Wednesday, March 15, 2017

Mont Tremblant 3 - Võistlused ja karikavõit

Hommikul magasime veidi sisse aga peale telekast ilmateate vaatamist eriti ei kiirustanud hommikusöögiga. Mäe tipus oli -30C ja tugev tuul, mis tuuleindeksit arvesse võttes ulatus pea -40C'ni. Tegin endale kohvi ja kuuma vorstileiva hommikuks, plika valmistas kaks portsu virsikutükkidega kaerahelbe putru. Toakaaslased võtsid hommikusööki tõsisemalt, praemunad, vorstid, juustud, ... jne ... Meie astusime suusasaabaste kolinal uksest välja kui toakaaslased alles hommikusöögilauda istusid.

Võistlus pidi hakkama punkt kell kümme Nansen-Haut nimelisel nõlval. Poole üheksa ajal polnud gondli juures mingit saba, sellise külmaga polnud palju fanatte kes mäele tikuksid. Gondlis istus meie vastas üks suurt kasvu tüüp, kes märgates Sini-Must-Valget kolme lõviga vappi tütre kiivril, küsis sulaselges eesti keeles kas meil kavas võistlema minna. Muidugi, ega muidu poleks end selle külmaga välja ajanud. Selgus, et mees elab Montrealis noore pensionäri elu ja käib tihedalt ümbruskonna mägedes suusatamas olles ka kohaliku võistkonna treeneriks.

Sõitsime kolmekesi võistlusraja kõrval oleval nõlval mitu laskumist. Kuradi külm oli, iga paari-kolmesaja meetri tagant tuli "ülessulamis" peatusi teha. Nii nina kui põsenukid tundsid sõna otseses mõttes kõrvetavat külma. Poleks kunagi arvanud, et kuuma kõrvetus ja äärmine külm annavad nahal sama tunde. Käed ja jalad olid ok andes tunnistust kvaliteetsetest kinnastest ja saabastest. Peale kolmandat sõitu pidin kohvikusse minema, sest ei näinud enam hästi, suusaprillid kattusid jääkihiga. Olin pannud prillide alumise ääre näomaski äärele, hingeõhk pääses vahele ning jäätus hoobilt prillide siseküljel. Mari jäi koos tolle mehega suusatama, leppisime et kui muidu ei näe kohtume kohvikus nats enne kümmet.

Prillid kuivatatud panin need hoolikalt täpselt maski ääre vastu, et ei jääks millimeetritki puudu ega üle. Veits soojema tundega astusin arktilise tuule kätte ja otsustasin raja alguse juurest mööda sõita, et näha kuidas see üles seatud. Rahvast veel polnud, väravad tundusid olevat suht lihtsalt paigutatud, midagi slalomi ja suurslalomi vahepealset. Nõlv ise minu arust liiga väikese kaldega, tekkis mure, et rada kole aeglane, annab eelise raskematele tüüpidele, eriti sihukese vastutuulega. Tegin paar laskumist kuid head tunnet küll polnud. Libisemine nigelavõitu ja nõlv jube jäine, suundusin kümmekond minti enne kümmet kohvikusse olles veits mures kas laps juba lahkunud. Ikka seal, tundsin ta punased Atomic Race SL suusad hoobilt ära.

Soendasime viimase momendini, vaid paar minti enne kümmet astusime välja ja sõitsime võistlusraja algusse. Kümmekond inimest ootas stardis ehkki võistlejaid oli tervelt 77 ametliku protokolli järgi. Algus venis hullult, jäätumise vältimiseks trampisime suuskadega tantsida ja tegime karate lihaste pingutusi. Olin sunnitud võistlusest video tegemise mõtte maha matma, käed oleks momendiga külmunud, kes teab mis mobla akust oleks saanud. Esimeste sõitjate põhjal kadus hirm, et päris viimasteks jääme, enamasti tavalised keskmised suusatajad, ju selle pärast oli rada nii lihtne. Kui stardijärjekord meieni jõudis oli rahvast juurde ilmunud, selja taga mitukümmend võistlejat ootamas. Tütar startis just enne mind ja kohe oli näha, et senistest parima stiiliga ning kiireim, libises kenasti ühtlaselt väravate vahelt läbi.

Mina sõitsin ettevaatlikult laiemate kaartega, sest väikese kiiruse tõttu ei paindunud suusad piisavalt läbi. Randid ei haakinud üldse jäässe, pidin pöörde tegema pehmema ja aeglasema pinna peal, mis võttis hoogu maha. Lõpupoole kui riskisin veidi ja lõikasin väravatele lähemalt oleks peaaegu lennanud kui välimine jalg läks alt ära. Sain siiski püstiasendis üle finishi, aga kui läksin aega uurima oli juba kustunud, öeldi ainult et hea aeg. Enne teisele sõidule minekut soojendasime end kohvikus mõne minuti. Tagasi starti minnes saime suht kiiresti ette, nüüd käis asi kiiremini, vahepeal oli kaks võistlejat korraga rajal.

