Tuesday, May 30, 2017

Rattasõit, kaalujutt ja kiisu.

Peitepilt: Kus on kass
Kohe nädala algul tegin ka hooaja esimese tõsisema rattasõidu. Põrutasime sõbraga Pässast Suurupisse ja tagasi. Minnes juhtis tema, sõitsime minu jaoks uut ja huvitavat rada Harku järve tagant Tabasalu mäe poolele kõrgusele. Ma ei teadnudki, et paekallas sealkandis suht pikalt kahes tasandis ja vahepeal igavesed ägedad elamukrundid (tagasiteel näitasin mina samas asuva kuid sõbrale tundmatu Sütemetsa tee ette). Kabeli juures tuli idee helistada malevasõbrale, kes kusagil Vääna kandis elab. Too oli kohe valmis ratta selga hüppama, et meile vastu sõita ja terake juttu puhuda. Suurupi teeristis saime kokku.

Tollel tüübil oli päris huvitav ja õpetlik lugu jutustada. Nimelt aasta tagasi kui mees nägi, et kaal 160 kilo näitas leidis ta, et miskit tuleb ette võtta. Esialgu tahtis rattaga sõitma hakata, aga sellist riistapuud, mis taolist massi suudaks vastu pidada, oli raske leida. Alustas siis õige lihtsa dieediga loobudes suhkrust, saiast ja kartulist, liha pugis rahumeeli edasi. Tulemused olid ootamatult kiired tulema, eriti kui veel ratta selga kah ronis. Praegu on ta kübe alla 100 kilo ja näeb välja nagu tavaline kodanik, liigsest kaalust pole jälgegi. Tema enda jutu järgi olevat kaalukaotus vaid tahtejõu küsimus, ei tohi kordagi kiusatusele järgi anda. Ega see lihtne ole kui teised kõrval kooki pugivad ja Coke neelavad. Kõige raskem oli loobuda esimesed kaks kuud, hiljem keha harjus ja eriti ei igatsenud magusat. Väidetavalt kadus kolmveerand kilodest dieedi ja veerand trenni mõjul.

Tagasi jõudes pakuti saunavõimalust, mille suurima heameelega vastu võtsin. Kanadas polegi möödunud aastal korralikku sauna saanud, tuttavatel need remondis ja hotellis asuva kerisega varustatud sooja ruumi saunaks nimetamine oleks ehtsa asutuse solvamine. Luristasime õlut ning meenutasime ilusaid noorusaegu. Mälestusi meil jagub, esimest korda kohtusime koolieelikutena, pikem paus omavahelises läbikäimises tuli vahele alles tema sõjaväkke ja minu Rootsi minekuga.

Järgmine päev uksest välja astudes nägin naabri kiisut lillepeenras varitsemas. Kass oli tõepoolest kavala peidukoha endale leidnud, ainult temast oluliselt kõrgemal asuvatel olenditel oli märkamise lootust. Kui kutsusin kissitas loom silmi ja tegi näo, et teda pole olemas. Loodetavasti ei saa ta ühtki pisikest laululindu kätte, õuel ringihulkuva suure ronga pärast pole põhjust murtseda, see annab ise kassile tuupi.

No comments:

Post a Comment