Saturday, July 1, 2017

Roostalis ja Põõsaspea neemel


Eilse päeva võtsime koos tütrega täiega "endale", on ka aeg, sest minu 6 nädalane Eesti puhkus kipub läbi saama. Hommikul magasime mõnuga sisse. Kohvi kõrvale uurisin netist, kuhu võiks minna. Kuna ennustuse järgi oli eeldatavasti tegu puhkuse viimase päikselise ilmaga pakkusin Kikile välja kaks valikut: Paukjärve või Jüssi rabarajad Kõrvemaal või Loode Eesti rannad. Kui tal endal miski hea idee, lasku kuulda, teeme hoopis seda. Plikal erisoovi polnud ja kuna rabas olevat palju putukaid valis ta ranna versiooni. Minema saime alles 12 ajal, hommikusöögiks ostsime pirukaid tee pealt Rimist ja Keila Rõõmu kaubamajast.

Otse Roostale oli tee enamasti väga hea, ainsaks erandiks lühike ümbersõit Vihterpalu kandis. Rannas palju rahvast polnud, vees mitte kedagi. Kalda ääres ei tundunud eriti jahe aga üle põlve hakkas päris külm. Lebotasime veidi niisama ja tegime siis jalutuskäigu randa mööda põhja poole. Muidu igati tore, aga rannal lebavad ogalike laibad sundisid ettevaatlikkusele eriti peale seda kui kumbki ühe endale jalga sai astutud. Millegi pärast valutab torkekoht mõnda aega peale oga jalast eemaldamist. Rannas oli ka selle piirkonna kohta tavatult palju vetikaid.


Kõmpisime ühe kaugemal meres oleva suure kivini, mille otsa üritasin ronida. Kaugelt tundus ranna lähedal olevat, tegelikult oma 40 meetri kaugusel veepiirist. Esimeste sammudega tõusis vesi üle põlve ja kohe said ka püksid märjaks. Edasi sügavus ei muutunud ja kivini sai mugavalt mööda liivapõhja jalutada.


Paraku kivi otsa ronimine osutus palju keerulisemaks kui oleks oodanud kui kivi kõrgust ja kaldeid silmas pidada. Krobeline pind oli vee piiri alt libedate vetikatega kaetud, laugemal kuival osal kuivanud vetikad. Korra sain juba kivile seisma, aga asetades märja jala kuivale kohale muutus see momendiga nii libedaks, et tõukasin end tagasi vette vältimaks põlvili ja maoli kivi vastu kukkumist.


Olles loobunud kivi laugemalt tagaküljelt ülesronimise katsetustest, proovisin rohkem moepärast negatiivse kaldega järsku esikülge. Olen näinud küll kuidas osavad sellid rippudes jala üles kergitavad ja end suurema vaevata üles vinnavad. Paraku jäi minul puudu nii painduvusest kui osavusest ehkki see koht oli ainus, kus kivi äär pakkus mõnusat käepidet näppudega rippumiseks . Boulderingu harrastav vanem plika oleks ehk hakkama saanud, Mina paraku prantsatasin noorema lapse rõõmuks ühe paljulubava katse pealt selili vette.

Lõpuks ometi sain proovida oma Canadast kaasa võetud sooja ujumiskostüümi ja sukeldumise varustust. Siin oli rannas mugav võimalus riiete vahetuseks, tiheda ja kitsa kostüümi selgasikutamine polegi nii kerge. Vette minnes tekkis korraks jahedustunne, kuid niipea kui esimene külm möödas, oli päris mugav ujuda. Meeldiv tõdeda, et maski ja toruga ujudes pole vee peal püsimine mingi probleem ja ma polnud rohkem kui poole aastaga unustanud kuidas neid kasutada. Mask siiski lekkis, sest vesi immitses vuntside vahelt sisse, Kuubas polnud probleemi kuna olin ninaaluse ülalt puhtaks ajanud. Pikapeale muutusid aga nägu ja jäsemed külmaks. Huvitav kuidas saab teha arktilist sukeldumist kui minul, kes pole eriti külmakartlik, hakkab nägu juba suvises Läänemeres külmetama. Vesi oli sogasevõitu, suurt miskit põnevat polnud näha.

Võtsime kerge eine ning sõitsime edasi Põõsaspea neeme suunas. Ma suutsin korraks teeotsad segi ajaga aga õnneks hakkasin kilomeetri pärast kahtlema ja vaatasin moblalt kaarti. Metsavahelisel teel sõites märkasime metsas suurt lindu osavalt puude vahel laveerimas enne kui too auto ette tee kohale pööras. Kull lendas oma 50 meetrit meie ees keerates tagasi puude vahele kui olin mõelnud moblat filmimiseks haarata. Istus oksale, ilus suur mustjaspruun kull. Laps nägi kedagi metsas kulli eest pagemas, samas oleks raske uskuda et kull jänest jahiks. Enne kui pilti sain lendas lind sügavamale metsa.

