Wednesday, July 27, 2016

Ülestähendamata meenutusi Juunikuust Eestis

Vaatasin, et Eestis polnud seekord piisavalt aega ja viitsimist, et kõigist märkimistväärivatest sündmustest blogistada, eriti peale seda kui kaasa saabus. Takkajärge pikalt ei viitsi kirjutada, riputan üles mõned pildid ja natuke lühikest teksti. Mis siis peale Jaanipäeva sai, kohe 25'l läksime Svjata Vatra kontserdile Kalju lavale. Rahvast oli sellise päeva kohta üllatavalt palju, ehkki korraldajad mainisid, et enam-vähem tasa tulevad - 400-500 piletit on piiriks. Eesti publikut on raske käima tõmmata, suure higi ja vaevaga sai Ukraina päritolu peaesineja paarkümmend inimest lavale. Mis teha kui me oleme sellised põhjamaised ja külmad tüübid, kes ilma käraka näol eelsoenduseta eriti esinema ei tiku.

Järgmisel päeval võtsin ette hädavajaliku töö suvilas. Ostsime Bauhofist vetsupoti ja elektritarbeid ning sõitsin Isaga suvilasse. Vesi ja kanalisatsioon on seal sees aga ei korralikku kraanikaussi ega ka vetsu veel pole. Kraanikausi jätan järgmise aasta peale, kui kööki saab laiendada, vetsupott oli plaanis kohe sisse panna. Teoreetiliselt lihtne töö võttis palju rohkem aega ja närvikulu kui oleks eeldanud. Poti õigesse kohta panek polnud probleem, aga poti sees oleva kaadervärgi käima saamine paras pähkel pureda ka kahele insenerile. Esimese katsetuse peale hakkas vesi paagi ja poti ühenduskohast sorinal jooksma, olin unustanud ühe kinnituskruvi korralikult peale keerata. Lõpuks saime tehtud, aga veevärki ühendama ei hakanud kuna kasutamist nii vähe. Suvel mõned korrad kui vaja kallab kanistrist vee paaki ja käib küll, eks järgmine aasta ühendame ära kui kraanikauss ja dush ka paika saavad.

Tallinna Väravad
Ägedad kalarootsust riidenagid
28'l põrutasime Pärnu blogisõbraga kohtuma. Mina kasutasin juhust ja lasin onul oma pöialt veel kord lahti lõigata, et vaadata mis seal punnitab. Ei olnudki miskit hullu, natuke sodi tuli välja aga nahaaluse verevalumi ja armkoe paranemine võtvat aega. Parkisime auto maja juurda ning läksime linna peale kolama. Pärnu on ikka nii uskumatult väike, oma osa etendab kindlasti asjaolu, et enamus lapsepõlve mälestusi ajast kui kõik tohutu suur tundus. Nurgapoest võtsime jäätise, jalutasime Tallinna väravate alt läbi ja mööda Rüütli tänavat bussijaama poole. Vaatasime ringi suveniiripoodides nagu turistid muiste. Ilusaid asju oli hulgi aga mõtet neid muretseda kahjuks mitte. Esimese näksi võtsime pontsikubaaris ja korralikuma eine "Kadri juures", kus söök haruldaselt kodune, maitsev, külluslik ja odav.

Kaasaga "Kadri Juures" einetamas
Vesiroosid Vallikraavis
Pealelõunal läksime randa ning peale lühikest otsimist leidsimegi Swiss-Sirja koos kolme lapsega üles. Jutustamist oli palju, jalutasime rannas ja Pärnu tänavail, kohvi jooma istusime Amende Villa aeda. Seal oli mingiks ürituseks valmistumine ja meiega ei viitsitud suurt tegeleda, lõpuks siiski toodi tellitud joogid ette.
Swiss-Sirja kolme lapse ja Enega Pärnu rannas
Omaette huvitav oli kuulda kuidas lapsed emaga eesti ja prantsuse keelt rääkisid, mida noorem seda rohkem prantsust muidugi. Õhtul käisime onu koeraga jalutamas, kes seda lõbu just tihti ei saa. Loom oli Minu kutsumise peale veits kartlik aga Enet usaldas hoobilt. Tegime pika tiiru Muulini ja läbi rannapargi, kutsal ohtralt nuuskimist aga lõpupoole hakkas väsima ja kodu poole sikutama.


Öö veetsime Pärnus. Tahtsin tunda jällekord seda täielikku lõõgastumist, mida kunagi teismelisena kogesin kui koolivaheajal sai raamatut lugeda poole ööni ning hommikul sisse magada poole päevani. Koht oli õige, õhkkond ka, aga väsimus selline, et lugemisest miskit välja ei tulnud, jäime mütsti magama. Hommikul jõime kohvi ja asutasime end teele. Tahtsin vaadata mustika ning seenekohti aga ei tundnud enam kunagisi ära, jääb teiseks korraks.


Õhtul malevakaaslase poole külla koos algkooli pinginaabri ja tema naisega. Tuleb nentida, et viiekümneste pidu pole see mis 20'te oma kunagi. Tore oli ja süüa sai õige hästi aga ligi hiilis tundmus, et noorus on läinud ja ei tule iial tagasi. Kipub just siis juhtuma kui puutud kokku inimestega, kellega absoluutne enamus koosveedetud ajast oli kuldsetes kahekümnendates või isegi varem. Märkimata ei saa jätta haruldaselt head metssea praadi, mille peremees ise valmistas. Hiljem tegime tiiru ümbruskonnas. Kunagine Kalamaja on muutunud tundmatuseni, praegu tegu viisaka rajooniga, kus elamiseks peab sul suht kopsakas rahakott olema. Pole ka imestada, tegu ju mereäärse piirkonnaga, mis kõigis Põhja-Euroopa linnades kalleimaid rajoone.

Piirivalveameti uus teeninduspunkt
Juuni eelviimasel päeval käisime pangaasju ajamas. Meie finantsnõustaja on igavene tore naine, kellega kipub pool ajast eluolust lobisemise peale kuluma. Seekord oli ka mu pangatöötajast kaasa mu personaalse esindajana kohal. Limpsisime kohvi, nautisime vaadet vanalinnale ja merele ning ajasime isegi veidi rahaasju. Mul oli ID kaardiga miski kamm, proovisin seda pangas vahetada aga ei õnnestunud. Järgmine päev läksin Piirivalveametisse, mis nüüd väga mugavalt Tammsaare teel asub. Saba ehmatas mind ära, aga see liikus sihukese kiirusega, et alla poole tunni oli 30 inimest vastu võetud ja minu järjekord käes. Kuulsin kuidas üks kõrvalistuv ameeriklaste paar imetles Eesti riigitöötajate kiirust ja efektiivsust. Minugi kaart sai korda tehtud mõne minutiga ning tasuta.


Õhtul oli Jää-Ääre kontsert ja kui naabrinaine poleks küsinud siis vist poleks viitsinud minna, olime eelmiste päevade sebimisest õige kutud. Aga millal veel saab Eesti kultuuri nii mugavalt nautida, autosse ja kolmveerandtunniga Padisele. Rahvast oli rohkelt kuid saime kenasti ääre peale istuma. Kokandust õppiv naabripoiss oli köögis tegev, tahtsin temalt suppi tellida aga kahjuks oli juba otsas. Mis ikka, võtsin shashlõki salatiga. Vahepeal ilmestas kontserti ootamatu heliefekt kui kaks Briti Eurofighterit madalalt üle lendasid, müra oli kõrvulukustav kuid palju magusama tooniga kui kunagistel vene hävitajatel.


No comments:

Post a Comment