Tütar otsustas riskida ja üritada aega parandada, kuni keskpaigani läks hästi kuid siis libastus. Õnneks ei kukkunud aga hoog ja rütm olid läinud. Mina võtsin teist sõitu veidi rahulikumalt ja üritasin väravatele lähemal pöörata. Sama koht kus tütar libastus oleks minulegi peaaegu saatuslikuks saanud, jäin jalgadele kuid jällegi hoog maas. Hiljem aegasid nähes, selgus et olin teise sõidu ühena vähestest kiiremini teinud kui esimese, ilma libastumata oleks ehk paar sekundit päästnud aga oleks on paha poiss, igaüks oleks kiirem ja parem poleks siin või seal apsusid teinud. Põrutasime alla hotelli, sest kere oli hullult külmaks läinud.

Oligi paras aeg varaseks lõunaks. Mina pugisin lasagnat, laps tegi nuudleid ning kuuma kakaod kurguvalu peletamiseks. Klõhmakas konjakit kulus nüüd kosutuseks ära. Sulasime ja lebotasime pea tund aega enne kui mäele tagasi sai mindud. Külm oli vähe järgi andnud aga tuul see eest tugevam. Sõitsime enamasti taganõlval, sest eesmistel oli laugetes kohtades vaja keppidega vastutuult end mäest alla tõugata. Tagumise põhjanõlva rajad polnud ka nii kulutatud, vähem jääd väljas, kergem sõita. Kolmveerand neljaks oli kokku lepitud grupipildi tegemine, selleks ajaks sõitsime alla külasse.

Päris naljakas pilt kui viis minti enne hakkas igast suunast sini-must-valgete elementidega rahvast saabuma. Olime ühed vähestest, kes täisvarustuses otse mäelt tulid. Natukese ajaga oli üle saja inimese punti kogunenud, fotograafil võttis aega meid kõiki kohale sättida. Lippu polnud viitsinud kaasa võtta, meil oli noorema tüdruku Eesti sall lehvitamiseks. 

Esto-Ski Mont Tremblant 2017, meie oleme noole kohal EESTI 🠉 salliga 
Peale pildistamist kiirustasime hotelli sooja. Lasin vanni kuuma vett täis ja mõnulesin veerand tundi palavas ise samal ajal külma õlut rüübates. Kui välja tulin kordas tütar issi eeskujul soendusprotseduuri. Süüa polnud mõtet, sest poole seitsme ajal toimub Gala-Dinner kus ka võitjad välja kuulutatakse.

Pidulik söömaaeg oli õnneks otse meie hotelli juures chalet's. Esialgu rahvas kogunes, võttis dringid ja lobises niisama. Saime mitmete USA väliseestlastega tuttavaks, tütar õnneks asus ise suht aktiivselt suhtlema, noori oli päris palju. Samas kurtis ta hiljem, et enamus kipuvad kole tohmid olema, jututeemad igavad. See ainus kellega pikemalt põnev rääkida osutus Eestist tulnud bioloogiks, kes oma PhD ülikooli juures kirjutab. Enamus täiskasvanutest tundus olevat keskmisest palju paremini hakkama saavad: advokaadid, pankurid, professorid, igasugu direktorid.

Buffet tüüpi õhtusöök oli hea aga ei miskit erilist, pearoog kana ja lõhe köögiviljade ning salatiga. Oasalat oli ehk kõige paremaks roaks. Enne magustoitu kuulutati võitjad välja. Mina muidugi paremate hulka ei mahtunud, sest nagu hiljem selgus oli just minu vanusegrupis hulk endisi võistlussõitjaid kaasaarvatud üldvõitja Brian O'Connor, kes esindanud nii Inglismaad kui Eestit olümpiamängudel. Vähemalt võin uhkusega öelda, et olen võistelnud samal rajal koos endise olümpialasega. 


Mari nimi hüüti välja oma vanusegrupi võitjana kusjuures lisati, et võiduaeg oli väga hea. Teatava üllatusena kutsuti teda uuesti parima naissuusataja karika üleandmisel. Tütre aeg parim naiste hulgas ja üldkokkuvõttes seitsmes, eespool vaid profid - issi rind paisus uhkusest. Nüüd muidugi oli õnnitlejaid ja tutvuse sobitajaid hulgaliselt.


Magustoidu kallale saime päris hilja asuda, hea et veel miskit järgi oli. Teatava üllatusega pean mainima, et vaid üks kook oli tõeliselt hea, ülejäänud tavaline ameerika moodi üle suhkrustatud kraam. Quebeckis tavaliselt on Canada parimad pagaritooted aga ilmselt on suures suusakuurordis USA maitse mõju tunda. Õhtu lõppes tantsu ja tralliga. 


Olime tunnikese veel aga tütrele kui alko mittetarbijale sihuke pidu ei istunud. Natuke kahju, sest siin oleks tulevikku silmas pidades võinud igasugu kasulikke tutvusi sõlmida. Samas saan aru, sest kainena on joonute seltskonnas õige nõme olla. Pole hullu, ta peab järgmine aasta tagasi tulema, kuna tegu rändkarikaga, millele graveeritakse enda nimi ja antakse 2018 järgmisele võitjale edasi. Seega on laps end sõna otseses mõttes Ameerika eestlaste ajalukku graveerinud.

No comments:

Post a Comment