Tuesday, December 27, 2016

Kuuba7 - Jälle sukeldumas ehk mis tunne on olla kalatoiduks :)

Meie paadi kapten roolis
Kuuba, 14Dec.
Terve päev sai pühendatud meie uuele meelisharrastusele - sukeldumisele. Rahalises mõttes saime ehk veits pügada, sest võtsime ekskursiooni bussiga Pilari randa ja sealt paadiga Half Moon Islandi korallrahule. Pakendis oli ka lõunasöök ja joogid. Ajaliselt ja mugavuselt võitsime kõvasti, kuna buss viis otse randa sõitmata läbi teiste hotellide juurest ning paadisõit oli organiseeritud. Puhkusel olles pole mõtet aega raisata triviaalsetele kohustustele, sest selle jagu vähem jääb aega toredate asjadega tegelemiseks, milleks ju tegelikult puhkusele minnakse. Igasugu planeerimise ja rutiinse asjaajamisega võin ka kodus tegeleda niipalju kui tarvis.

Randa jõudsime isegi liiga vara, seekord oli kogu oma varustus kaasas, aega uhkelt üle. Sel ajal kui ülejäänud rahvas lestasid ja maske sobitas läksime tütrega vette. Põhi oli puhas valge korall-liiv, miskit taimestikku polnud näha. Ainsad elukad meritähed umbes 4-5 meetri sügavuses. Korraks ehmatas meid põhjal peegeldav lainete valgus, mis jättis mulje nagu triiviksime kiirelt randa pidi kaugemale. Täpsemal vaatamisel oli selge, et põhi püsis kindlalt paigal, lainetemäng päikesekiirtega jättis mulje liikumisest. Poole tunni pärast tulime kaldale kui meie paat hakkas randa jõudma.

Pardale jalutasime läbi vee, poole tunnise sõiduga viidi meid korallrahule. Tuttavas kohas söötsime seekord kaasavõetud saiaga kalasid, keda ilmus uskumatult palju välja. Mari üritas neile näpu vahelt või pihust toitu anda aga suurem osa olid liiga arglikud. Mõned ujusid piisavalt lähedalt mööda, et neid sai isegi puudutada, enamasti siiski eemaldusid sujuvalt kui kätt kalade suunas sirutasid. Hoidsin kokkunätsutatud saiatükki vasakus käes ja murdsin paremaga pisikesi tükke, et neid vette hõljuma jättes pakkuda. Üritasin parasjagu parema käega saiatükikest mööduva kala nina ette susata kui tundsin, et keegi vasaku käe nimetissõrmest tugevasti kinni võttis ja järsult sakutas. Laps tahab vist tähelepanu saada, pöörasin pea sinnapoole tundes samas kuidas teravad kidad näppu tungivad.

Tegelt vist "ründas" mind ülemisel pildil olev kala,
mulje jäi nagu oleks tegu alumisel pildil olevaga :)
Pead pöörates nägin igavest pirakat, üle poolemeetrist kala kes üritas innukalt poolt mu näpust hommikusöögiks napsata. Esimese reaktsioonina virutasin talle parema käega. Vasakut jõuga tagasi ei julgenud tõmmata, äkki provotseerin kala näppu pooleks hammustama. Vee all rusikaga löömine paistab nagu naljafilmis, veetakistus nii suur, et liikumine justkui aegluubis. Kala vajutas hambad momendiks tugevamini kinni sikutas viimast korda, kuid otsustas ilmselt, et näpp pole väärt maadlemist sihukese piraka konnalaadse elukaga ning lasi ilmse kahetsustundega lahti. Veritsev näpp andis tunnistust, et kalal oli tõsi taga. Nüüd tekkis pisike mure, loodetavasti ei meelita ma haikalasid ligi, kes kuuldavasti pidavat veretilga lõhna paari kilomeetri kauguselt ära tundma.

Otsustasin kalade toitmise lõpetada ja viskasin saiakäntsaka pihust vette, mis põhjustas lähemas ümbruskonnas ägeda madina nagu kalakasvatuses toitmise ajal. Käed pigistasin rusikasse, et mõni ahnepäits jälle mu isuäratavate näppude kallale ei kipuks. Ettevaatuse mõttes ujusin eemale käed rusikas ja ka edaspidi vältisin teadlikult näppe harali ajamast. Ujusin meie paadist kaugemale ning nautisin veealust elu pinnal hõljudes ja läbi maski alla vahtides. Natuke kahju, et enne ei uurinud, milliseid kalu võib troopikas näha. Kaamera oleks ainuüksi seepärast lahe, et hiljem saaks piltide pealt kalu tuvastada. Annan endale aru, et ilmselt tegu esimeste sukeldumiste vasikavaimustusega, lihtsalt kirjeldusega pea võimatu edasi anda emotsiooni, mis kalade keskel ujumine annab. Ega filmgi seda peegelda nagu omast käest tean, peab ikka ise kogema. Nüüd näen sukeldumisvideosid hoopis teise pilguga kui enne.