Põõsaspea neemele jõudes hakkas esimesena silma tuul, ja vahutavad lained merel. Üllatav kui suure erinevuse tekitas neem ja mets tuulevarjuna, sest Roosta rannas polnud üldse lainet ja tuul vaid keerutas samas kui mõned kilomeetrid edasi Põõsaspea neemel möllas loodetorm. Ametlik tuulekiirus 10 m/s oli ilmselgelt alla tegeliku väärtuse. Tuul viis murduvate lainete pritsmed kaugele piserdades neeme kivisid. Tuletornis võis tunda kogu tuule jõudu, metallkonstruktsioon lausa värises, shveitslaste poolt üles riputatud lipp plagises ähvardades iga hetk rebeneda. Vastu tuult suud lahti tehes lõi hoobilt põsed punni, polnud me kumbki pikka aega sihukest tuult kogenud. Ilm oli selge, Osmussaar paistis kenasti kätte üle tormise mere.

Korjasin rannast paar kenamat kivi nagu tavaliselt ja asusime tagasiteele. Sõitsime rannaga paralleelset kruusateed, mille ääres asuvat väidetavalt vene naftabojaarile kuuluvat "Suure Karu Koopa" nimelist häärberi lapsele näitasin. Mereäärse kompleksi valvurimaja on ägedam kui minu suvila. Omaette mõistatus kuidas sellisele krundile ehituskeelutsooni helikopteri platsiga villa ehituseks luba on võimalik saada. Uurivale ajakirjandusele oleks vist päris põnev ehkki ilmselt ka ohtlik teema uurida ;)

Peraküla muuseumi juures märkas laps külakiiku, muidugi tekkis tal tahtmine seda proovida. Mul oli hiljutise sarnase kiigega juhtunud intsidendi tõttu kerge kartus hinges, mistõttu eriti agaralt hoogu ei teinud. Kuulasin väga tähelepanelikult igasuguseid hääli ja jõnksatusi mida konstruktsioon kiikumise käigus tekitas. Midagi muidugi ei juhtunud aga päris mugavalt ma end ei tundnud kuni lõpuni. Tegin siiski hoo pealt ka pilti ja isegi filmisin veidi. Laps porises, et tema peab üksi hoogu tegema. Vahepeal oli kavas tüdruk rooli panna, õpetamaks manuaalkäigukastiga autoga sõitu. Munakivitee oli siin liiga ebatasane, et esimest korda erineva süsteemiga sõitu harjutada.


Harju-Risti poes tegime jäätisepeatuse kui äkki astusid rõõmsalt tervitades ligi kaks varastes kahekümnendates blondi neidu. Näod tulid tuttavad ette aga ma ei suutnud absoluutselt neid paika panna. Ajasin lühidalt umbmäärast juttu kuid ei julgenud küsida kes nad on. Põgenesime koos Kikiga jäätiseleti juurde, kus teineteiselt sosinal küsisime, kes need olid. Kummalgi polnud aimugi. Lahkudes lehvitasid neiud meile entusiastlikult oma autost. Pool koduteed juurdlesime, kellega küll võiks tegu olla, välja ei mõelnud. Kiki käis mu FB sõbralisti läbi leidmata sealtki vastust. Pärnu maanteele keerates sõitis meist üks sarnane masin mööda, kaks blondi eesistmel. Kihutasin oma lubadega riskides järgi, arvates et tegu samade tüüpidega. 90-ga Tallinna sisse sõites kõrvale jõudes teatas laps, et pole samad, roolis oleval tütarlapsel palju suurem nina kui meie "tuttaval" :) Igatahes kui tegu on neiuga, kes mu blogi loeb siis palun anna teada kes sa oled, pean piinlikkusega tunnistama, et nii mina kui tütar oleme endiselt täiesti "glueless". Peale kõigi mõeldavate võimaluste läbikaalumist tekib kuri kahtlus, et mind aeti "doppelgängeriga" segi :D


Õhtul uudistes nägin põnevat infot. Eestis on sel suvel ülekaalukalt populaarseimaks edasiõppimise erialaks "Hambatehnik" Tallinna meditsiinilises kõrgkoolis rohkem kui 13 avaldusega ühele kohale. Kohe hea tunne tuli peale, sest just seda tütar Torontos õpib. Samas muidugi pole ala populaarsus eriti oluliseks näitajaks kui heaks ja tasuvaks eriala tegelikus elus osutub. Tähtsam on teadmine, et hambatehnik oli Ameerikas üheks enam rahulolu ja vähem stressi pakkuvaks erialaks ka peale lõpetamist sel alal töötades.


No comments:

Post a Comment