Wednesday, December 21, 2016

Kuuba4 - Jeepi ja kiirpaadiga kihutamas

Kuuba, 12Dec.
Et kaheksaks täisvarustuses fuajees valmis olla olime moblade äratuse seadnud 6:45 peale. Pugisime korraliku hommikusöögi, võtsime ujukad ja sukeldumisvarustuse seljakotiga kaasa ning seadsime end fuajees ootama. Arvestades, et Kuubalased ei pidavat väga täpselt kokkulepitud kellaaegadest kinni pidama haarasin joogi nina ette. Paraja üllatusega tuhises punktipealt kell kaheksa Hiina päritolu Jeep ette. Maskeerimisriietuses ja kaabus tüüp astus välja ning uuris, kes tulevad Dziibi tuurile. Selgus, et saime privaat teeninduse, mis tavaliselt rohkem maksaks kuna normaalselt pannakse 4 inimest masinasse.
Sõitsime oma 30 kilti sama teed mööda, mis eelmisel päeval bussiga. Kohalike sõidustiil on tüüpiline ladina-ameerikalik kimamine ja piiripeal möödasõitude harrastamine. Kiirpaadi sadam asus Playa Guillermos kohe mangroovisoo kõrval. Tegelt ei saa seda Eesti mõttes sooks nimetada, õigem oleks vist märgala, sest Eestist meenutab kõige enam Matsalut. Madala soolveega kaetud piirkonnad vahelduvad mangroovi saarekestega, kus pinnas tihtipeale veepinnast üle ei ulatu. Mangroovid kasvavad veepinna kohal toetudes juurtega põhjas olevale korallkaljule. Tõusu ja mõõnavee liikumine on uuristanud paari meetri sügavused kanalid korall aluspõhja sisse, kus lisaks lugematule hulgale kaladele ka krabid ja muud põhjaelukad end peidavad.
Paadid kujutasid endast fiiberklaasist monokokk kerega kaheistmelisi Yamaha mootoriga varustatud kiirkaatreid. Kaldal anti lühike instruktsioon käemärkide ja paadijuhtimise osas ning jagati ujumisvestid välja. Käemärke oli neli: kiiremini, aeglasemalt, stopp ja appi. Paadijuhtimine toimus rooli ja gaasikangi abil. Sõita tuli giidi paadi taga, et mitte karile kihutada või mangroovivõsas ära eksida. Vahetasime ujumisriided selga, määrisime päikesekreemi peale ning toppisime varustuse paadi kraamilaekasse. Otseloomulikult ei tekkinud küsimustki, kes meie paati juhtima hakkab, Mari sättis end kohe rooli taha.
Alustasime aeglaselt aga peagi pani giid uhama, laps lükkas kõhklemata kangi täisgaasi peale. Kaater tõusis vee peale planeerima ja kihutasime uhket kurvi võttes järgi. Ühe käega pidin mütsi hoidma, pildistamise ja filmimise ajaks panin selle põlvede vahele. Paat oli piisavalt hästi ehitatud, et täie kiirusega võis ilma ümber minemata järske kurve võtta. Parras kaldus vahepeal nii madalale, et alus rüüpas vett. Pidin hoolega olukorda jälgima ning kõvasti moblast kinni hoidma kui filmisin.
Pooletunnise kihutamisega jõudsime võsasse ehitatud paadisilla äärde. See asus tõusu-mõõna kanali otsas, toetudes korallpõhjale ja mangroovidele. Kohe tulid meid tervitama mingid kopralaadsed elukad, kellele aga olime unustanud toidupoolist kaasa võtta. Sukeldumisvarustus selga ja giidi järel vette. Kanali keskele oli paigutatud köis, et vastu tõusuvoolust lihtsam liikuda. Seda pidi sikutades sai rohkem tähelepanu ümbritsevale pöörata. Kohe vette hüpates tuli köiest haarata, et vool silla alla ei viiks. Niipea kui silmad lahti tegin nägin kalasid, kes meile erilist tähelepanu pööramata rahulikult vastuvoolu ujudes end põhja suhtes enam-vähem paigal hoidsid. 
