Monday, January 2, 2017

Sõda Venemaaga - "Si vis pacem, para bellum"

Aasta algul on vaba aega, hea põhjus end lõdvaks lasta ning niisama vedeleda ja näiteks kasvõi raamatut lugeda. Olin juba üleeelmisel kuul raamatukogust tellinud tolle raamatu, kohe peale Trumpi valimisvõitu ja sellele järgnevaid paljastusi Venemaa kübertegevuse kohta. Täpselt ei mäletagi, aga mingis BBC loos vihjati, et seoses ootamatu valimistulemusega on antud raamatus toodud võimaliku stsenaariumi toimumine saanud oluliselt erineva tausta.

Tegu on teatud mõttes tüüpilise Tom Clancy stiilis militaarse põnevuslooga. Paraku on siin mitu olulist erinevust, mis tõstsid huvi. Kõige tähtsamaks momendiks fakt, et autoriks äsja erru läinud NATO vägede asekomandör kindral Richard Shirreff. Esimene üles kerkinud küsimus: Miks peaks üks nii kõrgelt positsioonilt erruläinud kindral raamatu kirjutamisega vaeva nägema. Vastuse avaldas ta kohe eessõnas: soovib anda tavakodanikule ülevaate praegusest ülimalt plahvatusohtlikust olukorrast, millest on teadlikud vaid sõjaväeline ja poliitiline eliit. Et vältida sõjakohtu alla sattumist, avaldab ta loo ilukirjanduslikus vormis kasutades lääne liitlaste momendi juhtfiguuride jaoks väljamõeldud nimesid, mille taga pole raske ära arvata kellega tegu. Venemaa puhul on paljud oma õigete nimedega esitletud, eesotsas Kremli maniakk.

Raamatu põhitees seisneb selles, et lääs on langenud analoogilisse olukorda nagu teise maailmasõja eel kui pidevate järeleandmistega sisuliselt ahvatleti Hitler järjest uusi avantüüre ette võtma. Praeguses olukorras on tolleaegse saksa riigikantsleri positsioonis Moskva füürer, nende kahe tüübi käitumise sarnasust rõhutatakse korduvalt ja põhjusega. Vene diktaatori võimuletulekust 2000 aastal on möödunud vaid 17 aastat, aga selle ajaga on ta suutnud maailma poliitilist olukorda kardinaalselt muuta. Ei saa salata, et tüüp mängib enda suhteliselt nigelat kaardipakki vägagi osavalt. Tegelikkuses on Venemaa nii rahvaarvult kui GDP poolest kogu maailma mastaabis alla 2%, isegi sõjaline võimsus peale tuumarelvade pole teiste suurriikidega võrreldes midagi erilist. Paradoksaalselt on suureks eeliseks ja samas ka puuduseks diktatuur, mis võimaldab äärmuslikke otsuseid väga kiirelt ja operatiivselt vastu võtta ning ellu viia.

Raamatu teeb põnevaks asjaolu, et autor on hästi tuttav nii poliitilise kui sõjalise kulissidetaguse kõrgetele panustele käiva mänguga. Ta toob välja mitmeid huvitavaid fakte lähiminevikust, mida avalikkus pole märganud või millele pole osanud tähelepanu pöörata. Miks Moskva ei marssinud Tbilisisse, miks sisuliselt 24 tunni jooksul saadeti Ukraina kriisi ajal USA hävitajad Ämarisse, jne . Muret tekitab olukord, kus Moskva on suutnud osavate käikudega tekitada arvestatavaid probleeme nii NATO'le kui eriti Euroopa Liidule. Olukorda teravdab lääneliitlaste soovimatus panustada piisavalt kaitsevõimesse, mis on kohati sarnane omaaegse nõuka sõjaväega, kus hulk ilma piisava relvastuse või isikkooseisuta diviise eksisteerisid vaid paberil.

Et mitte võtta lugemishuvi, ei hakka ma raamatut ümber jutustama. Mainiks vaid seda, et välja antud selle aasta suvel peale Brexitit, kuid enne sügisesi USA presidendivalimisi. Tegevus toimub 2017 aasta kevadel ja suvel kui Venemaa seoses viletsa majandusolukorra, Putini väheneva populaarsuse ning Euroopa liidu ja NATO peata oleku tõttu leiab et tegu ideaalse ja võimalik et kordumatult soodsa võimalusega impeeriumi endise kuulsuse taastamiseks. Esialgse kiire ja massiivse regulaarvägede rünnakuga purustatakse Ukraina armee ning okupeeritakse suur osa Ida-Ukrainast. Lääne passiivsus ja NATO sisuline mittevalmisolek meelitab järgmisele avantüürile Balti mere piirkonnas,

Ehkki geopoliitiliselt tundub kirjeldatud stsenaarium võimalik, ei suuda autor mind siiski veenda, et olukord tõepoolest nii hull on. Samas on esiteks tegu mehega, kes tegelikkuses puutunud kokku suure poliitika ja selle telgitagustega ning teiseks poleks ma kunagi uskunud eelnevalt Krimmi annekteerimist ning Donetski-Luhanski okupeerimist. Kõige hirmutavamaks on kirjeldatud välispidiselt võimsa NATO otsuste vastuvõtmise protsessi aeglus, kohmakus ja haavatavus. Kokkuvõttes rõhutatakse tõsiselt võetavate NATO vägede kohalolu vajalikkust Balti riikides, mis oleks ainsaks tagatiseks Venemaa võimalike avantüüride vastu. Vana Roomast tuntud ütlemisel "Si vis pacem, para bellum" - "Kui tahad rahu valmistu sõjaks" on sügav sisu. 

