Saturday, September 2, 2017

Killarney, George Lake - Pühapäev 27 Aug

Killarney ahelikul
Selle suve tõenäoliselt viimase tõsisema matka võtsime ette Killarney Provincial Parki, mis Ontarios minu lemmikuks kujunenud. Siinses metsikus looduses on nii järvesid, ürgmetsi kui mägesid just parajas vahekorras. Sõltuvalt tujust võid põhirõhu asetada niisama telgitamisele, matkamisele, kanuutamisele, mägimatkale või isegi mägironimisele või hoopiski kõiki eelnimetatuid kombineerida soovi järgi. Vahelduse mõttes otsustasime põhiliseks liikumisvahendiks kasutada kanuud ning lisaks veidi mägedes ronida. Valikuid ja raskusastet piiras koerte kaasavõtmine, kellele aga ei saanud sellist meelelahutust keelata, loomakesed ju nii hirmsasti naudivad vabas looduses hulkumist.

Täht start-finish, kolmnurgad telgiplatsid, sinine joon kanuusõidu rada, lilla jalgsimatk. 
Kuna täpne aeg selgus enam-vähem viimasel momendil asusin vaid viis päeva enne telgiplatse broneerima. Nagu oli arvata: augusti viimasel ehk aasta kõige populaarsemal nädalal suurt valikut polnud. Õnneks on pühapäevase alustamisega tavaliselt veits lihtsam, sest paljud lahkuvad sel päeval. Kanuutajatele mõeldud telgitamisplatse oli mõistlikus kauguses üks pühapäeva õhtul ja üks teisipäeva õhtul. Esmaspäeva õhtu kõikjal lähedal kinni, lähim vaba järv eeldas rohkem kui kolmepoole kildist kanuu tassimist. Alternatiiviks oleks ka üheks päevaks baaslaagris kükitada, aga esmaspäevane õhtu tagasi tulla oleks kogu matka lõhki trebinud. Minna me tahtsime, seega ei jäänud miskit üle, broneerisime pühapäeva öö George Lake, esmaspäeva öö Three Narrows Lake ja teisipäeva öö Killarney Lake järvel. Arutasime, et kui ei jaksa kanuud vedada seda pikka portaazhi, telgitame kusagil kuhu jõuame või siis Kirkland Lake järvel. Kui hull see karistus ikka olla saab, kui ei jõua õigele järvele ööseks.

Laupäeval panime toidu ja matkaasjad valmis, võttis õige vähe aega, sest kasutasime eelmise Algonquini matka nimekirja. Riided täpselt samad, ilmaennustus lubas kõigiks päevadeks +20C ja vahelduvat pilvitust saju võimalusega. Toidukraami puhul lisasime kaks pakki kaerahelbe putrusid ja teekotikesi, millest eelmine kord puudust tundsime. Õhtul ei taha palju kohvi juua aga kuuma teed janu kustutamiseks mõnus terve pott ära lurpida. Pistaatsia pähkleid seekord kaks kotikest. Mina kallasin pisikesse 80ml plastist jogurtipudelisse pähklimaitselist kohvikoort kaasa. Kaasa muigas teatades, et ei saa minu kohvikirest aru - ise tassin ise joon, kriitika pole teretulnud :D Mulle lihtsalt meeldivad mõned pisinaudingud, mis elukvaliteeti oluliselt tõstavad, ekstra 100 grammi kaasa tassida on seda väärt! Oleks pea unustanud, et kuna esimene päev sõidame vaid kanuuga, võime õhtuks ja järgmiseks hommikuks igasugu toidumoona kaasa krabada kaalule mõtlemata, raskem kanuu liigubki paremini. Seega lisandus pakk grillvorste, pool koduküpsetatud leiba, korv nektariine ja neli banaani.

