasist uimastatud, et muretseda. Õhkutõus sujus vaatamata ähvardavatele ennetele suuremate viperusteta ja peale lühikest tiirutamist suutis piloot isegi õige lennusuuna leida.

Peagi alustati jookide jagamisega, esimesel möödumisel tellisin õlle. Kuna ei küsinud ega täpsustanud anti mulle "Tiger" nimeline kesvamärjukese purk, mis Shanghais toodetud nagu hilisem uurimine näitas. Märkasin, et neil oli ka Heinekeni aga seda olen ennegi joonud, huvitav miskit uudset proovida. Õlu osutus täitsa normaalseks heledaks õlleks, mille eelis Heinekeni ees oli purgi suurus, 330ml võrreldes 250ml'ga. Minu ees olev viikingikasvu naine tellis vodkat ja kui ta esimese klõhmaka hinge alla viskas, tellis kohe uue enne kui stjuuardid käruga liiga kaugele jõudsid liikuda. Tagasiteel tellis veel ühe julgustades mindki lisa küsima. Tüüp andis hoopis kaks, mis minus kui tüüpilises skeptilises eestlases tekitas rea kahtlusi. Kas proovivad mind täis joota, et rahakott pihta panna või kasseerivad hiljem hingehinna, sest ei eelnevast indiakeelsest ega ka raske india aktsendiga inglise keelsest infost toidu osas ma aru ei saanud. Kõige süütum võimalus, et mees on homo, kordagi ei turgatanud pähe, et tegu võiks olla loomuliku teeninduskultuuriga.

Peale teise õlle manustamist tundsin end palju paremini, isegi hingematva sitahaisuga olin harjunud, teatavasti kaotavad nina lõhnasensorid pideva ühesuguse ärrituse puhul tundlikkuse. Pealegi hakkasid levima õhtusöögi aroomid. Stjuuard küsis, mida ma soovin kas grillitud kana, hautatud kana, keedetud kana või taimetoitu. Tegin suu lahti et loomaliha steiki küsida aga õnneks suutsin ära hoida Shiva kättemaksu ja poolepealt küsimuse arusaamatuks mulinaks moondada. Tavaliselt on lennukis ju valikuks kana või loomaliha, aga Indias teatavasti lehm püha loom. Küsisin grillitud kana ja kõrvale punast veini, mis ilma tseremoonitsemata kallati minu õlleklaasi, kus tilgake veel all oli. Ehkki selline teguviis üllatas, ei hakanud endise EÜE'kana protestima, ennegi õlut ja veini segi joodud, pealegi mahutas õlleklaas oluliselt rohkem veini. Grillkana oli iseenesest täitsa normaalse maitsega, sõin kandiku ka muust kraamist tühjaks ja jäi puudugi. Tavaliselt ju lendan koos kellegiga meie naisperest, kes pirtsutavad ja lõpetan nendegi toidu.

Tuled pandi peagi kustu, otsustasin enne magama jäämist ühe filmi vaadata. Valik oli suht hea, ehkki domineerisid India filmid. Isegi selle aasta kultustükk "Deadpool" oli pakkumisel. Valisin filmi FBI agendist kes ekstreemsportlasi jälitab ja nendega trikke kaasa teeb. Ägedad võtted ja ilusad looduspildid ehkki sisu jura. Magasin suht hästi kuna tooli sai mõnusalt ettepoole liigutada samas seljatuge taha kallutades. Hommikusöögi ajal sain järjekordse üllatuse osaliseks. Tellisin kohvi aga nähes, et stjuuard mulle topsi teed kallab hakkasin protestima: "Ei-ei, ma tahtsin kohvi". "Sir, see on kohvi", vastas tüüp rõõmsalt naeratades. Vedelik meenutas värvilt lahjat teed ja nagu karta võis maisteb sellise kangusega kohv nagu kannuloputusvesi. Kohveiiniprotsent oli igatahes nii madal, et minu sõltuvusele ei jagunud ka kahest tassist, mida maitsest hoolimata kõrist alla vägistasin. Maandumine toimus järjekordse palvetusrituaali saatel kuid osutus meeldivalt sündmustevaeseks

Lennujaamas suundusin Transfer punkti T2, kus ekraanil asuva infi põhjal peaks mulle Tallinna pardakaart antama. Enne seda oli aga vaja läbida passi ja turvakontroll, viimane tegi mind nats murelikuks kuna meenus eelmise aasta jama Pariisis. Passikontrolli juures asusin lühikesse sabasse aga mingi mundris tüüp olles mu passi vaadanud saatis teise palju pikemasse. See liikus teosammul, sest lisaks pikale küsitlusele pidid reisijad käe miskisugusele aparaadile skännimiseks panema. Polnud tuju mökutada, soodsal momendil kui ametimees teiste turistidega tegeles kasutasin võimalust ning lipsasin temast mööda otse teise turvavärava juurde. Käisin passi välja, sellele visati pealiskaudne pilk, löödi tempel ja saadeti edasi.

