Tuesday, September 6, 2016

Rattaga Toronto kesklinna ja randa

Jahisadama juures, paremal üle vee on lennuväli.

Suve viimase pika nädalavahetuse peale langes super ilus ilm. Metsa matkama polnud mõtet minna, sest sel nädalavahetusel on kohalikes linnalähedastes ilusates looduslikes paikades ka viletsa ilmaga rahvast tihedamalt kui Toronto peatänava Younge peal. Otsustasime talitada vastupidiselt massidele ja hoopiski rattaga kesklinna sõita. Kaasa jäi koju, noorem tüdruk läks Fan-Expole, kulutades enne hulk aega, et end vastavasse vormi riietada. Fan-Expo on igasügisene Anime, Science-Fictioni, Õudukate, Koomiksite ja Arvutimängu fännide kokkutulek. Tüdrukud on oma kambaga seal juba mitu aastat käinud, seekord nägi Kiki kõvasti vaeva enda üleslöömisega, isegi emme oli aitamas, millest ta oma blogis ka kirjutas. Seega ronisime kahekesi vanema tüdrukuga ratta selga ja hakkasime kesklinna poole sõtkuma.

Oleme varemgi seda teed sõitnud kui lapsed alles pisikesed olid. Meie juurest on nii 20 km CN torni juurde. Algul sõidame eramajade vahel väikestel teedel Humberi jõeni, kus algab korralik rattatee, mis viib järveni välja. Järve ääres juba suurem ja tihedas kasutuses ainult ratturitele ja rulluisutajatele mõeldud kergliiklustee, jalakäiate oma paralleelselt eraldi. Rahvast oli päris ohtralt, aga tempo polnud mitte selle pärast aeglane. Maril oli vaja iga natukese aja tagant kinni pidada ja Pokemone püüda. Mina kohe üldse ei saa aru, mida põnevat selles on, aga nii mõnedki keskealisedd ajavad oma mobladega neid elukaid ennastunustavalt taga.
Lukselurajoon kesklinnas jahisadama kõrval.
Mari püüab Pokemone mobla peal.
Üheks linna sõidu põhjuseks oligi asjaolu, et Woodbine rannapargis pidi Pokemonide pesa olema, lisaks jäi tee peale ka teine populaarne Pokemoni väljahaudumise koht - kesklinna praamisadam. Seal oli paari nädala eest lausa nii palju rahvast hakkanud kogunema, et segasid liiklust. Linnaisad võtsid firmaga ühendust ja palusid pokemonid mujale kolida, vastasel juhul ähvardasid kohtusse anda. Vähemaks neid elukaid jäi, aga mõnesid haruldasi leiab vaid sealt, seega nägime ikkagi hulka "jahimehi" mobladega ringi lippamas. Ma mängiks sihukest mängu, kui näiteks saaks virtuaalselt mingeid elukaid nottida, aga see pole vist poliitiliselt korrektne, ükski firma ei julge taolisega välja tulla. Kuulsin, et miski sarnane zombiteemaline pidavat eksisteerima, aga zombid pole minu rida. 

Needki järvevaatega korterid pole odavate killast.
Kohe südalinnas järve ääres on luks elurajoon, kus inimeste korterid kenades majades otse jahtklubi kõrval. Siit saab ka saarel asuvale lennuväljale veerandtunniga, ilusatele ja rikastele sobiv elukeskond. Kui tüdruk sai olulised elukad püütud sõitsime edasi ida poole Woodbine rannaparki. Olen kunagi aastaid tagasi seal käinud, aga ei mäletanud kui tohutu suur on rand, mis vaid paar kilti kesklinnast eemal. Paraku on järvevesi isegi Augusti palavaga külm. Seda vaatamata oluliselt lõunapoolsele asukohale kui näiteks Piritaga võrrelda. Lisaks on suurem osa ajast üleval punased või kollased lipud, andes teada saastatuse kõrgest tasemest. Seega ujumas on enamasti vaid kartmatud endise nõukabloki maade kodanikud, keda selline tühine asi pole kunagi häirinud. Põhiprobleemiks paistab olevat igasugu hulpiv rämps, mida läbi linna voolavad jõed järve kannavad. Jahutuseks on välidushid neile, kes pelgavad vette minna.

Woodbine Beach Torontos Ontario järve ääres
Osa rahvast peesitab uumal liival, osa puude vilus murul. Linna poolt on üles sätitud hulgaliselt rannavõrkpalli võrke, mida ka aktiivselt kasutatakse. Hea koht sõbra või partneri otsimiseks, siin saad oma kehavõlusid häbenemata demonstreerida. Rannas jäigi mulje, et keskmine kanadalane polegi nii vormist väljas kui ostukeskuse valimi põhjal võiks arvata. Aga küllap need, kes ei vasta standardile, ei kipu ka avalikus kohas end eksponeerima. Igatahes mina sättisin end kenade võrkpallinäitsikute mängu jälgima ja libistasin õlut seni kui plika Pokemone püüdis.

Rannavõrkpalli võrkudega kokku ei hoita
Kui mõlemad õlled joodud, pidin lapsele helistama, et aeg kodu poole liikuma hakata. Ilm oli palavamaks läinud ja pealegi kulgeb tagasitee viimane ots ülesmäege. Võtsime rahulikult, mul oli oma universaalrattaga ilmselge eelis Mari mägiratta ees, kitsamad ja kõvemad kummid ning jäik raam sobivad asfaldil sõitmiseks palju paremini.

No comments:

Post a Comment