Tuesday, April 11, 2017

Väljakuulutamata "Külm sõda" kipub üles soenema.

Tiibraketi start raketiristleja pardalt
Ehkki enamus poliitikuid üritab väita, et mingit külma sõda pole, siis tegelikkuses oleks Krimmi okupeerimisele järgnenud olukorda raske mingi teistsuguse terminiga täpsemalt kirjeldada. Loomulikult pole võrdlus üks-ühene kui vaadata esimese külma sõja kõrgpunkti, ehk 80'd aastaid. Samaks on jäänud USA domineeriv positsioon, mis objektiivselt võttes on isegi tugevnenud. Sarnaselt pole ka NATO olnud paberil kunagi nii ülivõimas kui praegu. Venemaa seis on oluliselt nõrgenenud vaatamata viimase aastakümne järjest kasvavale ärplemisele ja bluffimisele. Valdav enamus endise Varssavi bloki riike on oma püssitorud pööranud ida poole endise "Suure venna" suunas. Kaljukindlatest slaavi liitlastest ollakse Ukrainaga otseses sõjalises konfliktis ja vaevalt saab Valgevenelegi loota. Objektiivselt vaadates on Putin saavutanud haruldaselt nigela strateegilise seisu.

Vahepeal lootustandev võimalus Lääneriike nõrgestada osava infosõjaga kandis küll vilja USA valimiste näol kuid tänase seisuga pole see mitte ainult maha mängitud vaid lausa otseseks kaotuseks pööratud. Peale valimisi ei järgnenud erilist suhete soojendamist Trumpi poolt ja venelaste häkkimise ning Trumpi meeskonna liikmetega sidemete avalikukstulemine sundis Valget Maja vähemalt avalikult Kremli suhtes kriitilist tooni võtma. Eelmisel nädalal valitsusvägede poolt keemiarelva kasutamine Süürias keeras vindi lõplikult üle. Tegu oli nii uskumatult lolli käiguga, et jää või uskuma venelaste versiooni. Paraku ei aita seekord venelasi ka kõige osavamad katsed "alternatiivseid fakte" esitada, tegelikud faktid on lihtsalt nii ümberlükkamatud.

Nagu Tillerson mainis pole oluline, kas venelased teadsid kavandatavast keemiarelva kasutamisest või mitte. Kui teadsid siis on nad kaasosalised sõjakuriteos, kui mitte siis nad ei suuda kontrollida Assadi, mõlemal juhul süüdi kuna ei täitnud oma lubadust välistada Süürias valitsusvägede poolt keemiarelva kasutamine. Isiklikult ei usu, et venelased oleks kavandanud või isegi teadnud aktsioonist. Esiteks oli avalikukstuleku võimalus liiga suur ja teiseks võimalik kasu sisuliselt olematu. Sama kehtib muidugi ka Assadi kohta, mistõttu kahtlustan, et tegu võis olla mõne kohaliku ülemuse otsusega.

Trumpi seisukohast ta lihtsalt ei saanud jätta reageerimata olles ise pidevalt kritiseerinud Obamat (kohati õigustatult) otsustusvõimetuses. Ehkki niinimetatud "punane joon" oli Obama poolt tõmmatud torkas selle ületamine äärmiselt valusalt Trumpi egot, järgnes kiire jõuline ja riskivaba rünnak tiibrakettidega. Tulemusest (mis kuuldavasti polnud kõige edukam) olulisem oli maailmale teate saatmine, et praegune USA administratsioon ei kõhkle vajadusel sõjalist jõudu kasutamast ega pea oluliseks selleks ÜRO või mõne teise jututoa loa saamist, kui leiab et vaja tegutseda.

Kui venelased lasid oodatult lahti hädakisa ja infokampaania siis olulisem oli jälgida Hiina ning NATO riikide reaktsiooni. Hiinlased isegi ei protestinud, lääneliitlased kiitsid eranditult heaks USA rünnaku. Põhja-Korea juhtkonnal eesotsas Kimiga on ilmselt vesi ahjus. Esiteks tegid ameeriklased avalduse, et kui Hiina ei suuda korealasi korrale kutsuda, teeb seda USA ise. Teiseks pööras amide laevastik mõne päeva eest ninad Korea suunas ja nüüd demonstreeris Trump, et ta ei kohku tagasi ootamatult ja jõuliselt sõjaväge kasutamast.

Tänasel G7 välisministrite kohtumisel jäeti küll rakendamata Brittide poolt üles tõstetud lisasanktsioonid Venemaa vastu kuid Assadi suhtes võeti vastu üksmeelne otsus, temal pole tuleviku Süürias kohta. USA välisminister teatas sellest avalikult esitades samas Kremlile ultimaatumi: Te kas ühinete meie seisukohtadega või jääte koos Iraaniga vastasleeri, mis tähendab pikemas plaanis paratamatut kaotust. Selline ebadiplomaatiline avaldus võttis Moskval moka töllakile, järgnes oodatud räuskamine ja ähvardamine kolmanda maailmasõjaga kui ameeriklastel peaks olema julgust edaspidigi rünnata. Omaette segane olukord kuna ameeriklased ei käitu oodatud diplomaatilise etiketi järgi, venelased pole seda viimastel aastatel samuti teinud, kuid sellega ollakse harjutud ja osatakse arvestada. Nüüd järsku on oluliselt suurem elevant portselanipoes liikumas ja keegi ei tea, millise vaasi võib elukas ettevaatamatult maha lükata.

Homme kohtub Tillerson Lavroviga ja vähemalt esialgsetel andmetel lükkas ta tagasi võimaluse Putiniga rääkida, polevat midagi olulist edasi anda, mida Lavroviga ei saa arutada. Putinile, kes hullult "austuse" (uvazhat nado) järgi januneb oli see paras trääsa näitamine. Nii või teisiti aga ma ei kujuta ette millise suurmeistri tasemel malekäigu peab Lavrov tegema, et sellest seisust vähemalt viiki välja pigistada - üks võimalus oleks Assadi näol viguri ohverdamine saades vastugarantiiks pikaajalise baasilepingu Süürias. Samas pole Tillersoni võimuses taolist asja lubada. Igatahes jääme põnevusega uudiseid ootama ja loodame, et külma sõja leem halgude lisamisega nii USA kui Venemaa poolt keema ei lähe. 

No comments:

Post a Comment