Tuleb tunnistada, et kanuud garaazhi lae alt maha tõstes tekkisid mõningased kahtlused, ega ma ometi meie võimeid ülehinnanud ole. Ei mäletanud, et ta kurivaim nii hullult raske oli, andis ikka kahekesi tõsta. Mulle oli mällu sööbinud aeg kui üksi kanuud seljas tassisin, too oli poole kergem kaheinimese matkakanuu, mitte meie suur ja lai perekonna lõbusõidu alus, mida tavaliselt suvilates hoitakse. Punnisime teise lapsega kahekesi auto katusele, selgus et vaevalt mahtus ära, ääred istusid pakiraami lati äärtest nats üle. Ainus võimalus küljele nihkumise vältimiseks oli nöörist takistuste mässimine, mis võttis parasjagu aega. Kindluse mõttes tõmbasime lisaks kaks koormarihma üle ja sidusime nina eest kahe nööriga üle auto nina pukseerimiskonksude külge kinni. Kui kanuud loksutada üritasime püsis see katuse küljes kinni nagu liimitud, hoopis masin õõtsus. Kogu see sidumine sai läbi viidud õllese peaga, sest võõrustasime samal ajal oma sugulasi grilli, kookide ja jookidega.

Teel Killarneysse
Kohal koos kanuu ja koertega
Hommikust kaalumist ei unustanud, 82.2 kg oli kübeke üle normi, mille kirjutasin eelmise õhtu õgimisorgia arvele. Pole hullu, küll matk selle rasva maha sulatab. Väga ei kiirustanud, veits peale kuut saime minema ja nats peale kümmet parkisime auto 400 km hiljem järve äärde. Algul olin ettevaatlikumalt sõitnud, aga peagi sain aru, et kanuu püsis piisavalt kindlalt ka 115 km/h kiiruse juures, mida suurema osa teest cruise control abil peal hoidsin. Enne veel registreerisime end pargi kontoris kus uurisin, ega vahepeal pole esmaspäeva õhtuks mõni koht kusagil lähemal vabanenud. Neiu vaatas ja teatas, väga ilusal Norway Lake järvel on üks vaba koht, võime enda ööbimiskoha tasuta sinna ümber muuta. See oli tõepoolest meeldiv uudis, sest kanuu tassimise distants vähenes kolmelt poolelt pooleteise kildi peale, ehkki sõudmisdistants kasvas oma kolme kildi jagu. Tasuta muutus oli kirsiks tordil, kuna suurelt telgiplatsilt koha vahetamine oleks kopsaka summa maksnud.

Süsteem on selline, et ehkki telgiplatsid nummerdatud antakse broneering terve järve peale, platside hõivamine käib põhimõttel kes ees see mees. Seega on varakult startijatel valikueelis. George Lake järvel vaid neli platsi. Kartsime, et suurem osa rahvast tõenäoliselt juba järvel, oma natu enne kella 12 stardiga võtame, mis üle jääb. Parim oleks muidugi võimalikult kauge plats saada, vähendaks veidikenegi järgmise päeva matka pikkust. Samas ei taha järve lõppu sõites avastada, et kaugemad kohad kinni ning siis tagasi pöörata. Istusime kanuusse ja hakkasime sõudma, kuna tunne oli hea otsustasime riskida ning ühe hooga H5 ja H6 ehk kahe viimase telgitamiskoha juurde suunduda. Juba kaugelt oli näha - mõlematel inimesed peal, meie ees olev kanuu pööras ringi. Mõtlesin endamisi: äkki tüübid lihtsalt pole veel lahkunud, küsin igaks juhuks. H6 juures hüüdsin kaldale küsimuse, kas jäävad ööseks. Vastus oli parem kui loodetud - nad vaid piknikul saarel, seega sõitsime randa ja laadisime seljakotid maha ning panime telgi püsti. Olime õnnega pooleks saanud parima platsi.