Praegust olukorda, kus lisaks pataljoni suurusele (1000 meest) roteeruvale üksusele plaanitakse igasse Balti riiki paigutatada maavägede varustust ei pea Shirreff kaugeltki piisavaks. Esiteks tulevad Britid alles millalgi järgmisel aastal, teiseks tundub et neile ei julgeta tõsiselt võetavat varustust kaasa anda ja kolmandaks oleks plaanitav ilma meeskondadeta lahinguvarustuse ladu äärmiselt lihtsaks sihtmärgiks. Balti riigid ilmselt saaks hakkama Krimmi tüüpi invasioonikatse tagasilöömisega aga vaevalt Venemaa seda kordaks. Täiemahulise rünnaku korral jääks suure tõenäosusega NATO kiirreageerimisüksused hiljaks.

Kõige suuremaks tundmatuks on momendil USA uus president, kelle väljaütlemised on hirmutavalt vene ja Putini sõbralikud ning kelle meeskond omab sidemeid Venemaaga. Loodetavasti ei hakka ta geopoliitikas uue Molotov-Ribbentropi pakti sorti äri ajama. Samas on tegu tohutu egoga ja ettearvamatu käitumisega tüübiga, kellest võib hoopiski just sobiv vastane Putinile saada. Vaevalt enne kevadet juhtub suurt midagi, sest ka venelastel pole selge kuidas Trumpiga asju ajada.
Ehkki ma ei usu et Venemaa võtaks ette Balti riikide ründamise, kui just mingeid kardinaalseid olukorra muutusi ei juhtu, on praeguses olukorras julgeoleku garantiina päris hea tunne omada ka kohta kaugel Kanadas.

1 comment:

  1. Palju räägitakse sellest, kui kergesti Venemaa võib Balti riigid okupeerida. Ei räägita aga palju olulisemast – mis saaks edasi?

    Oletame, et Venemaa sõjavägi hõivab Eesti ja Läti. NATO appi ei tule ja Lääneriigid lepivad oma vanamutiliku hala saatel. Mõlemad pisiriigid paiskuvad suuremasse või väiksemasse kaosesse. Osa rahvast põgeneb üle lahe, teine osa Leetu, mingi osa hukkub võideldes, enamus annab alla. Kas võidukas impeeriumi laienemine?

    Eestis-Lätis pole mingeid rikkusi, mida kohe kasutusse võtta. Majandus saab olema aastakümneteks halvatud – katkevad praegused välismaised kauba- ja rahavood millest EST-LAT on täielikus sõltuvuses. Venemaa on saanud juurde veel ühe probleemse koha lisaks neile mida ta peab juba praegu ülal pidama – Kaukaasia, Krimm, Ida-Ukraina. See kõik kokku ei ole nende kehva majanduse jaoks odav. (Medvedjev külastab tõenäoliselt Lasnamäge, et öelda – raha ei ole, teie pidage siin vastu!:)))

    Kuid peamine pole siis meie kohalike venelaste elukvaliteedi allakäik, vaid see, mis juhtub Venemaa enda majandusega, millest teatavasti nafta-gaasi müük annab pea poole. Ning enamus seda naftat-gaasi müüakse Euroopasse. Mida siis teevad USA ja Euroopa, keda Venemaa on Eesti-Läti okupeerimisega totaalselt alandanud? Kas jätkavad kütuste ostmist ja kaubavahetust? Nad võivad otsese võitluse puhul ju vedelaks lüüa kuid majanduslikult saab Venemaa siis tõsise bänni kõigilt Lääneriikidelt. (Venemaa ei ole maailma kütuseturul mingi ülisuur tegija, kelleta Lääs hakkama ei saaks.)

    Selle vallutusega ei muutuks Venemaa rohkem impeeriumiks vaid hakkaks sarnanema Põhja-Koreaga. Sõjaväge võivad nad ise ehitada aga majandus kukub Lääneriikidega suhtlemata kolinal juba tõelisse kuristikku. (Praegused bännid on üldises plaanis tühised ja kehtivad üksnes mingite spetsiifiliste harude jaoks.)

    Ma arvan, et selline Baltikumi vallutamise stsenaarium tegelikult USAle (salaja-südames) meeldiks. Eriti meeldiks see aga Hiinale. Venemaa jääks siis juba tõsiselt nõrgaks ja probleemseks logisevaks-lekkivaks igast otsast kärisevaks laevaks.

    Putin ei ole loll ja niikaua kui tema võimul püsib, Balti riike ei okupeerita.

    http://arvamus.postimees.ee/3445773/karina-orlova-tuumasoda-jaeaeb-aera-ehk-miks-putin-ei-vajuta-kunagi-tuumanuppu

    ReplyDelete