Wednesday, August 16, 2017

Highlands Trail - Teisipäev 8 aug, 4.5km

Öö oli rahulik, magasime sügavalt, nii koerad kui inimesed. Vedelesime telgis kuni koerad rahutuks muutusid. Kui suvel kipub telgitamise juures tihtipeale hommikul päikesetõusuga kaasnev palavus segama, siis need kaks ööd olid nii jahedad, et magamiskotist välja ei tikkunud. Telk oli ka piisavalt päikese eest varjus. Kobisin jälle esimesena välja, et lõke üles sättida ja toidupaun metsast puu otsast ära tuua. Kuna eeldatav päevateekond on lühike, olime juba eelmisel päeval otsustanud, et ilusa ilma korral lebotame siinsamas järve ääres pealelõunani. Midagi meid linna tagasi ei kiskunud, toitu oli piisavalt ja jäi kõvasti ülegi nagu hiljem selgus. Täna oli Sushi juba harjunud metsaeluga ega korraldanud rodeot, Koko ikka hoidis oma käppa, ehk läheb päeva peale paremaks. Panin vee potiga lõkkele ja hüppasin järve, vesi oli soe ehkki õhk hommikul veel jahedavõitu.

Kuuma kohvi ja kakao kõrvale hommikusöögiks kaerahelbe pudrud nagu ikka, mina lõpetasin eelmise päeva kukeseenesousti. Teise kohvitassi kõrvale küpsised ja vorsti. Nii kaugele kui silm ulatus vaatama paistis selge sinine taevas. Kuna hommikuse päikese ja niisama lebotamise mõttes oli kõrvalolev telkimisplats mugavam, kolisime kohe peale sööki sinna üle, et keegi teine ära ei võtaks. Tegu ühe maailma lihtsaima kolimisega: telk tühjaks, vaiad maast välja ning tassisime kahevahel telgi uude kohta, isegi vaiasid ei hakanud enam tagasi panema, niikuinii pakime varsti kokku.

Lõkke jätsime sinna põlema, et vajadusel saaks kiiresti kohvivett keeta. Igaks juhuks tarisin veidi kuivi puid ka uude kohta juhuks kui mingi matkaseltskond peaks saabuma. Paari tunni pärast selgus, et õieti tegin kui üks pere välja ilmus ja end meie vanal platsil sisse sättis.

Uus telkimisplats ...
... ja selle juurde kuuluv kaljurand
Meie tegelesime relaksimise ja looduse nautimisega mis seisnes soojal kaljul päikese käes vedelemises, ujumas käimises ja kohapealseil kaljudel ringi ronimises kui igav hakkas. Tütre rõõmuks avastasime väheses koguses mustikaid, mida siis kogu seltskond kaasa arvatud koerad isuga sõid.

Koko oli täna veidi ettevaatlikum, Sushi seevastu muudkui ujus.

Üllatav, et pooled marjad veel toored, ehkki august juba käes. Mingi moment saabusid kanuuga pargivahid juttu tegema, tahtsin hakata meie luba välja otsima aga probleem hoopis muus. Selgus, et otsivad kahte kaduma läinud seljakotti, ega me näinud ole. Mulle jäi täiesti arusaamatuks kuidas on võimalik matkates seljakotti ära kaotada ja mitte ühte vaid kahte. Lähemalt ei uurinud aga võibolla matkalised ei jaksanud enam tassida ja jätsid tee kõrvale. Kui seal toitu ka sees oli, muretsesid edasise eest mõmmikud. Ükski matkasell ei viitsiks tee kõrval vedelevat seljakotti enda omale lisaks selga upitada.

Peale ujumist oli vaja prügiseks saada et oleks põhjust uuesti vette minna :)

Otse meie kalda vastas asetses väga väljakutsuvalt pisike saar. Mul tekkis lootus, et kui kusagil üldse siis seal võiks mustikaid olla, sest kes ikka saarele viitsiks marju noppima minna. Hüppasin vette ja ujusin saarele. Mustikavarsi oli ohtralt aga marju üldse mitte, viskasin pettunult samblale sirakile. Ei saanud silma looja lasta kui kuulsin haugatusi ja lapse häält. Koerad polnud suutnud leppida mõttega, et üks karjaliige omaette saarele ujus, kargasid vette ning ujusid järgi, tütrel ei jäänud muud üle kui nendega ühineda. Ehkki marju polnud, jäi männitüve varjus samblas silma ebaloomulikult korrapärane kontuur. Lähemal uurimisel selgus, et tegu tugeva ilmastikukindla sõjaväe rohelise metallist kastiga. Kaalusin kas avada või mitte, Eestis ilmselt poleks julgenud, siin aga väike võimalus et tegu oleks lõhkekehaga.

