Thursday, December 29, 2016

Kuuba8 - Tasakaaluseadus

Lained käivad võrguplatsile
Oligi jõudnud kätte viimane päev troopilises paradiisis. Kuna seni oli kõik super hästi läinud ei osanud mingisuguseid probleeme ette näha. Hommikul tütar kurtis, et ei tunne end eriti hästi aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu, eriti kui ta entusiastlikult koos minuga hommikusöögile siirdus. Mina võtsin head baarikohvi konjakiga ja pugisin viimast korda kõhu sinihallitusjuustu ja vinnutatud lihalõike täis, tuttaval süsimustal kokal lasin seekord tavalised praemunad pipra ja soolaga teha. Kõik teenindajad said jootraha, sest olime hommikul avastanud, et lisaks mõnele kohalikule rahale olin 10 USA dollarit seifi nurka unustanud. Peale sööki pakkisime kohvrid jättes hulga mittevajalikku kraami voodile koristajatädidele.

Lapsest suurt abi polnud, sest teda ründas miskisugune kõhutõbi, istus teine enamuse ajast vetsus. Lohutasin teda asjaoluga, et õnneks tuli see viimasel päeval kallale, jõudmata midagi olulist ära rikkuda. Minul oli kergelt kummaline tunne aga ilmselt ei suutnud pahad pisilased nii kõrge alkosisaldusega seedekulglas miskit asjalikumat ette võtta, olid kärakast läbiimbununa lääbakil. Pakkimise käigus juhtus sihuke apsakas, et seif läks rikki, kõik meie dokumendid, lennupiletid, raha ja läpakas jäid luku taha.

Läksin fuajeesse adminnile kurtma, too vastas suht ükskõikselt, et vahel ikka juhtub aga õhtuks saab ta ehk tehniku kätte, homseks kindlasti. Ma arvasin, et pole hullu, tore oleks kui nad sel juhul ka piirivalve tüübi saadaks, et mu viisat pikendada. Mis mõttes, ei saanud adminn aru. Mul nimelt läheb tunni aja pärast buss lennuväljale ja kui ma passe kätte ei saa siis ei lasta ka lennukile, ühesõnaga pole nagu mõtet bussi peale minna. Lisasin, et tegelikult jään hea meelega nende meeldivasse hotelli veel mõneks päevaks, nende kulul loomulikult.

Kui muidu on kuubalased väga "manjaana" siis nüüd haaras adminn ahvikiirusel telefonitoru, helistas kuhugi ja tulistas sõnu kui kuulipildujast, jättes tavalise viieminutise tervituse täiesti ära. Teine kõne veel ja kergelt punetuma hakanud näoga teatas: "Palun minge kohe oma tuppa tagasi, tehnik on viie minuti pärast kohal". No ma eriti ei kiirustanud, jalutasin baari ja lasin endale kaks jooki segada, enne kui toa suunas lonkima hakkasin. Ei tea millest see tuleb, aga Kuubalastel on paaniline hirm passirezhiimi rikkumise ees. Esimene asi mida saabumisel rõhutati: "Kõige tähtsam on et lahkute õigel ajal". Nüüd tuli mulle kasuks meenutada, mida nad kardavad. Tehnik oli tõepoolest 10 mindiga kohal ja avas seifi, saime oma kraami kätte.

Igavuse peletamine lennuvälja bussi oodates 
Kui olime kohvrid fuajeesse lohistanud jäi bussi väljasõiduni kolmveerand tundi. Tütrel oli sant olla, ta ei tahtnud mugavalt diivanilt kuhugi minna, mina seevastu ei suutnud end tagasi hoida viimasest suplusest. Vahetasin vetsus kiirelt ujukad jalga ja sörkisin randa. Tuul oli tugev, lained suured ning veeseis seninähtuist kõrgeim. Ujuda või pigem lainetel liugu lasta oli sihukeses lainetuses tõepoolest äge. Vees oli vaid kümmekond inimest, ülejäänud kartsid vist laineid ja hoovusi. Üle veerandtunni ei saanud vees mõnuleda, et mitte bussist maha jääda.

Plika oli vahepeal vetsus oksendamas käinud, tal nüüd päris paha olla. Seletasin, et vähemalt piirivalvest läbi minemise ajaks peab terve näo ette manama, muidu veel pannakse kohalikku nakkushaiglasse. Buss muidugi jäi oma kolmveerand tundi hiljaks, mina ei lasknud end sel heidutada, väisasin baari seni kui vähegi võimalik. Sai mitmeid huvitavaid rummikokteile proovitud ja januks paar õlut neelatud. Just kui tellisin kaks gin-tonicut saabus meie transport. Kallasin need klaasidest kiiresti plastiktopsi ümber ja kiirustasin bussile.