Vesi oli hämmastavalt selge, kolme meetri sügavune põhi nagu teleka HD ekraan. Kalasid ohtralt, igat värvi ja iga kujuga. Kollasetriibulised, sinised, mustvalged, tohutu parv beezhe. Põhjas olevatest koobastest nägime välja piilumas mitut tõsiselt suurt krabi. Giid juhtis tähelepanu jalgpalli meenutava kerakala peale, kes rahulikult meist möödus. Vaheldumisi ujudes ja köiest sikutades jõudsime umbes tunniga kanali lõppu. Tagasi lasime end vahepeal vaikinud voolul kanda. Jäin teistest maha, et omaette vees tasakesi hõljudes veealust tegevust jälgida. Tõepoolest äge elamus, mulle oli avanenud täiesti uus maailm, mille olemasolust seni vaid raamatute või filmide põhjal teadsin. Paadisild tuli liiga kiiresti vastu, hea meelega oleks palju kauem vees vedelenud ja kalu vahtinud. 
Tagasiteel hakkas mind hirmus põiekas vaevama, mis mingil tundmatul põhjusel alati peale pikemat vees viibimist kimbutab nagu oleks pool ookeani alla neelanud. Vahepeal tõusnud tuulega kõrgenenud lainetus ja lapse hulljulgem sõidustiil ei teinud olemist sugugi mugavamaks. Paadisillale jõudes suundusin sörgiga vetsu, varustuse paadist välja võtmine oli täiesti teisejärguline.   
Enne edasi sõitmist küsis paadiga kihutamisest julgust saanud tütar minu ehmatuseks, kas saaks ise Jeepi rooli istuda. Sõida aga kui sul load on, vastas giid üleoleva muigega. Minu vaikselt esitatud argumenti: "Eee... ma ei tea kui hea mõte see on siinse liiklusega ... ", ei peetud vastuse vääriliseks. Mari ronis rooli taha, käivitas masina, lükkas käigu sisse, tõmbas tuurid üles ja uhas nagu muuseas siduriga mängides ülesmäge minema. Kuubalasest machomehe näoilme väljendas siirast imestust, sest nagu ta hiljem tunnistas ei eeldanud, et üks blond plika Kanadast saab manuaalkäigukastiga kohalt võtmisegagi hakkama. Igatahes oleks olnud imelik rooli tagasi küsida ja nii sõitiski enamuse meie marsruudist rooli taga Mari. 
Esialgu olime mõlemad giidiga nats pinges, aga peagi lasi ta end lõdvaks ja hakkas lobisema maast ning ilmast nautides kõrvalsõitja rolli. Minagi rahunesin meenutades, et tüdruk sõidab ju iga päev tööle ja koju oma 80 km liiklustiheduselt Ameerikas teisel kohal oleval maanteel. Cayo Coco hotelli ja puhkuse saarelt päris Kuubasse viis 17 km pikk merre ehitatud tamm, millel mitu sõjaväe kontrollpunkti. Nende eesmärgiks pidi olema nii kohalike saarest eemal hoidmine kui ka turistide saarel hoidmine, samas saavat väikese altkäemaksuga mõlemat pidi liikuda. Meie passe ei küsitud, kõrvalistmel tüüp vaid lehvitas punaste barettidega sünge ilmega patrullile.
Tüüpiline küla
"Welcome to real Cuba" (teretulemast päris Kuubasse) tervitas ta meid peale viimase kontrollpunkti läbimist. Nojah, selge et kohalike elu erineb turistide paradiisist kardinaalselt. Paarist külast läbi sõites tuli tunnistada, et ei nende hütid ega aialapid erinenud teiste Kariibimere saarte elanike osmikutest. Elu tundus olevat õige vaene, pole ka imestada kui hästi teeniva giidi palk on $17 kuus. Kohalikud elavad muidugi oma raha kasutades, mille eest nad ka odavalt kohalikke kaupu soetavad. Probleemiks on kaupade kvaliteet ja kättesaadavus nagu meil nõuka ajal. Näljas keegi just otseselt pole aga mingit raha üle ei jää ja nagu giid mainis peaks ta auto ostmiseks töötama kolm elu. Tarbekaupade ja toiduainete puhul valitseb üleüldine defitsiit, mida leevendab must turg.