Ainus probleem George Lake telgitamiskohtadel on nende ülekasutamine, mis tähendab, et vastutustundetud inimesed kipuvad keelule vaatamata võtma lõkkematerjaliks platsi ümbruses olevaid tooreid puid. On ikka lollid, selle asemel, et veidi vaeva näha ja paarisaja meetri kauguselt metsa kuivikuid tuua, raiutakse elus mände. Meie platsile oli isegi kastitäis reklaamlehti ja muud prahti jäetud, mis samuti täielik no-no. Piknikku pidav pere olid sakslased, kes sellist loodust varem vaid filmides näinud, ahhetasid ja ohhetasid kui ilus. Vaevu suutsid uskuda oma kõrvu kuuldes, et oleme siin neljaks päevaks ning tegime aastate eest seljakottidega 100 km ringi. Tüüpilised linnainimesed, kes ilma moblaühenduseta, elektrist rääkimata ei oskavat üle päeva hakkama saada. Lõkkepuid siin polnud, kuna aega palju, kanuutasime vastaskaldale. Plaan lisaks kütte hankimisele koertega kaljudel ronida ja mäetipust vaateid nautida. Kaardi põhjal peaks tipust igas suunas kaugele nägema kui mets ei varja.

Kutsad juhatavad teed nii kaljupinnal
kui ka puutüvel balansseerides

Enne ronima hakkamist tuletasin lapsele meelde, et mugavuse mõttes on oluline laskudes samasse kohta kanuu juurde jõuda, muidu otsi end lolliks. Lihtsaim leida kaks eri kaugusel teineteisega enam-vähem samal joonel olevat lihtsalt nähtavat objekti, järve kallas määrab ristisuuna. Seekord võtsime ette teekonna vasakpoolsele mäele, kunagi aastate eest olime roninud külas käinud kaasapoolse sugulasega parempoolsele. Oma naine kipub mul olema pedantselt seadusekuulelik, mistõttu metsas ja mägedes omal käel hulkumine välistatud. Nimelt ei vaadata ametlikelt radadelt kõrvale kaldumist ametivõimude poolt soosivalt mitmel põhjusel. Põhiliselt muidugi seetõttu, et uljaspeade päästmisega on igal aastal palju jama ja kulu ehkki helikopteri sõidu eest sunnitakse süüdlasi korralikult kukrut kergendama. Inimeste rajalt eemal kõndimine tekitavat ka stressi loodusele, neis kohtades kus meie liikusime seda probleemi siiski polnud, sest paljad kvartsiidist kivid sandaaliga astumisest suurt ei kulu. Seiklushimu poolest on vanem tütar minusse, koertest rääkimata, nii et asusime varingut pidi ülespoole ronima.

Lahtisel kivilahmakatel peab õige ettevaatlik olema, mida värskem varing seda potensiaalselt ebastabiilsem see on. Tagumine hoiab alati eesmineja teelt kõrvale, et võimalikud lahti tulevad kivid pihta ei veereks, ronime kordamööda jupikaupa. Koerad komplitseerisid mõnevõrra olukorda, sest nemad ei oska nii mõelda liikudes võimalikult mugavat teed pidi. Loomad on samas palju kergemad, nende käppade alt pääses paar üksikut pisemat kivi veerema. Kohati tuli kutsasid eriti järskudes kohtades kas pepust lükkamise või lausa järgmisele nukile tõstmisega aidata. Mõlemad said ülesminekuga edukalt hakkama, ehkki kaljupinnale jõudes lõõtsutasid korralikult. Juba esimeselt lagedamalt alalt avanesid kaunid vaated lõuna ja lääne poole George Lake järvele, mida mööda olime tulnud.

