Sunday, August 20, 2017

Käisime Pulmas !!!

Te muidugi mõtlete, et Taavi ja Luisa peol :D Ei-ei, kahjuks või õnneks pole me piisavalt tähelepanuväärsed isiksused, et endine peaminister koos teiste prominentidega oma pulma kutsuks. Hirmus ettegi kujutada, millise finantsilise ja logistilise kaose sihuke kutse tekitaks - ainuüksi kohalesõit maksaks praegusel ajal kuupalga, alla tonnise kingiga ei sobiks minna, ülikonda peaks ka veel kandma, ... jne ... Ühesõnaga läksin hea meelega hoopiski kohalikku Kanada eestlaste pulma, kutsujaks kaasa endine töökaaslane.

Toimus Seedriorul, ühes mitmest Toronto lähikonna eestlaste puhkealast ja laste laagrite asukohast. Jäime veits hiljaks, sest kaasa polnud pannud mulle riideid valmis nagu olin palunud teades, et minu valikuga ta niikuinii ei lepi. No muidugi ei leppinud, pidin kulutama aega tema hindava pilgu all erinevaid vorme selga ja maha koorides. Lõpuks jäime pidama pikkade viigipükste ja lühikeste käistega triiksärgi juurde kuna ülikonda keeldusin kategooriliselt metsapulmas kandmast. Igaks juhuks viskasin seljakotiga auto tahaistmele ujukad, särgi ja lühikesed püksid juhuks kui pidu peaks järgmise päevani kestma. Sandaalidega sõitsin, kingad sokkidega võtsin kaasa.

Kuna enne oli  hullult sadanud, viibis üritus just sobivalt, jõudsime kohale kui kõik olid lauda istunud ja ootasid tseremoonia algust. Ilm pööras ilusaks, isegi päikest näitas aegajalt, temperatuuri poolest algul pigem jahe, hiljem just paras. Pikalt ei hakka kirjeldama aga kokkuvõttes kena pulm oli. Peika ja pruut olla käinud tervelt 11 aastat enne kui otsustasid sõrmustega koosolemise ametlikuks muuta. Rahvast oli ohtralt, üle saja kindlasti. Jumalasulane pani tavakohase tseremooniaga paari, aga millegi pärast jäi see moment mul märkamata kus "I will" öeldakse, musi igatahes nägin ära. Hea eestipärane toit (kahjuks polnud kartulisalatit, mida salamisi lootsin) pruudi ema poolt tehtud, too omab catering firmat. Jooki lademes nagu eesti pulmades kombeks. Et kaasa alati koju sõidab, ei pidanud end tagasi hoidma ei söögi ega joogiga. Tulemuseks õige ülemeelik meeleolu :) Enne kümmet kui pidu alles hoogu võtma hakkas, otsustas kaasa koju sõitma hakata.

Olin parasjagu pettunud, sest isegi vanurid mõmisesid õnnelikult laudade ääres, meie ühed esimesed lahkujad. Korralikku pidu saab siin Kanadas korra üle paari aasta, ja sealtki lohistatakse sind esimese veerandi pealt minema. Avaldasin arvamust, et kaasa võib koju sõita, küll keegi mu hiljem linna toob, pealegi pakkus üks tuttav isegi öömaja. Selline variant naisele ei sobinud, tulime koos, läheme koos oli karm otsus, pealegi olevat ma liiga joomane. Koos tulemise ja minemise jutul oli muidugi iva sees, aga peomeeleolus seda raskevõitu mõista. Joomase koha pealt jutt või asi, viimane kord olin ma "liiga joomane" millalgi peale ülikooli Rotalia korbi peol rohkem kui 20 aastat tagasi. Eks tegu teistsuguste taustsüsteemidega, käraka viskamise koha pealt erinesid meie tutvusringkonnad lausa kardinaalselt. Autos istudes igatahes mossitasin nagu laps, kellelt pulgakomm (õllepurk) suust ära napsatud. Kurat küll: ei taha ise pidutseda ja ei lase minul ka tunne oli ehk natu ülepingutatud, sest kaasal tõepoolest hommikul vaja linna peale minna :P Pealegi kipub mingil seletamatul põhjusel temal hommikul pea valutama kui mina õhtul pudelit kummutan. Filosoofiliselt tuleb tõdeda, et vahel naise tahtmiste järgi käia on siiski väike hind positiivsete momentide nagu ahjusooja leiva ja minu väljakannatamise eest.

Koju jõudes keerasin pahuralt elutoa vaibale magama, uni oli sügav kuni ärkasin selle peale, et koer lakkus mu pealage. Mõnevõrra raske ja väsinud olemisega tuli tõdeda, et tänu kaasale sai mõistlikul ajal õlle luristamine lõpetatud. Kodus ärkamisel on omad plussid, ehkki oleksin hea meelega Seedriorul esimese asjana külma õlle kummutanud nagu vanasti malevas kahtlasevõitu enesetunnet raviti. Kobisin hoopis vaikselt voodisse kaasa kõrvale ja jäin uuesti magama, tema küll lahkus peagi pühapäevahommikusele vabatahtlike koolitusele jättes mind koertega voodisse vedelema. Kümne paiku olid kutsad korduvalt märku andnud, et peaks välja minema, ei sobinud minulgi kauem lebotada. Käisin dushi all ja astusin kaalule, olles eelmise õhtu piduroogade pugimise tõttu valmis oluliselt kõrgemat numbrit nägema kui eelmise pühapäeva hommikul.

Kaalu elektrooniline skaala vilgutas veidi, stabiliseerus ja lõi ette numberi 80.6kg. Vaata imet, no kuhu see eilne pulmatoit kõik kadus. Pealegi olin viimane nädal veidi rohkem söönud kui tavaliselt. Õhtust pugimist olen küll endiselt vältinud, pole ka kavas edaspidi teha, kui sihukesed erakordsed olukorrad nagu eilne pulmapidu välja arvata. Igatahes jääb mulje, et minu praegune toitumistase on enam-vähem mõistlik, kõht saab täis ja kaal tundub stabiliseeruvat 80 - 82 kilo vahel, mis minu 189 cm pikkuse juures üsna normaalne. Kõige tähtsam: sellises vahemikus tunnen ennast suurepäraselt. Kaalu igaks juhuks uuesti üle kontrollides selgus, et meie hüperpeen aparaat suudab vist isegi kohalikke gravitatsioonianomaaliaid registreerida, sest sõltuvalt asukohast põrandal näitas tabloo 80.5 - 80.8 :D

No comments:

Post a Comment