Koloniaalajast säilinud linnavalitsuse hoone
Positiivse külje pealt olevat igas suuremas külakeses oma tasuta meditsiinipunkt ja kool. Ravimid tasuta kui neid juhtub olema. Sõjaväe kohustus aasta või kaks sõltuvalt sellest, kas saad ülikooli või mitte. Ülikool tasuta aga oma inglise keele oli mees õppinud eraõpetajalt raha eest tunde võttes, praegu koguvat raha et ka prantsuse keel ära õppida. Avamerele pole kuubalastel lubatud minna, tihtipeale ka mitte randadele kartuses, et ujuvad USA'sse. Üldkasutatavad valve all olevad rannad on ainsad kohad kus kuubalane võimude valvsa pilgu all ookeanilainetesse tohib hüpata. Öösel meie hotelli rannas diskreetselt liikuvad turvad polevat mitte vetelpäästjad vaid hotelliteenistujatel silma peal hoidvad tüübid. Kokkuvõttes täpselt sama Orwellilik absurdimaailm nagu seda Nõukogude Liit oli. Väidetavalt siiski ei järgita kõiki reegleid täpselt, meil on niinimetatud "Lõunamaa sotsialism" ütles giid muigega.
Kohe alguses mainisin, et olen elanud Nõuka riigis ja tean kuidas seal asjad olid ning selle taustaga mõistan ka Kuubat ilmselt paremini kui keskmine ameeriklane. Giid rääkis ilmselgelt vabamalt kui kellegi teisega. Kui lõpus tuli juttu kuidas ta tööga rahul on, vihjas et ega ei käiks iga päev bussiga kaks tundi saarele ja kaks tundi tagasi, et 10 tunnist tööpäeva teha kui poleks rahul. Eks see ikka jootrahade näol saadav teenistus on, mis mind siia toob, osa muidugi läheb patrullidele katuseks. Lisaks pean olema "lojaalne" kodanik, et välismaalastega töötada.
Mari Moroni linnas roolis, momendil lihtne liiklus
Lõpuks jõudsime kohalikku suuremasse Moroni nimelisse linna. Siin oli liiklus nagu filmis, igaüks sõitis nii kuidas meeldis, päris hullult ja agressiivselt pidi trügima et üldse ristmikust üle saada. Õnnestus isegi politsei poolt kinni peetud saada, aga giid ajas asja kiirelt joonde isegi ilma altkäemaksu pakkumata. Parkisime kohaliku keskturu lähedale. Meid viidi paari poodi, mis tavalist turistiträni pakkusid. Õnneks polnud müüjad pealekäivad, sai rahulikult ringi vaadata. Ostsin kaasale puidust köögiriistade komplekti.
Linna peal veidi ringi jalutades tundsime end ebamugavalt, sest paistsime nii oleku kui riietuse poolest välja kui tüüpilised turistid. Samas peab kohalike tunnustuseks ütlema, et ehkki nad üritavad igasugu kraami pakkuda, pole nad enamasti pealekäivad kui keeldud. Tegime pisikese ringi ja ostsime turult ühelt meeldivalt naiselt lapsele kaelaehte ning kõrvarõngad. Mingi noormees astus samal ajal mööda, müüja maksis sellele meie silme all mündi katuseraha. Märkasin ka, et saatjad hoidsid meil diskreetsest kaugusest silma peal, kas turva eesmärkidel või hirmust et spioneerima hakkame, ei tea.