Tegin pilte, tõmbasime veits hinge ja liikusime edasi kõrgemale. Enne järgmisele lagedale kaljuastangule jõudmist tuli suurest praost ja kaljude vahelisest nõost läbi minna. Siin oli palju niiskem, mitmes paigas paks turbasambla kiht, mis Sushi arvates sobis eriti hästi sirakile viskamiseks ja kuuma kõhu jahutamiseks.
  Käega sammalt lohku surudes ilmus puhas selge vesi, mida koerad lakkuma kiirustasid. Üles jõudes olime endiselt mäe edelaküljel, tipus suht palju kidurat metsa, mis vaate teistes suundades varjutas. Jätsin lapse ja loomad puhkama, liikusin läbi metsa veidi edasi, sajakonna meetri pärast jõudsin järsule kaljuäärele, kust avanes vaade läänest üle põhjasuuna idasse välja. Hüüdsin, et teised mulle järgi tuleks, suuna andmiseks tegin iga natukese aja tagant häält.

Üle OSA ja Killarney järvede paistis järgmine kvartsiidist Lõuna La Cloche ahelik, mille kõrgeim mägi on Silver Peak, kuhu 7 aasta eest ronisime. Ilm oli ilus, plõksutasin pilte igas suunas ja igast asendist, moblaga pole filmi kokkuhoidmise muret. Põhja ja idasuunas langes kalju pea püstloodis alla oma 100 meetrit.

Jõudsime tippu!
Vaade läänesuunas
Ettevaatlikult üle ääre piiludes paistis see aga suht lihtsalt ronitav olevat, kuna kaljupinnas palju pisikesi astanguid ja pragusid. Siin-seal olid mägimännid endale pidepunkti leidnud surudes sõlmes juurikad pragudesse.

OSA järv
Üksik mänd kalju äärel
Killarney järv, millest homme üle sõuame, tundus pikem kui kaardi põhjal hinnatud 6km. Kalju äärel pilte tehes panime koerad igaks juhuks rihma otsa, kes lolle teab, äkki libisevad veel alla. Loomad läksid ainuüksi sellest paanikasse kui mina või tütar liiga kalju ääre juurde pildistama tikkusime, hakkasid niuksuma ning lasid lausa ulgumiskoori lahti kui korraks neil silmist kadusin.

Vaade Killarney järvele
Tagasitee võttis veits rohkem aega, laskumine osutus keerulisemaks nagu järskudes kohtades ikka. Kõigepealt jõudsime kaldeni, mis 60 kraadiga koertele liiga järsk. Jupike jalutasime edasi tuttava varinguni, kust olime üles tulnud. Olin lootnud seda vältida, et kindlamat laskumisteed kasutada. Paraku oli ringi vaadates selge, et lähema mitmesaja meetri ulatuses see parim võimalik variant. Liiga palju ei viitsinud lihtsamat teed otsida. Sushi hakkas siin kõhuli visates jonnima, niuksus ja keeldus edasi minemast. Pidin ta sülle võtma, mis minu liikumist sugugi lihtsamaks ei teinud, loom oli samas väga rahul. Kahju et pisikest seljakotti tema tarbeks kaasa ei taibanud võtta, oleksin laskumisel saanud mõlemat kätt kasutada. Nüüd pidin ühega looma hoidma ja lahtistel rahnudel tasakaalukunstnikku mängima. Raskemates kohtades panin ta maha, ronisin nats ja tõstsin elukat jupi kaupa edasi.

Sushi väsis laskumisel ja nõudis sülle
Korra sattusime parajasse ummikusse, paremal lai kaljupragu, vasakul pisike soostunud järv. Kaljuprakku laskumine oli paras ettevõtmine, endalgi allasaamine keeruline, lisaks tuli koerad ükshaaval vaheldumisi käest kätte alla ulatada. Prao põhjas oli ilmselgelt rada, peagi selgus ka kes seda põhiliselt kasutasid, sest karu hunnikuid leidus õige tihedalt. Koerad olid siin palju ärevamad kui muidu matkamise ajal, küllap tundsid mõmmi lõhna. Metsas oleva vana varingu peal tassisin jälle kutsikat kuni jõudsime tasasema alani. Natuke veel ja hakkaski tuttav mägioja silma ning peagi paistis puude vahelt meie kanuu. Olin õige uhke, et nii täpselt läbi metsa kanuu juurde tagasi orienteerusime.

