Wednesday, November 30, 2016

Homo Aquaticus

Õhtul koju jõudes panin kohvi peale, võtsin raamatu ette ja hakkasin viimase kolme osa materjali läbi närima. Kaasa tegi näksi kõrvale, minu poolne suhtlemine piirdus mühatustega. Koerad käisid vaatamas ja tundsid ilmselgelt muret, miskit tõsist on tüübiga lahti kui ei mängi meiega nagu tavaliselt. Sushi vedas kangekaelselt oma mänguasju mu lamamistooli juurde ja ümises proovides tähelepanu tõmmata. Ei võtnud vedu, sest teadsin et kui korra viskan ei anna kutsikas enam rahu. Õhtul käisin siiski korra väljas jalutamas kui pea kole paksuks kätte läks. Pean ka lisama, et ükski pilt pole meie kursuselt võetud, sest lihtsalt polnud mahti seda teha, tegu netist korjatud fotodega, mis suht tõepäraselt illustreerivad meie kursuseid.

Laps oli vahepeal internetist leidnud PADI lõppeksami küsimusi ja need ära teinud saades pea kõik õiged vastused. Ma otsustasin küsimused hommikul ette võtta, enne tahtsin raamatuga ühele poole saada. Magama kerisin suht vara, juba poole ühe ajal, ainult viimane osa ja eksamiküsimuste ülevaatamine jäid hommikuks. Kuna olime eelmisel päeval nii palju teooriat tehtud saanud pidime alles poole üheteistkümneks basseini minema. Ehkki lootsin, ei näinud sukeldumist unes, ju olin liiga väsinud.

Hommikul magasin kaheksani, vaatasin viimase osa üle ja tegin eksamiküsimused läbi. Vaid üks vastus erines tütre omast, seegi lähemal vaatlemisel küsimusest valesti arusaamise või õieti mitte lõpuni lugemise tõttu. Ega me muidugi teadnud, kas küsimused tegelikult eksamil ka sellised tulevad aga vähemalt rahustas, kuna ei tundunud eriti raske. Eelmise päeva külmetamist mäletades pakkisin endale kaasa kunagi $5 eest kaltsukast ostetud poolpika "wetsuiti" tüüpi ujumiskostüümi. Kodus selga proovides tundus täitsa paras aga kohe läks kole kuumaks. Basseini juurde sõitsime metrooga kuna parkimine eelmisel päeval hirmutas ära.

Kohale jõudes aitasime balloonid välja laadida ja vahetasime riided, et järgmiseks basseinisessiooniks valmis olla. Ma ei teadnud kas peaks ujukad kostüümi alla jätma või mitte. Kartes, et püksid keeraks end all rulli kostüümi selga tõmmates (mul pole speedosid, mida siinmaal pedeujukateks kutsutakse) otsustasin palja ihu peale sikutada lootes, et ei saa mingi erilise sündsusetusega hakkama. Välja astudes sain kaaslaste kadedate pilkude osaliseks. Uurisid, et kas ostsin endale kohe eile uue kostüümi. Rahustasin neid tunnistades, et leidsin selle suusariiete tagant, kunagi kaltsukast ostetud, täna esimest korda seljas. Kostüümiga läks suht palavaks ja natuke nagu pigistas kaelast, sikutasin seljaluku veidi lahti.

Niimoodi toimus vette minemine, seda küll basseini äärelt
Sisssejuhatav lühike loeng ja asusime sukeldumiskomplekti kokku panema. Mina ei saanud aru, mis valesti oli, kuidagi ei saanud vesti korralikult ballooniga kokku sobima. Kui mõistsin oli jube piinlik, olin kogu see aeg üritanud vesti tagurpidi baloonile sättida, mõni ime et ei sobinud ja õhuvoolikute kinnitused valel pool ning valel kõrgusel. Lõpuks sain hakkama ja tütar aitas vesti seistes koos ballooniga selga. Lestad ja muu kraami olime juba enne pannud, ainult mask rippus kaelas. Nüüd oli minu kord teda aidata, mis osutus veits raskemaks kuna mul juba paarkümmend kilo raskust seljas ja lisaks lestad jalas.

Vette läksime seekord basseini äärelt pika sammuga astudes, samas tuli vasakus käes vestitäitmise õhuvoolikut hoida ja paremaga maski ning suutoru kinni hoida, et need vette kukkudes ära ei tuleks. Mul muidugi juhtus apsakas, ei hoidnud maski piisavalt tugevasti kinni ja vette prantsatades tuli see ära. Samas mingit probleemi polnud, sest õhuvoolik ju suus. Lasin vesti rohkem puhevile, otsisin maski üles ja panin pähe tagasi. Raskustega pidime veits mängima, et täpselt paras hulk tina oleks. Mina panin kaks lisakangi taskutesse, sest kostüüm annab ujuvust juurde.

Seekord pidime vee all lahti ühendama vesti õhuvooliku, et selle rikke või purunemise korral balloonist õhk ei kaoks. Hingamisaparaadi rikke või purunenud vooliku korral õppisime hingama vee all mulisevat õhku. Põhimõtteliselt tuli lahtine suu panna poolviltu mullijoa kohale, mullid täitsid suu õhuga surudes vee välja. Õhku hingasid väikeste "lonksude" kaupa, mis osutus palju lihtsamaks kui oleksin osanud oodata. Pildil hoiab tüüp pead liialt kaldus, lisaks peaks nats ette kummardama.