Lõunasöök saarel oli sama mis kahe päeva eest kui siin katamaraaniga sai käidud. Kohtasin toda vene tüdrukut, nemad tulid oma pundiga katamaraaniga. Sel ajal kui Mari jäneseid toitis ja silitas jalutasin veidi saarel ringi, korjasin merekarpe ja koralle ning tegin pilte. Saart katsid mingid männilaadsed okaspuud, liivane pinnas oli kuiv ja palav. Siin seal koperdasid krabid ringi jättes jäljerea liivale. Ookeanipoolne rand oli oluliselt kenam ja puhtam kui laguunipoolne, kus hulk mererohtu rannas. Muidu tuleb kogu piirkonda kiita puhtuse koha pealt, saarel ja randadel miskit olmesodi pole kui välja arvata mere poolt randa kantud üksikuid esemeid. Ilmselt puhastavad kohalikud ümbrust pidevalt.


Lestade jalga panemine lainetavas meres polegi amatöörile nii lihtne.

Tagasi suurele rannale pöördudes anti meile paar tundi aega kuni buss hotelli viib. Meie tütrega kasutasime seda ujumiseks ja sukeldumiseks, sai palju kaugemale merele mindud aga põhi oli endiselt liivane ja suhteliselt eluvormide vaene.

Meritähti võis leida kuid kalasid nägime suht harva, vee all ulatus nähtavus hinnanguliselt 10 meetrini. Lõpuks ronisime välja ja tegime fotosid, milleks seni polnud aega olnud. 

Ehkki rannas lesis topless neiukesi võtsin oma sukeldumisülikonna sündsalt maja taga seljast ning vahetasin ujukate vastu. Hotelli tagasi jõudes olime buffet lõunasöögile hiljaks jäänud, võtsime  mererestost kehakinnitust. Alumine pildiseeria on üsna näitlik kui keeruline ja tasakaalumeelt segav on ajutisele vee-elukale maismaale tagasi pöördumine.


Kuna miskit targemat polnud teha otsustasime uuesti oma ülikondadesse pugeda ja hotelli ranna ees olevat korallrahu laiemalt uurida. Tütar läks kohe vette, mina astusin restost läbi, et kaladele saia võtta. Kui varem oli natuke muret last ookeani üksi ujuma lasta, siis nüüd olin aru saanud, et meie rannas pole selleks mingit põhjust vähemalt uppumise koha pealt. Rannale tagasi jõudes pidin silmi pingutama, et näha kus plika ookeaniavaruses on. Lõpuks märkasin tumedat õhutoru aeg-ajalt lainete vahel vilksatamas. Ujusin tema juurde, jagasin saia kaheks ja veetsime oma tunnikese ümbrust uurides.

Siinne korallrahu oli suht kitsas aga kulges piki randa päris pikalt ja niipea kui saiatükikesed vette pudenesid andsid ka kalad endast märku. Päris naljakas oli vaadata kui Mari ujus ees ja parv kalu järgi lootuses saada tükikesi pudenevat "taevamannat". Ronisime kuivale alles siis kui aeg õhtusöögile minna. Ujumine teeb tavaliselt lihased valusaks kui pole tükk aega vees olnud, ookeanis osutub see aga nii lihtsaks nõudmata erilist füüsilist pingutust nii, et võid tundide kaupa ringi solberdada.

Õhtusöök oli broneeritud Kuuba restoranis, aga kogenuna mugisime igaks juhuks veidi head paremat ka enne buffet's. Kuuba resto nägi välja taotluslikult nagu mingi rikkama talupoja maja. Mina tellisin salati, supi ja lambaprae, tütar loomaliha lõigu aedviljadega. Supp oli täitsa hea, praad seevastu kujutas endast guljashi tüüpi limasemat toitu ehkki olin lootnud saada kuivemat sashlõki sarnast, magustoiduks jäätised. Tuleb tunnistada, et spets restode toidud valmistasid pettumuse, sest polnud sugugi paremad kui buffet omad, kus said ise valida mida ja kui palju tahtsid.

No comments:

Post a Comment