Sunday, October 2, 2016

Killukesi septembri lõpust

Eelmise kuu lõpus on keskmiselt rohkem juhtunud kardinaalselt erinevatel teemadel. Pikalt ei viitsi kirjutada panen üles mõned pildid ja lühikesed kirjeldused. Esiteks ehk seda, et Battlefieldil oli väljamüük, BF4 kõik lisapakendid anti 5 päeva jooksul tasuta kui sul põhiversioon olemas. Ostsin pisema plika kontole ühe ekstra koopia $20 eest ja laadisin täisversiooni maha. Kuna ta ise ei mängi BF4, saab seda kasutada erinevate trikkide proovimiseks ja lennukiga lendamise treenimiseks ilma et enda statistikat rikuks. Lisaks võimalus lasta külalistel mängida kontol, kus tulemused korda ei lähe. Nädala sees käisin noorema tütre arstiriistu ära toomas, et ta saaks kodus oma nime peale graveerida (kallid instrumendid kippuvat "kaduma minema", eriti esimese aasta tudengitel). Sain temast kena foto "tööriietuses", rinnal nimi ja "Health Sciences" logo.



Pühapäeval korjasin sidrunväändiku marjad ära, seekord õigel ajal, et otsas käärima ei läheks. Panen nad purki suhkru ja konjakiga, hea talvel teed teha kui miski külmetus kallale kipub. Pidada igati tervislik mari olema kui interneti tarkust uskuda, lausa kuldjuure ja zhenzheniga võrreldav toime.

Mulle meeldib omapärane tugevalt hapukas maitse, seemneid ainult ei tasu närida kui just männivaigu mekk ei meeldi. Poes müüdi paprikaid soodukaga, ostsin rohkem et koduaia tomatite, sibula ja kurgiga koos hakkida ning ketshupi ja sinepiga segades üks äge kodune salsa kokku keerata. Homme loodetavasti saab tehtud kui ilm vihmane ja peab toas istuma.

Esmaspäeval karatesse sõites nägime imelist päikeseloojangut, pildi tegin meie ja naabri maja vahelt sissesõidu teel. Trennis kohtasime tuttavat karatekat, kes mitu aastat Canada julgeolekupolitseis töötanud, astus läbi ja rääkis lugusid. Sai ka sõbraliku tervituse osaliseks kui kõik temaga kordamööda paar minutit vabavõitlust tegid. Karatega seoses peame vormiga miskit kardinaalset ette võtma, et hallikaskollasest toonist lahti saada.Väga kanget valgendajat ei julge linasel riidel kasutada, et kangas ära ei laguneks ja puna-must logo maha ei kustuks.

Mis toimumas ? ...
... hei, mängime !
Tore ikka, et kaks koera, sest me ei viitsiks nii palju nendega mängida kui loomadele meeldiks. Pisem ja noorem muidugi eriti energiline, muudkui tarib oma mänguasju kõigile, et need kas sikutaks või viskaks. Kui inimesed enam ei jaksa läheb hakkab vanemat kutsat torkima, kuni see asub taga ajama. Tavaliselt käib siis suurem möll oma veerand tundi, elukad kihutavad mööda tube ringi, urisevad ja hauguvad nagu käiks võitlus elu ja surma peale.

Eksamil, Kiki sõidab suurele teele
Neljapäeval sõitsime noorema tütrega sõidueksamile. Eelmine päev sai kaks tundi sõitu, parkimist ja tagurdamist harjutatud. Kohale minnes pidi plika sõidueksami hoone juurde sisse keerates peaaegu ühe noormehe alla ajama. Kaks eksami autot sõitsid parasjagu välja samast kohast. Loodetavasti ei tule need tüübid su eksamit vastu võtma, praegu küll põrusid täiega, ei saanud jätta tegemata julgustavat märkust. Olime pea tunni jagu liiga vara kohal, aga pabereid sisse andes öeldi, et mine autosse saame kohe sõitma minna, eksamineerija on momendil vaba. Tegelikult päris hea, sest siis pole aega oodata ja närvitseda, mis kõik võiks valesti minna. Andsin alles viimaseid juhendeid (näita suunda, peatu stopp märgi juures, lase jalakäijad üle, ... ) auto juures kui juba tuli hindust eksamineerija. Naeratasin tüübile ja läksin hoone juurde ootama.

Sherway Gardenis
Kõigepealt kontrolliti tuled ja pasun ning üldine masina tehniline korrasolek paari minutiga. Esimese asjana lasti plikal paralleelparkimine sealsamas tühja platsi asfaldile joonistatud kasti juures teha. Nii oli muidugi lihtne, sest harjutasime ikka tänaval päris autode vahel, kus viga ei võinud teha. Teele välja sõites tegin autost kiire pildi lootes, et küllap ta hakkama saab. Veerand tundi ootamist ja oligi edukas ja kõrvuni õnnelik eksaminant tagasi. Läksime Sherway Gardenisse kerge lõunaootega tähitama. Kiki võttis New York stiilis friikartuleid, mina jaapani veiseliha teriyaki. Polnud eriti hea, oleme liialt emme kokandusega ära hellitatud.

Reedel pandi Eestis meile soojuspump sisse, kohe koju jõudes helistasin kuidas läks. Selgus, et kõik kiirelt tehtud ja kenasti töökorras. Nüüd siis elamine täiesti mugavalt talvekindel, ei pea pidevalt kaminat kütma kui ei viitsi. Eriti vahva on võimalus üle interneti või mobla toasoojust kontrollida ja reguleerida. Aga tegelikult tabas mind koju jõudes pisike ehmatus, sest Sushi oli noorema tütre koolitöö põhjalikult "üle kontrollinud". Tegu kolju ehitust kirjeldava joonisega, kus ka kõik ladinakeelsed nimetused juures. Loom vist polnud hästi teemat mõistnud ja otsustas suurest frustratsioonist joonise nahka panna. Ilmselt maitse polnud kõige parem, sest vaibal vedeles ka hulk näritud paberitükke. Helistasin tütrele kooli, õnneks oli tal teine koopis olemas. Nüüd teame et toa uks tuleb kinni hoida, kui ei taha minna kooli põhjendusega, et koer sõi kodutöö ära.

Laual on kutsika poolt juppideks näritud koolitöö,
suus äsja kohvitassi kõrvalt virutatud croissant - pätt selline!
Töö juures korraldati reedel kauaoodatud esimene koondamine, mis nii vastuoluline kui see ka ei kosta, tegi meie tehnikute olukorra kergemaks. Nimelt anti 3 aastat firma kulul koolitatud niinimetatud "õpipoistele-sellidele" teada, et tegelikult neid polegi vaja. Tüüpidele muidugi paras löök allapoole vööd, sest said viimased kuus kuud tunda meie mugavat elu ja nüüd saadetakse tagasi endistele kohtadele, aga vähemalt lahti ei lasta. Meile positiivne seepärast, et nemad oleks saabunud 25 - 30 aastase ametiühingustaazhiga võttes üle kõige mugavamad positsioonid olles ise täiesti kogenematud ja koondamisele oleks sellisel juhul läinud just asjatundjatest tehnikud. Lähema aasta kahe jooksul niikuinii vähendatakse tehnikute hulka 15 inimese võrra, mina veel ohutsoonis pole ja tänu töölepingu klauslile, et vallandada ei saa, saadetakse needki lihtsalt teisele tööle koos palga säilitamisega. Kokkuvõttes pole seis üldse paha, aga pikemat aega meie asutuses töötanud inimestele tuli see paraja shokina, nad ju nii harjunud nõuka stiilis töötamisega.  

No comments:

Post a Comment