Wednesday, May 31, 2017

Suvilas

Möödunud nädala jooksul olen rohkem suvilas kui linnas olnud. Seal on tõesti koht kus tunnen end mõnusalt. Mitte et Pässa kodus seda poleks, aga metsa all on siiski teine tunne. Esmalt viskan ilmastikule vastavad rõivaesemed pagasisse, siis mõtlen millised olulised tööriistad peaks kaasa haarama, mida suvilas ei riski hoida. Sõltuvalt hommikuse molutamise kestusest sõidame Pässast välja või korjan vanemad Mustamäelt peale. Jägnevalt krabame poest grillvorstid, juustu, leiba, õlled ja miskit mittealkohoolset juhile ning jäätised tee peale näksimiseks. Momendil teeb Haabersti ringi remont sõidu kohati ebamugavaks, mistõttu olen kasutanud ka Paldiski maantee või mõnd muud vahepealset varianti.

Suvila on sihukeses pooleldi konserveeritud olekus, sest ega vanemad enam jaksa seal käia ega suurt askeldada. Tahtmist neil on ohtralt nagu võisin kogeda kui mõlemad maja ümber sebima hakkasid aga tuleb ikka aru anda, et mitte üle pingutada ja endale viga teha. Häda pole ju miskit, isa ehitatud hoone on postidel, mistõttu rohkem kui neljakümne aastast iga pole märgata, puitkonstruktsioonid kuivad, terved ning tugevad. Vesi ja kanalisatsioon sai kaks aastat tagasi sisse pandud, elektrijuhtmete hädavajaliku putitamise tegin eelmine aasta ise ära. Aed on ainus, mille puhul on märgata, et keegi kohapeal ei ela. Esimeseks tööks oligi vikat kätte ja heina ning naate niitma. Parajalt jaheda ilmaga on lausa lust, eriti kui vahe tera eismese vabariigi aegse kvaliteediga ja hommikune niiskus rohu raskeks teinud.

Teine suurem ettevõtmine on metsaaluse ja lõkkeplatsi puhastamine. Oksarisu sai nii palju, et jagus mitmeks päevaks korralikuks lõkkeks. Kõike korraga ei saa põletada, tuli läheb muidu liiga suureks, pealegi on praegu isegi lepametsa alune suht kuiv. Metsikuks läinud roose ja kibuvitsa tuli armutult lõigata, et see maja ümber läbimatut võsa ei tekitaks. Okkalised taimed põletasin kohe ära, neid ei taha jätta laiali vedelema. Puuriida ees kasvavad meil imekenad nartsissid metsikult, nende pärast ei raatsi ka viimast riida juppi linna saunapuudeks ära vedada. Pealegi vohab riida ääres mõnusad kasvutingimused leidnud sidrunväändik, kattes kõik erkroheliste lehtedega varustatud maitsvat teed pakkuvate väänkasvudega.

Maja ja sissesõidu tee ääres olev sirelivõsa nõuab pügamist, aga selle kallale enne ei asu kui nad õitsenud. Praegu lõikasin suuremad kuivanud oksad ära ja painutasin mõned eriti segavad ning laialiulatuvad võsud kompaktsemalt teiste vahele. Alles mõne aasta eest sai seda pügada, paraku kasvab teine uskumatu kiirusega. Kolm sõitu segavat sirelivõsu kaevasin välja ja istutasime krundi taha seniks kui parema koha leiame. Nüüd peaks saama autoga mugavamalt ilma hullult manööverdamata sisse sõita. Tee äärse arooniaheki lõikasin madalamaks, üleeelmisel aastal tehtud töö on vilja kandnud ja hekk ise tihedamaks läinud. vahele on kasvanud mõned teistsorti puud, paar jämedamat tüve jätsin alles.

Kui ilm vähegi lubab käin ka rannas. Seda rohkem jalutamise ja tuulutamise kui päevitamise pärast. Ehkki mere ääres on õige jahe õnnestus mul kahel päeval liival lesides magama jääda. Võib-olla just seetõttu, et mõnusalt jahutav tuuleke puhus ja merekohin uinutas. Lesid liival, vahid taevasse, mõtted hakkavad ringi uitama ja jäädki vähehaaval tukkuma. Esimene kord nägin unes tsunamit, tasapisi une taganedes ja reaalsusse tagasi pöördudes sain aru, et merekohin on tõeline. Silmad ikka veel kinni terasemalt kuulatama hakates tundus muidugi, et kohin läheb järjest tugevamaks. Andsin küll endale aru, et aju mängib mulle trikki, aga ei suutnud vastu panna soovile silmad avada ja mere pole kiigata veendumaks, et kaugusest vahutav veevall minu poole ei söösta.

Pühapäeval oli selle suve kõige ilusam ilm, rannas oli isegi bikiinides neiukesi näha. Mul õnnestus jälle liivaaugus tukastada, sedakorda üle tunni aja. Äratasid mind liivas kostuvad sammud. Mingi tüüp lähenes vaikselt kuid märgates, et liigutasin end, muutis suunda. Ei saanudki aru kas oli tegu kodanikuga, kes tundis muret minu tervisliku seisundi vastu või hoopis isutas mu tossus vedeleva mobla järgi. Tagasi jalutades ei tahtnud aju uskuda, mida silmad nägid. 
Üks noormees läks ujuma ja poisike solistas kalda äärses vees, ehkki temperatuur isegi laba jala sügavuses +15C küll ei ületanud nagu ma vees jalutades võisin veenduda. Kui panin papusid jalga jooksid kaks kilkavat neiukest merre. Ega nad kaua olnud aga märjaks siiski kastsid end.
Õhtusöögiks grillime vorste lõkkest jäänud sütel. Grilli aluseks sobib ideaalselt tagurpidi keeratud kamina tuharest. Üllatav et taolist asja pole veel välja mõeldud ja müügile pandud, perfektne oleks muidugi roostevabast terasest traadist kokkukeevitatud rest, millel kokkukäivad jalad küljes. Äkki peaks ise selle idee patenteerima ja hakkama neid pensionipõlves tootma :)

Vorstide ja igasugu muu kraami küpsetamiseks on igatahes ideaalne, sest kuumust saab lihtsalt reguleerida süte juurde või ära rehitsemisega. Vahel viskan ka leivaviilud süte kohale, lähevad krõbedaks ja võtavad mõnusa suitsumaitse juurde.
Isaga lõkke ääres vorste grillimas
Kõrvale sobib ideaalselt Kihnu Jõnni suitsutatud linnastega lager tüüpi Rauchbier õlu. 400 ml pudeli disain on igati äge, eriti meeldivad kork ja moto: "Kapteniga ei vaielda"!

Hubane istuda ja einestada kui linnud metsa all laulavad ning tuul latvades sahistab. Korra kuulsin rähni toksimist ja nägin teda päris lähedal. Pilti siiski ei saanud, sest moblaga ligi hiilides muutus lind häbelikuks ning peitis end puu taha. Lõkkeplatsi tagune metsaalune on praegu kevadiselt lopsakas ja roheline, seoses vähese vihmaga pole ka tigusid suurt näha. Tagasi linna sõidame õhtul kui liiklus vaiksemaks jäänud, ehkki pealelõunal linna poole palju autosid ei lähe. Suvilasse ööseks pole veel viitsinud jääda.

No comments:

Post a Comment