Suhkruroo mahla pressimine
Lõunasöök koos briti ja venelannaga
Linnast välja kohalikku istandusse lõunasöögile sõitis giid ise, vihjates et muidu võib aega kuluda. Nojah see oli vast kogemus kuidas linnas masinad üksteist suurema jõuga suruvad, meie jeep õnneks üks võimsamaid. Giid samas hüüdis pidevalt aknast välja ühele ja teisele, eriti noortele kenadele neidudele. Kui küsisin, kas ta tunneb siin linnas nii palju inimesi, jäi mulle imestunult otsa vaatama: "Muidugi mitte, me kuubalased oleme lihtsalt sõbralikud. Alati kui ilusat tüdrukut näen teen nende rindade või jalgade kohta komplimendi või küsin kas naiseks ei tahaks mulle tulla". Meil Kanadas võid sellise käitumise eest vangi minna oskasin vaid vastata. "Kas teie naistele ei meeldiks kui kiidan särgist välja pungitavaid kumerusi, mida nii meeleldi silitaks" - "Küllap meeldiks aga nad ei julge vist avalikult tunnistada", vastasin. Imelikud te seal Kanadas oli kommentaariks.
Suhkruroo farmis saame kõigepealt näha kuidas vanasti suhkruroost käsitsi mahla välja pigistati. Põhimõte sama mis mu ema kunagisel pesumasinal, vars keritakse kahe rulliku vahelt kümneid kordi läbi, hallikaspruun mahl niriseb all olevasse kaussi. Ostsin klaasitäie 2 raha eest - ei miskit erilist, magus vesi, aga vähemalt olen proovinud. Korralik "tüüpiline" Kuuba lõuna koosnes riisist, ubadest, kartulitest ja asjalikust sealiha käntsakast, joogiks mahl ning õlu. Magusaks värske puuvili, lõpetuseks tõepoolest hea kohv.
Juba lauas istudes jäi silma piraka maoga askeldav mees, Mari loomulikult ei saanud jätta juhust kasutamata et roomajaga lähemat sõprust sõlmida. Ma olen ka juba roomajatega nii harjunud, et päris huviga uurisin teist ning silitasin veits. Mees sai vaevatasuks dollari, loodetavasti annab selle eest maole korraliku kõhutäie. Järgmiseks sihtpunktiks oli mäe otsas asuv provintsi kõrgeim tipp, giid mainis et teeolud suht keerulised. Eksis kui lootis tütart sellega heidutada, sai hoopis vastuseks: "Cool, i always wanted to drive on mountain roads" (Äge, olen alati tahtnud mägiteedel sõita).
Mägitee kohalikus rahvuspargis osutub tõpoolest raskesti läbitavaks, mingi muu masinaga kui suure Jeepiga poleks seal kindlasti võimalik sõita. Pirakatest aukudest ja kruusast teekattesse uuristatud ojasängidest tuleb esimese käiguga mööda manööverdada, et mitte rattast ilma jääda või kõhu peale kinni jääda. Mõned jupid saab ka veits kiiremat sõitu teha, mis teisel Jeebil kannul püsides meenutab stseeni seiklusfilmist. Pean taga istmest kinni hoidma aga ikka käin vahepeal peaga laes, õnneks polsterdus hea paks. Laps ilmselgelt naudib sihukest sõitu ehkki meie giidiga hoiame elu eest kinni. Üles jõudes teatab viimane, et tütar on sõidueksami läbinud ja võib soovi korral nende firmas tööd saada. Ma annan igaks juhuks teada, et see pole Kanadas sugugi tavaline, et blond neiu Jeepiga sõidab kui märulifilmis.

Mäe otsas asub endise kohviistanduse peahoone. Pakutakse värskeid puuvilju, joon kohapeal matsheetega avatud pähklist kookosepiima, päris värskendav teine. Pildistame vaatetornist ja saame teada kuidas Papayapuu välja näeb. Mäest alla sõites annab giid julgustava juhendi teist käiku pidevalt sees hoida juhuks kui pidurid üles ütlevad. 


Maanteele jõuame ilusti aga ristteel keerab ootamatult veoauto ette. Mari pöörab teepeenrale ja lööb kriginal pidurid põhja hoides ära halvima. Giid kerib akna alla ning valab veomasina juhi üle hispaaniakeelse valju kisaga, ilmselgelt pole jutt ilmast. Krokodilli farmi külastuse ajaks oleme veidi väsinud. Teeme mõned fotod ja plika saab pisikest elukat käes hoida. Baaris pakutakse väidetavalt parimat Pina Coladat, on tõepoolest hea aga ei ole nii spets et oskaks parimaks kuulutada.
