Monday, June 26, 2017

Ei saa me läbi Lätita ...


Lätis Jaaniõlut ostmas :)
Neljapäeva 15'da hommikul muidugi ei viitsinud nii vara tõusta kui oli kavas olnud. Kerge hommikusöök, korjasime asjad autosse ja hakkasime liikuma. Pärnu maanteel oli liiklus õige tihe aga samas ka kiire. Lasin paar tüüpi ette, kelle varjus mugav sõita ilma pidevalt spidokat jälgimata. Ei taha ju isa autot kiiruskaamera pildile jäädvustada. Pärnus tegime peatuse Selveris ostes veits süüa ja muidugi jäätist. Üle silla Riia maanteele ja Läti poole edasi. Tee ääres ilusad männimetsad kõrgetel luidetel lausa meelitasid peatust tegema. Paraku ei tahtnud aega viiita, pealegi polnud veel mustikad valmis, kardetavasti ei saagi enne kui lahkun.

Jääb petlik mulje nagu oleks juba maitsnud 
Lõpuks hakkaski Läti piir paistma, võtsin veidi hoogu maha ja kamandasin last mobla valmis panna. Piiriületus toimus praktiliselt märkamatult, sest tegelikult oli vist piirkiiruseks 70 km/h. Plika ikka paar pilti sai, oli veits pettunud, et riigipiiri ületamine pakkus vähem põnevust kui Ontariost Quebecki sõitmine. Piiril oli näha esimene alko müügipunkt ja paar kilti edasi Ainazhis juba suur Super Alko, kuhu kuidagi ei saanud sissepööramata jätta. Vaatamata ennelõunasele ajale käis parklas juba vilgas tegevus, sommide turistibussidesse lohistati alkokaste lausa ehituskärudega. Ega eestlasteski puudus polnud, kes jaanipäeva varusid soetamas.

Pood ise sarnanes kõige rohkem omaaegsetele hulgiladudele ainsa vahega, et kaubaks vaid erineva kangusega kärakas silmi kirjuks tegevas valikus. Esialgu ma käru võtma ei hakanud, ehkki olin vist ainus tüüp, kes korviga ringi käis. Valik oli vägev kuid õlleosakonnas erilist hinnavahet ei täheldanud, eriti kui arvesse võtta Eesti poodides aeg-ajalt ette tulevaid supersoodukaid. Selveris just müüdi A. LeCoq 20 pudelist kasti 11 euriga, mis teeb 55 senti pudeli eest. Siin polnud ükski õlu nii soodsalt pakkumisel. Probleemiks ka fakt, et Eesti õlledest vaid populaarsemad saadaval, minu lemmikutest nagu Saku Hele või Saku Kuld Ale ei olnud lõhnagi. Pole nagu mõtet suvalist tundmatut õlut osta ainuüksi selle pärast, et paarkümmend senti odavam.  Kokkuvõttes ei saanud küll aru, miks eestlased peaks õlle järgi Lätis käima.

Võtsin mõned purgid keskmisest kallimat ja loodetavasti ka paremat Läti kesvamärjukest rohkem professionaalsest huvist. Siidritega pea sama lugu, ei olnud märkimisväärset hinnavahet. Mingi põnev Läti päritolu mustsõstra siider jäi silma, suskasin korvi koos õunamaitselisega. Kangema käraka puhul pole selget ettekujutust Eesti hindadest, võtsin mõne pudeli ägeda disaini tõttu pööramata sisule tähelepanu. Kaasa peale mõeldes rändas paar pudelit Ürdilikööri ja Pirita rohutõmmist korvi. Onule pudel ehtsat Prantsuse  konjakit sugulase poolest. Kokkuvõttes panin kassas tagasihoidlikud 70 euri hakkama.

Järgmine peatus Salacgrivas, kus ostsime poest lehmakommi ja pähkli jäätist ning küsisime kohaliku turistiinfo punkti asukoha kohta. Poemüüja ei saanud inglisest ega ka minu punnitatud vene üritusest aru kuid üks noormees aitas välja ja näitas teed. Infopunktis sai väga huvitava murrakuga inglisekeelt kuulda. Lisaks ümbruskonna kaardid ja hoiatus, et jõeäärsetesse koobastesse, kuhu plaanis minna, ei saa sest katki on. Kas sinnaviiv tee või koopad ise jäi selgusetuks. Kaardi põhjal tahtsime mere äärde minna kuid jõudsime vaid sadama territooriumini, kust läbi värava ei hakanud trügima.


Kõht oli juba tühjaks läinud, tegime eine kohalikus sööklas. Toidu tellimine käis näpuga näitamise ja näoilmete vahetamise teel, paistab et inglisekeele oskus pole Läti teenindajate hulgas levinud. Mina võtsin supi, laps prae. Tüüpiline tugev maatoit, mõlemad jäime väga rahule. Portsud nii pirakad, et pidin ise lõpetama tütre lihatükid ja paar kartulit. Enne sõitma asumist ostsime veel kumbki jäätise ja pidasime auto juures aru kas ikka proovida koopaid või põrutada Riiasse. Kummalgi polnud tuju suurlinna minna, seega sõidame koopaid vaatama, kui tee ongi kõlbmatu, keerame tagasi.