Lennujaama jõudes olin vaid veerandi jõudnud ära juua. Piletit registreerides selgus, et oleme eraldi. muidu poleks tähendanud aga et tüdrukul paha olla tahtsin koos istuda. Lennujaama neiu ajas asja hoobilt joonde. Jooksin tagasi ja andsin tänutäheks dollari, too hirmus õnnelik, ega nemad vist tihti jootraha saa. Tollist ja piirivalvest läbi minnes rüüpasin palju jõudsin aga pool topsi oli ikka jooki täis. Kahetsevalt mainisin, et pean selle vist ära kallama. Pole vaja, jooge lennujaamas edasi, vastas tolliametnik ja nii ma jalutasin üllatunud ilmega turvakaare alt oma gin-tonicu topsiga läbi. Paistab, et Kuubas on nii palju muid paranoiasid, et muus maailmas valitsevale pommi paranoiale enam ruumi ei jää.

Cayo Coco lennujaamas äralendu ootamas
Lendu tuli jupike oodata, kasutasin aega, et tollivabas poes sigareid ja rummi osta. Sigarite koha pealt olen absoluutne võhik, poes üllatasid mind eelkõige hullult kõrged hinnad. Hiljem kuulsin, et paljud Canadalased ostavad maksimaalse lubatud koguse ja müüvad kolmekordse hinnaga edasi tehes nii oma reisukulud tasa. Minu eesmärk oli vaid kingituseks viia, ei tunne liine kuidas edasi müüa. Esimesest poest valima hakates olin hinnast ausalt öeldes hämmastunud, $25 kolme sigari eest, et nagu mis mõttes??? Aga ostsin ära ühe kolmese paki ja kaks üksikut, kahjuks müüdi üksikuid vaid sama marki. Hiljem muidugi nägin teises poes erinevaid, aga hinnad samad, sest tegu valitsuse poodidega. Kaks pudelit rummi ostsin kaasale koogi sisse panemiseks, sest ise ma seda kraami ei tarbi. Kui gin ja tonic otsa said tekkis õlleisu, suundusin baari kuid kuuldes $5 hinda läks janu ära.

Viimane kontroll enne lennukisse sisenemist
Lennukile jalutasime stardirada pidi kenasti hanereas, Kuuba piirivalvurid pinevalt silma peal hoidmas. Lend ise kulges vahejuhtumiteta ja suht kiirelt, sest kõrval istuv canadalane muudkui lobises. Ta oli olnud mitu aastat Kuuba tantsutrupi naisega abielus, ning oskas igasugu põnevaid üksikasju kohalikust elust pajatada. Minule polnud miski üllatuseks, kui siis ehk mälu värskenduseks. Kõik oli äärmiselt sarnane meie nõuka ajale, kerge lõunamaise aktsendiga. Maril oli ikka sant olla ja ta vaeseke lihtsalt kannatas selle nelja poole tunnise lennu välja. Õnneks polnud enam vaja vetsu joosta, ju nii tühi oli plika seestpoolt.

Torontos on lumi maas
Torontos pidime ilmatuma aja pakke ootama, enne kui lõpuks hakkasid lindil tulema. Vahepeal helistasin koju, et kaasa end valmis seaks. Peagi sain aga kõne, auto ei lähe käima ja teist muidugi ei saa ka kasutada, sest istub esimese taga. Ninad pole ka vastamisi, et saaks juhtmetega akust voolu rebida. Ütlesin, et koputagu naabri uksele ja küsigu abi, seda ei söendanud ta teha, me võtku takso. Mida karvast, polnud kavatsust 50 dollarit tuulde visata kui ekspress buss lennujaama ukse eest metroosse viib, kust teise bussiga paari minutiga koju saame, kohvreid meil ka vaid üks.

Läksin bussiaegu vaatama, aga juba helises telefon, kaasa oli siiski masina käima saanud. Hea seegi, autoga loomulikult hulka mugavam. Samas pidime oma pool tundi ootama, sest juba oli alanud jõulueelne rüselemine lennujaamas, kolmerealine autode rivi liikus hoone ees teosammul pidevalt peatusi tehes, et inimesi peale võtta. Lõpuks tüdinesime ootamast ja jalutasime oma masinale vastu. Käigupealt viskasin kohvri taha ja hüppasime Mariga sisse. Kodus muidugi läksid koerad pöördesse. Peale meie üle lakkumist nuuskisid kõik pakid ja kohvrid üle, hea et märgistama ei hakanud.

Kokkuvõttes võin Kuuba kohta öelda, et nii odavalt nii head toitu, teenindust ja eriti randasid ning korallrahusid ei saa kusagilt mujalt. Jutt käib muidugi kõrgema astme hotellide kohta, viletsamates polevat kuuldavasti ei toit ega teenindus tasemel. Samas on mõttetu paarisada dollarit kokku hoida, kvaliteet ja aeg on hinda väärt. Täiesti individualistlikult toetan Kuuba kommunismi, sest ilma selleta muutuks too turistide paradiis kiirelt sarnaseks teiste vaeste Kariibi saartega, kus nii kuritegevus kui hinnad palju kõrgemad. Las töölised rabavad kõrgete ideede nimel kapitaliste teenides. Oma viga kui olukorra absurdsusest aru ei saa.

No comments:

Post a Comment