Krokodill peesitamas
Krokobeebi
Tammini kulgeb sõit sündmustevaeselt, seal annab tüdruk juhtimise üle, sõjaväe kontrollist olevat parem asjatundja roolis mööduda. Kõik läheb sujuvalt ainult tammil korraldab giid meile veits närvikõdi hullude möödasõitudega. Tõin teid tagasi vanglasse lausub mees hotelli ette parkides ja ust avades. Tõsi ta on, välismaalastele pole ju hotellid miskit muud kui luks vanglad kust vaid valvuri saatel välja lubatakse :D Tänutäheks elusalt hotelli jõudmise ja eriti võimaluse eest tütrel roolis olla saab tüüp jootrahaks rohkrm kui nädala palga ehk $5, mis teda hullult õnnelikuks teeb.
17 km tamm nagu tee merre
Laps leidis delikatessi :D
Võtan õlle, istun basseini ääres, vaatan pildid ja videod üle. Õhtusöök varakult, saame kuningliku teeninduse, sest tegin pilti. Ei tea kas kelnerid arvasid, et olen salajane Michelini esindaja. Kaks tüüpi toovad võidu veini lisaks pidevalt uurimisele, kas kõik on hästi ja kuidas see või teine toit maitseb. Palju ei pugi, sest 8:30 on meil Grill resto kinni pandud, kuhu peame viisakas riietuses ilmuma. Hea et sai enne miskit hamba alla panna, minu tellitud kalatoit on pettumus, plika loomaliha praad parem. 

"Eelõhtusöök" vasakul, Grilliresto ülemisel fotol
Kokkuvõttes söök ok aga mitte parem kui buffeti restos kuhu võin ka särgis, ujukate ja plätudega jalutada. Muideks kingadeks olidki mul veekingad sokkidega, et varbad välja ei paistaks. Ei passi pikalt, luristan veini hinge alla, kookose jäätisest magustoitu läheme buffet restost võtma ja jätame osa plaanitud jootrahast hoopis neile.
Õhtul vaatame tantsushowd, mis väga tasemel. Piinlik, et publikuks purjus mörisev töölisklass. Sigadele visatakse pärleid ette. Võtan baaris jooki kui üks musklis tüüp küsib kust olen. Eestist vastan, oo ma tean hästi, teenisime eestlastega koos Afganistanis, väga ägedad vennad. Selgub et puhkusel viibiv briti eriüksuslane. Tuttav kanadalane kutsub enda lauda. Joome lobiseme, lähen Marile randa vastu, et teda kampa võtta. Tüdruk ei viitsi purjus seltskonnas olla, läheb tuppa tudile. Tinutame edasi, naised kammivad end puhta segi, tahavad paljalt basseini hüpata. Turvad ei luba mistõttu kogu seltskond suundub ookeani rannale.

Rannalabrakas kuuvalguses
Mul piisavalt mõistust, et viin mobla ja rahakoti enne tuppa. Riided visatakse kõik ühte hunnikusse rannale, niinimetatud safety pail ehk turvakuhil. Nüüd on küll hea meel et laps magama läks, Sihukesel peol koos oleks ikka väga imelik. Ujume lainetes, tagasi rannal laseme jookidel hea maitsta, kõik räägivad, keegi ei kuula, tüüpiline möll, tõmban isegi ühe suitsu üle 20 aasta, mis on juba omaette näitaja. Lõpuks hakkab seltskond hunnikust riideid selga passima, et baari edasi pidutsema minna. No muidugi on mingil kummalisel põhjusel osa puudu. Minu särk polnud kellelegi huvi pakkunud aga ühe tüdruku ülemine osa ja käekott Apple7 moblaga ning kellegi kuti püksid sama aparaadiga kadunud kui tina tuhka. Mõned papud kah läinud. Koguneme baaris aga peotuju läinud, kahe ajal kobin magama. Uinun nii siva, et õnneks ei jõua mõelda varahommikuse katamaraanisõidu peale.

No comments:

Post a Comment