Tuesday, July 18, 2017

Mälust ja Hajameelsusest.

Mul on mäluga lapsest peale nigel olnud. Tegelikult oleks vist vale järgnevalt jututeemaks olevat fenomeni mäluks nimetada, sobivam pigem hajameelsus või tähelepanu vähesus. Ilmselt kaotavad kõik lapsed aeg-ajalt oma asju, mul kippus see krooniline olevat. Põhjuseks tõenäoliselt kiirelt ja pidevalt oma tähelepanu suunamine ühelt asjalt või tegevuselt teisele, siis kolmandale jne. Muidugi mängis oma osa lihtsalt hajameelsus, mis omakorda tulenes distsipliini puudusest.

Vanemana hakkas pidev kaotamine ja eriti otsimise peale maha visatud aja kulu nii närvidele käima, et võtsin end kätte ja sundisin olulisi asju alati oma kohale panema ka siis kui see nõudis täiendavat jõupingutust paari lisa sammu või mõne sekundi näol. Tohutult kokkuhoidlikum nii aja kui närvikulu poolest võrreldes hilisema kiirustades ringituuseldamise ja otsimisega. Viimase kümne aasta jooksul ikka kaotan vahel üht kui teist aga tähtsad asjad on praktiliselt alati omal õigel kohal.

Hommikul tööle minnes olen võtnud harjumuseks ukse juures just enne välja astumist momendiks füüsiliselt kontrollida kas on kaasas võtmed, rahakott, mobla ning toidukott. Kui vaataksin moment varem on võimalus, et asetan midagi köögi lauale või kuhugi mujale ja jääb maha. Eelnimetatud asjad panen tavaliselt õhtul valmis, et hommikul poleks otsimist. Tuleb tunnistada, et vahel ikka mõtlen magama minnes: ähh praegu ei viitsi, küll hommikul vaatan, aga üldiselt olen nende asjade mahaunustamise või kaotamise viinud miinimumini. Otsima pean ehk kord kuus, maha jääb miskit paar korda aastas ja olulisi asju pole juba aastaid ära kaotanud.

Seepärast oli eilne segadus autovõtmetega arusaamatu ja seega äärmiselt ärritav. Viisin hommikul auto mehhaaniku juurde pisiputitamisele ning olin igaks juhuks mõlemad võtmed enda kätte võtnud. Teades kalduvust asju kaotada olin pannud kõik autoga seotud paberid ja kudinad ilusti lauale, kaasa arvatud mõlemad võtmed. Autot viies võtsin kaasa vaid ühe, mille muidugi jätsin sinna. Kuna koht asus jalutustee kaugusel kõmpisin koju ning rohisin vahepeal aias tomateid. Kuuma ilmaga läksin nii higiseks, et isegi pükstel märjad laigud. Jätsin need õue kuivama ja tõmbasin toas teised jalga, et autot ära tooma minna. Natu oli aega, otsustasin netis surfata. Pool tundi läks kui lipsti, tõusin püsti, et minema hakata kuid otsustasin visata pilgu õues olevatele pükstele. Olidki kuivad, vahetasin tagasi. Enne välja minemist tahtsin harjumuse pärast auto võtit võtta aga enne laua juurde minemist mõistsin, et seda pole vaja, võti ju mehhaaniku käes.

Masin oli korras, sõitsin koju ja tegelesin oma asjadega edasi. Trenni minnes hakkasin auto võtit otsima kuid leidsin vaid ühe laua pealt. Kummaline, kus see teine on, aga kuna kiire, ei hakanud otsima, otsustasin niikuinii hoopis rattaga minna. Tagasi koju saabudes vaatasin uuesti, ei olnud teist võtit laual ka paberite all. Pikalt ei hakka kirjeldama, aga igatahes järgmise tunni kulutasin võtme otsimisele, vaadates läbi kõikvõimalikud ja võimatud kohad. Lõpuks olin üsna veendunud, et koer on nahka pannud, sest mitte kusagil loogilises kohas polnud. Eriti ärritas teadmine, et olin spetsiaalselt auto asju koos hoidnud ja võtmed lihtsalt pidid olema laua peal kus neid polnud.

Igaks juhuks muidugi vaatasin igale poole, kus mälu järgi olin ringi liikunud. Kindel et võtmed pidid kodus olema, muidu poleks autoga koju saanud. Polnud ei maja ees maas, aialaual, vetsus, keldris, külmkapi ega diivani all, sokisahtlis ega üheski muus kohas. Püksitaskud olin igaks juhuks läbi katsunud ehkki mäletasin üliselgelt mõttekäiku, et teist võtit pole mõtet kaasa võtta. Kaasa on mul alati olnud imeline leidja ja tuli lõpuks ise uurima. Seekord küll olin veendunud, et isegi temast ei saa miskit abi olla, sest kõik kohad on üle vaadatud. 

Olin just peale koera kõhu palpeerimist valmis teda suures meeleheites röntgenisse viima kui kaasa küsis ega võtmed püksitaskus pole. No mis mõttes, püksitaskud olin mitu korda läbi vaadanud ehkki kindlalt teadsin, et seal neid pole kuna mäletasin oma mõttekäiku, et võtit polnud vaja. Mõtle mis riided sul seljas olid ... urr!!! samad riided mõlemal korral ja särgil pole taskuid. Äkki sähvatas, et korraks olin pannud teised püksid jalga, aga no mis siis, nendega istusin vaid läpaka taga. Hmmm... kuri kahtlus puges põue, püksid leidsin tooli seljatoelt ja taskut kobades tundsin tuttavat kuju näppude all.

Käes!!! teatasin võidurõõmsalt samas parajat piinlikkust tundes, jälle oli kuldotsijast kaasa mu välja aidanud. Ka lapsed käivad emme käest abi küsimas kui miskit jäljetult kadunud. Minu jaoks oli oluline taastada olukord, kuidas ikkagi seekordne kadumine võimalikuks sai. Lahendus oli ülimalt lihtne ja hoiatav. Ehkki panin asjad ilusti omale kohale nagu pidi olin ilmselt teisi pükse jalga pannes automaatselt ka võtme taskusse libistanud nagu ikka siis kui autoga sõitma minnakse. Mõte, et teist võtit pole ju vaja lõi pähe alles siis kui vahetasin vanad püksid jalga, ja see sööbis mälusse kuna oli märkimisväärne oma ebatavalisusega. Kokkuvõttes pole absoluutselt mälupilti momendist kui panin võtmed teiste pükste taskusse, kohtus oleksin südamerahuga võinud vanduda, et ei teinud seda.

Siit õppetund, et ka tavaliselt automaatsete tegevuste juures peab olema tähelepanelik, samas muidugi on võimatu nii elada, et paaniliselt iga liigutust püüda meelde jätta ja kontrollida. Vähemalt hea õppetund, et ei maksa olla sada protsenti kindel oma mälus ka siis kui arvad, et kindlalt mäletad midagi, nüansid võivad olla natuke erinevad muutes kogu mälupildi sisu teiseks. Loodetavasti pole see algava dementsuse esimene pääsuke :P

No comments:

Post a Comment