Üheks oluliseks oskuseks on krampidest vabanemine, mida pidi pikemal sukeldumisel või ujumisel päris tihti esinema. Seni olen ise lihtsalt varbad jõuga üles surunud ja nii suht kerge vaevaga krambist lahti saanud. Lestade korral veel lihtsam, krabad lesta otsast kinni ja sikutad ülespoole. Uueks harjutuseks oli kogemine, mida tähendab ja mis tunne on kui õhk otsa saab. Instruktor keeras ballooni kraani kinni ning lasi meil viimaseid sõõme võtta kuni miskit enam polnud. Siis tuli näidata kaaslasele käemärgiga, et õhk otsas. Tema võttis enda sekundaarse õhutoru ja ulatas sinule, ise võtsid enda oma ära ja panid tema oma suhu. Kaaslane küsis kas kõik ok, vastasid et ok kui said hingata. Samal ajal tuli ka käest kinni hoida, et eemale liikumine õhuvoolikut suust ära ei tõmbaks. Harjutuse viimane etapp oli koos pinnale tõusmine.

Pidime ka õppima kuidas õhu lõppedes üksi pinnale ujuda, selleks tuli vee all vaikselt ümisedes (et pidevalt veidi õhku välja lasta) ilma hingamata ujuda kümmekond meetrit. Nüüdseks polnud mingi probleem. Harjutasime ka pabinasse sattunud kaaslase päästmist pinnal. Esiteks tuleb alati enda vest õhku täis lasta ja siis teisele hüüda, et see enda vesti täidaks. Kui tüüp ei reageeri, tuleb seda ise teha. Pukseerida saab kas ballooni kraani pidi vedades või sukeldujat enda ees lükates, kusjuures hoiad selili lebava kaaslase jalgu oma õlgadel. Enamus harjutusi tuli jällegi individuaalselt esitada mis tähendas, et suhteliselt pikalt istusime basseini põhjas tegevuseta teisi jälgides. Sel ajal kui ülejäänud rahvas külmetas olin mina mõnusalt soe nagu ahju taga, kostüüm teeb elu palju mugavamaks, elu üks parimaid mini-investeeringuid.

Mingi moment avastasin, et mõtted uitavad niisama ringi ja vee all istumine polnud miskit erilist, täiesti normaalne, lausa tukastus tuli peale. Tõepoolest äge, et teise päeva lõpuks tundsin end täiesti pingevabalt vee all. Õhuvooliku otsik oli lõdvalt hammaste vahel, esimesel päeval sai seda ikka krampis lõugadega kinni hoida. Juhendaja mainis, et ei maksa imestada kui mõnel meist hommikul suurest pingutusest lõuad valusad. Mõni närvilisem tüüp suutvat isegi otsiku läbi hammustada.

Kui kohustuslik osa läbi anti pool tundi niisama ringi ujumiseks ja trikitamiseks. Nii äge oli igasugu pöördeid teha ja suvalisi asendeid võtta niisama ringiujumisest rääkimata. Lõpuks oli tunne, et olengi muutunud Homo Aquaticuseks, nii mugav ja lahe oli see keskkond, kus raskusjõu piirav mõju vee üleslükke jõuga neutraliseeritud. Päris kaalutusega võrreldes on siiski see eelis, et vesi pakub mingit tuge samas kui õhust pole üldse abi.

Kella kolmeks sõitsime tagasi sukeldumisklubisse ja asusime eksamit kirjutama. Meeldiva üllatusega võis tõdeda, et enamus küsimusi olid kas täpselt samad, mida internetist leidsime või siis sarnased, lihtsalt teisiti sõnastatud. Põhimure oligi tähelepanelikult läbi lugeda, et sõnastuse nüansse mitte maha magada. Pooleteise tunni asemel saime poole tunniga valmis, sedagi venitades, et mitte imelikku muljet jätta. Tütar andis oma vastused enne, mina 5 minti hiljem ja läksime poodi hängima kuni teised lõpetavad.

Tänapäeval on poodidel suur probleem, sest hinnad paratamatult kallimad kui internetis, kus pole mingeid kulutusi ruumidele ja minimaalsed tööjõule. Eeliseks muidugi see, et saad kõike käes proovida. Ma täitsa kaalusin sama ProBlue Tiara 2 maski ostmist, mida laenutanud olin. Sobis ideaalselt näkku ja ei lasknud tilkagi sisse ega läinud uduseks, hind vaid 69 CAD. Tütar aga mainis, et netist saad sama päev või kaks oodates poole odavamalt. Unustasin mainida, et parimaks uduvastaseks vahendiks pidada olema sinu enda sülg, tatistad sisse, hõõrud näpuga klaasile laiali ja ongi valmis. Uskumatu aga tõsi, sest mul tõepoolest ei tekkinud kordagi udu, ju siis eritan kvaliteetset tatti :D

Pool tundi saime ringi vaadata kuni kõik lõpetasid. Eksamitulemuste väljakuulutamisel selgus, et ka lõppeksami sooritasime ainult mina ja Mari perfektselt, 50 punkti 50'st. Anti kätte niinimetatud logiraamatud ja meie eksamid pandi ametlikku arhiivi, kus neid hoitakse 7 aastat. Lõplikuks rahvusvahelise avameresukelduja sertifikaadi kättesaamiseks on vaja veel sooritada 4 sukeldumist "vabas vees" koos instruktoriga. Seda saab teha nii Ontarios kui ka igal pool mujal maailmas, kus PADI organisatsiooni tunnustatakse. Nüüd polegi miskit muud kui otsida üks mõnus soe koht kuhu sukelduma minna ;)

2 comments:

  1. Äitähh, varsti siis kavas minna oma oskusi proovile panema päris meres.

    ReplyDelete