Metsa alt korjasin mõned kuivikud lõkke jaoks kaasa ning mõlatasime tagasi telgiplatsile. Kõigepealt käisime ujumas pesemaks ronimise higi ja mustuse maha. Kaljult sai paari meetri kõrguselt vette hüpata, all sügav vesi. Läksin esimesena, tütar hüppas järgi ja meie mõlema üllatuseks kargas ka pisem koer kaljult vette ning ujus kohe meie juurde. Oli teine vist mures, et upume ära või ujume minema. Koko vähe targem, jooksis ringiga kalda äärde ja sumas sealt vette. Üldse paistab et looduses olles tunnevad loomad vajadust karja koos hoida ja reageerivad häälekalt iga meie väiksemagi eemaldumise peale. Kuivatasime end päikese käes ning oligi aeg lõket teha ning õhtusööki valmistada.

Mina Kivikuningas, teie ... :P
Telk esimesel ööbimisplatsil
Mu välgumihkel andis pika punnimise peale viimast leeki, et kasetoht põlema saada. Ime isegi, olen teda oma 15 aastat kasutanud. Esimese päeva õhtusöök oli tavalise matka kohta lausa luksuslik, juustu grillvorstid ja leib, magustoiduks nektariinid ning banaanid. Kuuest vorstist neli sõime tütrega kahe peale, koerad said kumbki ühe. Kavas oli neile peale meie sööki jupikaupa anda aga plika pillas ühe vorsti maha, pisem koer krabas selle hambu ja lidus minema. Kaugele paraku ei jõudnud, sest lõkkelt tulnud vorst liiga tuline. Lasi suust maha ja jäi õnnetult vahtima. Korjasin üles ning panin oksa peale jahtuma. Mugisime enda vorste ja võtsime kumbki järgmise lõkkelt ning panime leivale. Moment tähelepanematust tähendas järgmise kaotust. Koko haaras vorsti leiva pealt ja enne kui jõudsime miskit teha kugistas ühe hooga alla. Eks oli õppinud eelnevast juhtumist, et võetakse ära, ning talitas põhimõtte järgi mis kõhus see oma. Paha, et ilma loata, loodetavasti ei põleatanud söögitoru või soolikaid ära. Nüüd oli ka Sushi vorst jahtunud, andsin talle jupikaupa kätte, õnneliku matsutamise ja mörina põhjal võis otsustada kui hästi maitses.

Pisem kutsa nii kutu, et ei jaksanud kohe vorstimanu
tulla, kaks vorsti lõkkel küpsemas Koko lootusrikas ;)
Kutsad mugavalt mu magamiskotil
Tegime kohvi ja kakaod, istusime järve ääres kaljul loojangut nautimas ning hiljem veidi lõkke juures lobisedes. Tore, et tütrest selline asjalik kambajõmm saanud, kes meeleldi issiga matkama ja suusatama tuleb. Põnev igasugu maailma ja universumi asju nagu võrdsega arutada, temagi ju loeb minu toodud populaarteaduslikud ajakirjad läbi. Plika puges koertega telki, mina istusin veel pool tunnikest lõkke ääres lisades paar jämmemat notti, et tuli tasapisi pikemalt kestaks ja igasugu metsloomad eemal hoiaks. Tegelt muidugi karuhirmu pole, sest statistiliselt on oluliselt suurem võimalus lotos kümnete miljonite näol peavõit saada kui olla see ainus "õnnelik" kelle karud aastas nahka panevad. Nimelt pidada vähem kui üks inimene aastas Kanadas karude roaks saama. Sellise rahustava mõttega kobisin telki, kus koerad olid end minu magamiskotil mugavalt sisse seadnud. Tükk nügimist ja sikutamist, enne kui sai uniseid ning pahurad kutsad telgi ukse juurde oma kohale.

No comments:

Post a Comment