Saareke, kus polnud mustikaid küll aga pudel viskit koera mälestuskarbiga
Kastis olid mõned kolletanud fotod, suurem märkmik ja pudel väga head Canada rukki viskit. Märkmiku kaanel kiri, et see kast on 2007 aastal siia asetatud ühe matkahuvilise koera mälestuseks. Paluti kirjutada mõned read, lisada kes ja kust oleme ning koera nimel sõõm kärakat võtta. Kuidagi nii südantsoendav idee, muigasin omaette, et endagi mälestuseks võiks kusagil metsikus kohas sihukese karbi jätta järeltulevatele põlvedele, alkot peaks igaks juhuks kastijagu olema et ikka jaguks. :) Märkmikku oli aastatega kogunenud päris palju sissekandeid, viski pudel pea täis, ilmselt kord aastas tuuakse uus. Kange käraka pudel ei lähe talvel lõhki, alko protsent külmumise vältimiseks piisavalt kõrge. Igatahes kirjutasime nimed, nii enda kui koerte ja võtsime lonksu kadunud kutsa terviseks, isegi tütar proovis tillukese keeleotsatäie.
Hüpata või mitte hüpata?
See on küsimus :P
Ära ole loll arvas isegi Sushi - võtsin kuulda :)
Mul oli kange tahtmine kaljult vette hüpata, aga otsustasin siiski loobuda, ehkki tundus õige sügav koht. Liiga palju on lolle õnnetusi juhtunud tundmatus kohas vette hüppamisega, et vanast peast sihukese asjaga riskima hakata. Kui olime tagasi telgiplatsile ujunud leidsin, et sobiv aeg seenele minna ja korjata ära need kukekad, mida ei jõudnud tee kõrvalt üles noppida kui eelmisel päeval vihma käest pääseda üritades siia kiirustasime. Võtsin kilekoti ja käisin rahulikult rohkem kui kilomeeter tagasi, palju seeni ei leidnud aga järgmise sousti jaoks piisavalt. Seekord korjasin valikuliselt ilusaid ja noori, et poleks nii palju puhastamist, loodetavasti leian mõned ka viimase neljapoole kildise teeotsa pealt kui seljakottidega auto juurde suundume. Esimesi seeni ju seal nägingi.

Tee peal nägin mitmeid vaevatud matkajaid, kes end raskustega sõna otseses mõttes läbihigistena punetavate nägudega edasi vedasid. Silma jäi haruldaselt tobe varustuse valik. Jalas olevad saapad sobinuks Kaljumägedesse või Antarktikasse. Seljakoti suuruse põhjal jäi mulje, et metsa on tuldud kuuks ajaks, läbivettinud pirakas magamiskott oli ilma igasuguse vihmakaitseta kõige peal. Vaesed inimesed, nii matkates kaob ilmselt igasugune huvi kunagi elus uuesti metsa tulla. Ma saan aru, et ei tea kui pole varem teinud, aga küsige ikka targematelt enne nõu või vähemalt googeldage kui mingit suuremat ettevõtmist plaanite. See käib ühte moodi nii matkamise, seina krohvimise kui auto parandamise kohta, milleks läbi vaeva jalgratast leiutada.

Ökonoomne vee keetmine, pott kahel kivil, lõke vahel
Tagasi telgi juurde jõudes tegime kuumad joogid, võtsime kerge näksi, lebotasime viimased momendid kaljul ja pakkisime asjad kokku. Kahju lahkuda aga kojusõit võib võtta oma 4 tundi ja järgmisel päeval vaja varakult tööle kiirustada. Kolme ajal võtsin viimase pildi telgiplatsil meie kambast, ajasime kotid selga ja hakkasime astuma. Koko oli vahepeal unustanud, et käpp haige ja liikus õige reipalt. Tee peal õnnestus veel kukekaid korjata, oma kolmandik kotti sai täis. Viimasel puhkepausil unustas laps oma mütsi ja sääsevõrgu maha ning pidi paarsada meetrit tagasi lippama, ei raatsinud neid maha jätta. Kõmpisime rahulikult, et mitte liiga kuumaks ajada. Auto juurde saime veits enne viite, kodinad sisse, jõime vett ja andsime koertele ning panime ajama.

Hakkame lahkuma, tore oli aga otsa sai
Huntsvillest võtsin poest korvi virsikuid endale teise kirsse tütrele, mõnus sõidu ajal maiustada. Mustikad olid hullult kallid ja industriaalselt suured. Sõidu ajal nägin tee ääres silti: "Wild Blueberries", kuna lapsel kange isu pidasime kinni. $10 pisikese karbi eest oli pöörane hind aga vähemalt tegu tõepoolest metsast korjatud marjadega, lapse pilku nähes ulatasin kümneka. Müügitädi jutu järgi pidavat see aasta olema vilets mustikate poolest. Kes iganes neid korjavad teenivad kõvasti pappi, suur korv maksis $150. Koju jõudsime isegi peatustega kolme poole tunniga, teisipäeva õhtune liiklus metsa poolt tagasi linna pea olematu. IGAVENE ÄGE MATK OLI !!! Juba sõidu ajal hakkasime lapsega plaanima, kuhu augusti viimasel nädalal minna kui tal puhkus, minagi võin ühe oma järgi jäänud neljast nädalast hakkama panna.

2 comments:

  1. Väga lahe matk! Kas te hammockiga pole mõelnud kuskil ööbida? Koertega koos see muidugi kõne alla ei tuleks..

    ReplyDelete
  2. Oli lahe jah! Hammockit pole proovinud, vihmaga oeks vist natu jama võrkkiiges olla, pealegi mulle meeldib kõvem magamis alus. Olen näinud neid spets matka omasid aga pole huvi poakkunud. Oleksin nagu toidukott mõmmikule :D

    ReplyDelete