Lennujaama lebotamistoolid
Läbi koridori astusin järgmisse terminaali, mis osutuski samaks kust pidi Tallinna lend toimuma. Kusagil olin turvakontrollist ilma pudeleid ette näitamata mööda läinud. Otsisin T2 üles, see oli kinni, ei ühtki inimest ega töötavat automaati. Kõrval asuvast T3 terminaalist küsisin, millal lahti tehakse, need ei teadnud öeldes vaid et töötajaid laupäeva hommikul vähe. Võtsid minu passi ja piletiinfo kuid peale mõningast katsetamist teatasid, et ei minu nime ega seda lennuliini polevat nende süsteemis. Mingu ma tagasi läbi turvavärava lennujaama teise otsa, seal T5 ehk suudab aidata. Mida kuradit, sain oma nottidega läbi õnne siia ja nüüd mine tagasi, unustage ära. Ootasin veits ja küsisin teise samas kohas töötava neiu käest, mis teha. See soovitas minna lennu väravasse, ära muretse, ega nad sind maha jäta.


Kolm tundi oli aega, kasutasin võimalust lahedas nahkses lamamistoolis uinakut teha. Panin mobla helisema ja pusa käise üle silmade ning jäin hoobilt magama. Ärkasin nats enne kella, oli piisavalt aega et netis surfata ning kaasaga suhelda. Võrreldes eelmise aastaga on lennujaamade netiühendus lõpuks selle sajandi tasemele jõudnud, suht stabiilne, kiire ja limiidita. Lennuväravas sain kohe oma pardakaardi, kusjuures eelmine tuli ette näidata, sest sellel oli pagasilipik Tallinna koodiga. Piletil figureeriv Adriana oli meid edasi müünud mingile eriti kahtlasele Carpatair nimelisele firmale. Lennuk pisike Fokker 100, kaks istet kummalgi pool. Süüa 4 tunni jooksul ei antud, ainult kohvi aga see oli vähemalt tasemel - kange ja hea. Ainuüksi lõhna peale kadus peas kummitav raskustunne kui nõiaväel, võtsin kaks topsi millest esimese neelasin kulinal nagu janune kõrbes vee.

Liivamadalikud Amsterdami ees Põhjameres
Lend oli igav, läänemere kohal silmasin üht saart, mis pidi ilmselt Öland olema, sest teist nii suurt seal kandis minu teada pole. Saaremaa tundsin õhust kohe ära, samuti Hiiumaa. Haapsalust veits põhjapoolt suundusime mandri kohale ja kohe oligi maandumine. Pagasi saime kätte 5 minutiga, väikese lennujaama eelis nagu üks kaasreisija mainis. Tollitädi kutsa nuusutas igavlevalt mu kohvrit kuid ei näidanud üles suuremat huvi. Ju siis kohvikoore purk on endiselt terve tundsin heameelt. Krabasin Tallinna takso, juhiks osutus normaalselt eesti keelt rääkiv venelane, kes ilmselt higipulka ei tunnista. Vestlesime mitmel teemal, tundus lahe tüüp olema. Seoses teeremondiga pidi tegema pisikese ringi, sõit läks maksma 14 euri, andsin talle 20'se, kui 6 tagasi pakkus ütlesin, et 2 eurist piisab. Tüüp hakkas vastu ajama ja proovis mulle 5'st pihku suruda, 1 evro hea natsai. Võta Eesti riigi terviseks nende ülejäänute eest pakkusin, tüüp naeris ja andis kaks tagasi nagu küsisin.

Kuradi hea tunne oli Eesti koduhoovi väravast jälle sisse astuda.

4 comments:

  1. Indias on ju mitu religiooni, huvitav mis jumala poole see stjuuardess siis palvetas.

    Ise olen lennanud Pakistani lennukompaniiga ja seal öeldi ka lennu alguses midagi Allahiga seoses. Et kui Allah tahab, siis jõuame pärale vms.

    700 CAD-i on küll puruodav, selle hinnaga lendaks isegi.

    ReplyDelete
  2. Teretulemast Eestisse:)
    Nii musta huumorit pole ammu lugenud:) väga hea:D

    ReplyDelete
  3. Naeran ka kõva häälega, hea kirjeldus!

    ReplyDelete
  4. Teadagi, et odava populaarsuse võitmiseks on kaval oma apardustest kirjutada :P

    ReplyDelete