Tuesday, March 14, 2017

Mont Tremblant 1 - Teele

See aasta polnud meil suusapuhkust plaanitud. Paraku sain veebruaris FB's teate, et Mont Tremblantis toimuvad Põhja Ameerika eestlaste suusapäevad. Minus erilist emotsiooni ei tekitanud aga kui vanem plika sellest kuulis hakkas nagu hambavalu pinda käima, et peaks ikka minema. Tal olid head mälestused eelmise aasta retkest samale mäele. No rääkiski mu ära, ehkki kaasal ega nooremal tüdrukul polnud võimalik tulla. Hotelli ajama hakates selgus, et olen veits hiljaks jäänud ja tuleb hulka suuremate kuludega arvestada kui olin oodanud. Lõin juba kahtlema kuid kaasa utsitusel panin siiski hotelli kinni.

Üritus toimus neljapäevast pühapäevani, kuid mul vabad päevad pühapäev esmaspäev, seega broneerisime hotelli reedest esmaspäevani. Niigi oli karta, et märtsivaheajal on töö juurest vabade päevade saamisega probleeme. Õnneks tekkis just eelmine nädal mingi suurem jama, mille ülemusele vastu tulles kiirelt lahendasin. Kandsin ette, et masinavärk töötab paremini kui enne, aga mul pisike palve, oleks vaja kaks vaba päeva. Boss maigutas suud, uuris töögraafikut ja ohates märkis mulle puhkusepäevad sõnadega: "Ära teistele sellest piiksata".

Pilte tee pealt auto aknast
Kolmapäeval ostsime viimased vaja minevad asjad kaasa ja pakkisime kõik autosse valmis. Töölt tulles uurisin kas saaks suuski teritada, endal lihtsalt polnud aega ega viitsimist. Esimene pood küsis $56, nats palju naersin nad välja, selle raha eest saan paari kasutatud suuski, mis pealegi teritatud. Teine spordipood andis hinnaks $10. Kas suusa pealt küsisin oma kõrvu uskumata. Ei ikka paari eest vastati, kaua lahti olete uurisin ise suuski autosse tarides. Kohapeal olin meeldivalt üllatunud kui selle raha eest nähti tund aega vaeva meie mõlema suuskade kallal. Töö oli kvaliteetne ja teenindus meeldiv. $20 tund sihukese töö eest maksta (2 paari ikkagi) on ropult odav, enam küll ei viitsi ise teha.

Õmblustööga tuli siiski kodus tegeleda, sest suusapükste alumistesse otstesse olid augud kulunud millest lumi sisse läks ja pikapeale raske jääklombi moodustas. Võtsin kaasa vana käekoti pealt nahatükid ja õmblesin kaitsva lapi aukude peale. Töö käigus murdsin kolm nõela, pidin õhtul dollaripoest uusi tooma, et paikamine lõpetada. Igatahes hilisõhtuks oli kõik vajalik autosse pakitud, et hommikul saaksin ilma muretsemata tööle sõita. Plaanis oli töölt otse mäe suunas põrutada ja laps tee pealt üles korjata.

Peremees pliidi juures askeldamas
Neljapäeval saimegi kenasti veits enne kolme Torontost minema, tütar istus rooli ning sõitis kokkuvõttes terve tee Quebecki välja. Kuna öösel peatusime tuttava juures mäest 100 km eemal, polnud erilist kiiret. Otsustasime valida maalilisema ehkki veidi pikema tee Ottawasse. Nii sai neli tundi kihutada läbi Kanada talvise looduse ja üksikute väikelinnade. Ainus veidi keerulisem moment tuli Ottawas, kus oli vaja GPS abil navigeerida. Mobla tasuta side kadus kohe silda ületades kuid GPS säilis ja kasutades eelnevalt allalaaditud kaarti saime kenasti hakkama.

Vaade maja eesaknast, kauguses üle jõe Ontario
Montebellosse jõudsime poole üheksa ajal, esimeseks tervitajaks suur ja hullult sõbralik koer, kes toppis nina auto ukse vahelt sisse ning kippus lakkuma. Peremees ajas parasjagu vahtrasiirupit, keetis õues lõkkel pajas vahtramahla. Väidetavalt kulub ühe liitri siirupi saamiseks 40 liitrit mahla, seega on energia ja töökulu märkimisväärne. Maitse on omatehtud värskel siirupil muidugi keelt alla viiv, saime kaks pisikest pudelit endale kaasa. Abikaasa tal prantslane, kes oskab oivalisi suupisteid teha. Oma tehtud kodujuust ja vinnutatud veiseliha olid võrratud. Ise viisime külakostiks Ene küpsetatud leiva ja sortimendi Ontario õlusid. Juttu jagus õllede taga keskööni. Mees peab talu, pikemas plaanis tal oma õunapuu kasvandusele toetudes siidrit hakata ajama.

No comments:

Post a Comment