Friday, February 24, 2017

Bismarck ja Eesti

Otto von Bismarck ütles: «Sisepoliitika alal pole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis kunagi tagasi ei tule.» Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust polegi.

Presidendi kõnet sai otse FB vahendusel tööl kuulata
Tegu on väljavõttega presidendi kõne algusest, mis oma täpsuse ja ajakohasusega mulle kogu pikast jutust kõige sügavama mulje jättis. Eesti on erinevalt mitmest suuremast ja võimsamast rahvast ja riigist vähemalt kahel korral uskumatu täpsusega tabanud momendiks avanenud hetke, mil võimalus iseseisvuse unistust ellu viia. Teiseks ja mitte mitte vähem hinnatavaks omaduseks on olnud oskus uhkust maha surudes allaandliku naeratusega rusikas taskus oma momenti oodata selle asemel, et lihtsama lahendusena kõrgilt kangelassurma tormata. Tolle oskuse puudumise tõttu on terved impeeriumid maa pealt kadunud.

Ellujäämisoskuse üheks definitsiooniks on kohanemisvõime muutuvate oludega. Toimib nii isendite, liikide kui rahvaste ja riikide tasemel. Oleme oma iseseisvuse ülekaalukale vaenlasele kaks korda kaotanud, esimene kord muinasaja lõpul, teine kord peale viimast maailmasõda. Esimene kord suutsime rahvusena püsida seitsesada aastat allasurutud olukorras kuid esimesel võimalusel tõusta. Teine võõra ülemvõim kestis ligi 50 aastat kuid oli oma olemuselt ohtlikum, sest üritas jõudumööda eestlaseks olemise alustalasid õõnestada.

Meie "Teine Vabariik" on nüüdseks püsinud mitu aastat kauem kui esimene. Eelmise kaotamise vigadest oleme õppinud mõistes, et seoses oma asukohaga suudame väikeriigina iseseisvust säilitada vaid suuremate toetusel. Väljendub see liitlaste valimisel kusjuures kriteeriumiks on väiksema halva valik nagu ka enne teist maailmasõda. Toetudes ajaloo õppetundidele on Eesti ainsaks võimalikuks valikuks Euroopa Liit ja NATO. Esimese puhul kaotame teatud määral oma iseseisvust paljude otsuste tegemisel, teise puhul oleme sunnitud saatma oma sõdureid konfliktidesse, mis meid otseselt ei puuduta. Samas on kulu ja tulu arvepidamist vaagides selge, et eelmainitud organisatsioonidesse kuulumise kulud on tühised võrreldes tõusva tuluga. Iseseisvust pole võimalik rahaliselt mõõta.

Lõpuks mõned mõtted ka presidendi kõnest, mis minu arust väga asjalik oli.
Kõigepealt meeldis mulle Eesti keele rõhutamine riigikeelena ja erakondade (loe kesikud) noomimine enda reklaamimises valijate raha eest. Uue sõna "komberuum" sissetoomine vajalik ja asjalik. Kõnes öeldi diplomaatiliselt välja mõte, mida enamus eestlasi sõltumata poliitilisest kuuluvusest toetab: Me oleme nõus aksepteerima ja vastu võtma erinevate arusaamadega inimesi aga ainult tingimusel, et nad ei riku meie komberuumi käitumisreegleid. Eestlased pole veel valmis multikultuursuseks, ja hea on, sest meie väikese rahvaarvu puhul on kahtlane kas suudaksime oma identiteeti hoida.

Meie iseseisvuse garandid, loodetavasti
President rõhutas ühiskonnas pesitseva kurjuse probleemi ja hoolivuse tähtsust ning kogukondliku liikumise olulisust. Põlvkondade arusaamise erinevused nii töötegemisest kui paljudest teistest olulistest momentidest on möödapääsmatud, reaalne maailm lihtsalt on muutunud meeletult kiiresti. Oluline hoida sidet nende paljude eestlastega kes mööda ilma ringi rändavad ja pakkuda mugavat võimalust iga kell tagasi tulla kui jõuab kohale arusaamine, et Eesti on maailmas kõige parem koht.

No comments:

Post a Comment