Esialgne asfalt muutus peagi kruusateeks, mis 60'ga täiesti sõidetav ehkki hullult tolmutas. Aknad tuli üles keerata kui mõni üksik auto vastu tuli. Peale järjekordset hargnemist muutus tee hullemaks, kiirust tuli vähendada. Just enne koobaste asupaika oli teehöövel üle käinud ning rusikasuuruse killustiku hunnikud laiali lükanud. Siin saime kilomeetri ulatuses parasjagu põrutada, aegajalt lendas kive hullu kolinaga rattakoobastesse.


Jõe ääres oli parkimisplats ja mõned lõkkekohad. Tegu vist rohkem kalastusalaga kuna kaardil olid märgitud erinevad tsoonid koos kalade piltidega. Teispool jõge punasest liivakivist paari kolme meetri kõrgune ja mõnisada meetrit pikk järsak. Ilus vaade aga kole pisike kui Eesti pankadega võrrelda.


Siin hakkasid igasugu putukad tüütama nii, et laps ei tahtnud pikalt vee ääres viibida. Jõgi ei tundunud eriti ahvatlev ujumiskoht, meiepoolne kallas sopane ja ilmselt pehme põhjaga. Korkisime ka mustsõstra siidri, maitses väga hea, ehkki juhina sain vaid lonksu mekkida. Otsustasin tagasiteel seda kastijagu kaasa osta. Lahkudes sõitsin silla juurde lootuses mõnda ägedat pilti saada aga puud varjasid vaate. Laps kuulis lähedases võsas ragistamist ja urinat, mu esimene mõte oli pilti teha aga igaks juhuks istusin autosse. Ei saanudki teada millise elukaga oli tegu.


Otsustasime kusagil Lätis randa minna, ehk saab ikka ujumas käia. Tee viis otse Ainazhisse, seal olevat rand nagu enne infopunktis mainiti. Paraku veepiiril palju haisvaid vetikaid, seega mitte eriti ujuma kutsuv. Ronisime hoopis kohalikku vaatetorni, kust Eestigi läänepool kätte paistis. Mis ikka, läksime tagasi, Lätis käimisega üks eesmärk täidetud nagu tütar mainis. Enne piiri ületamist astusin kiirelt kärakapoest läbi, et mustsõstra siidrit haarata. Palun väga, kõik oli ära ostetud ja pood tundus silmnähtavalt kaubast tühjem. Külmikust siiski sain mõned järgijäänud purgid. Eestisse sissesõites vaatas vastu valgustabloo, mis näitas jooksvalt palju miljoneid Eesti Riik kaotab maksudena seoses piiritaguse alkokaubandusega. Ma ei tea, mis sa ikka ennast piitsutad, ise ju kehtestasid kõrgemad maksud.
Pärnus "Seenel" :D
Kell 8 õhtul on paras aeg päevitamiseks

Pärnu jõudes parkisime auto ja jalutasime randa. Tee peal jäi silma, et Amende villas toimub mingi kontsert, rahvast oli päris uhkelt. Pärnu rand oli ikka selline nagu lapsepõlvest mäletan, suur liivaväli, madal meri, rannahoone "seen" kauguses. Käisin vett katsumas, täiesti ujutav temperatuuri poolest. Laps utsitas vette minema, no lähengi, jalutasin sisse. Kella kaheksa kohta täitsa soe vesi, pakuksin et kusagil 19 kraadi ringis.
Ujuma
Merehädaline üksikul saarel, vaid palm puudub

Üksi oli muidugi igav pikalt vees sulistada, välja tulles igatahes külm ei hakanud. Jalutasime seene juurde, istusime seal veidi ja otsustasime siis midagi hamba alla võtta. Tänavakohvikusse ei viitsinud sisse astuda aga burksiputka tundus ahvatlev. Paraku kulus seal burgeri valmistamiseks nii palju aega, et ei jõudnud ära oodata, piirdusime jäätisega.


Tagasiteel Amende villast möödudes tundusid lood kahtlaselt tuttavad. Vaatasin kuulutust, pole võimalik "Vennaskond" - minu noorusaja lemmikpunt esineb. Kiirelt koju, võtsime onu koera rihma otsa ja kiirustasime tagasi. Sisse ei hakanud enam minema, kaifisin aia taga silmad pilukil koos mõnekümne teise fänniga. Ikka hullult nostalgiline tunne tuli peale, silmad kinni tundus nagu oleks ajas 40 aastat tagasi liikunud. Võtsin jupikesi paarist lahedamast loost moblaga video peale. Loodetavasti ei hakata kusagil kisama, et rikun autoriõigusi :P

Peale kontserti viisime koera koju ning läksime muuli peale jalutama. Hakkas juba kergelt hämarduma, aga seda põnevam on. Kooliajal käisin sõbraga täispimedas taskulambiga tormise ilmaga muulil. Päris närvekõdistav kogemus oli kilomeeter rannast eemal läbi madalamates kohtades üle kivide käivate lainete jalutada.
Mina ja ...
... Kiki keskööl muuli lõpus.
Praegu oli madal veeseis, kivid terve muuli ulatuses veest väljas ja lainetust polnud ka. Loojuvast päikesest sai paar ägedat pilti, muuli lõppu jõudsime veits enne keskööd. Tore nostalgiline oli tütrega samasid kive mööda kõmpida, kus ise ligi 50 aastat tagasi sai lapsena jooksujalu lipatud.

No comments:

Post a Comment