Monday, September 4, 2017

Killarney, Killarney Lake - Teisipäev 29 Aug

Asjad pakitud, Koko kanuusse asumist ootamas.
Kummaliselt roheline järvevesi hommikul
Hommik nagu ikka, ei miskit erilist. Ärkasime tasapisi, mina süütasin lõkke, võtsin toidukoti puu otsast alla ja andsin koertele süüa. Laps pakkis telgis ning tegi söögi. Oli käll kavas ilusa pildi nimel kaljult üle kaseokste vette hüpata, aga pooleldi ununes ja natuke jahe oli ka. Vahepeal isegi kükitasime kümmekond minti koormakatte varjus oodates vihmasabina üleminekut. Eelmine õhtu olin kalju all valgeid pistaatsiapähkli koori uputades sügavust mõõtnud, veendumaks et 6-7 meetri kõrguselt on ohutu vette karata. Natuke kurb oli et see teismelise lollus jäi tegemata. Järvele saime  kümne ajal, sõitsime vastaskalda kalju lähedalt mööda ja olimegi portaazhi alguses.

Natuke kindlam tunne kui tead, et ühe korra oled selle Kolgata tee juba suutnud läbida. Teine kord tundub alati lühem, vähemalt lootsin seda. Poole tassimise peal meenus, et pole meie punnitamisest isegi pilti teinud, filmimisest rääkimata. Kaamera välja, kanuu ots pihku ja läksime. Rada oli siin piisavalt lihtne, polnud karta et mudas libastudes või kivi taha komistades käin koos mobla ja kanuuga maoli. Mülgastesse jõudes olime juba osavamad ja läbisime neid kiiremini kui eelmisel päeval. Mäletasime kohti kuhu olime astunud ja roikaid polnud vahepeal liigutatud sest keegi peale metsloomade polnud seda rada käinud.

Kõige vastikumas kohas tegime uuesti luuret ja otsustasime paralleelselt rajaga läbi metsa minna. Siin oli see võimalik, sest puud piisavalt hõredalt, kanuu mahtus läbi ehkki vahel tuli küljele kallutada. Tohutuks eeliseks muda
ja vee puudumine, kitsast ojast sai lihtsalt üle astuda. Ning olimegi tagasi Killarney järve ääres. Kanuu jätsime momendiks metsavahele. Viisime seljakotid kaldale, ilma nendeta metsas hulga lihtsam kanuuga manööverdada. Koerad olid kah veidi rohkem harjunud ega jäänud enam jalgu nagu esimesel korral.

Portaazh sai läbitud rekordilise ajaga. Näksisime küpsise, võtsime lonksu vett ja istusime paati, mida varem saame järvele seda suurem valik laagrikohtade vahel, no vähemalt lootsime seda. Esimeses kahes polnud kedagi, aga siia ei tahtnud jääda, kaugel ilusatest kõrgetest kaljudest ja järgmiseks päevaks jääks pikk tee sõuda. Tuul oli keskmise tugevusega otse vastu, jällekord võisin tõdeda, et tütrega koos sõudes polnud see mingi probleem. Eelmisel päeval olime kaarti uurinud ja pannud paika telgiplatsid, mis meeldivad. Tütre eelisvalikuks too neemel asuv #17, mis juba eile vaba oli. Lähemale jõudes veendusime, et vahepeal pole kedagi tulnud, teatava üllatusena polnud üheski telgiplatsis kedagi. Kummaline küll et kõik on kinni pandud ja ära makstud aga inimesi pole, ehkki ilm matkamiseks optimaalne.

Vaade telgiplatsi H17 rannalt
Tõmbasime kanuu randa ja lasime koerad lahti, laps jooksis üles kontrollima, et kellegi telki kusagil puude vahel peidus pole. Tühi mis tühi ja parim telgitamisplats senistest, isegi grillimise rest oli maha jäetud. Lõkkepuudega vähe kitsas, kuid neid saab alati kaugemalt juurde tuua, peenemaid kuivi pulki vedeles järve rannas piisavalt. Kaalusime mis teha, kell alles veerand kaks. Otsustasime telgi ja koormakatte üles panna, kerge eine võtta ning siis kanuuga järvele minna.
Punane päästekopter
Järsku hakkas kostma helikopteri mürinat ja peagi nägime mägede kohal tiirutavat punast päästeameti kopterit. Küllap keegi oli kas jala murdnud või muud moodi end piisavalt tõsiselt vigastanud, et vajas kiiret arstiabi, nalja pärast lennumasin juba välja ei lenda. Selleks ajaks kui kohv ja kakao joodud olid ka koerad ümbruse inspekteerimise lõpetanud ning valmis kanuusse ronima.
Sushi julgelt uudistamas
Kanuuga kvartsiit kalju all
Esiteks keerasime nina põhjapoolse vastaskalda kõrge ja järsu kvartsiitkalju poole. Koertega sinna ronima minna ei saa, lähemalt tahtsin vaadata sellegi poolest. Sushigi oli põnevil käpad kanuu äärel kaljut uudistamas. Umbes keskelt pirakas lahmakas lahti murdunud ja järve varisenud, Kvartsiit äärmiselt tugev kivim, kaljut läbisid kindlate nurkade all jooksvad praod, üks megasuur oma meetriste siledate külgedega kivist kristall asus kohe vee ääres.

Mul oli mõttes ronida ümbruskonna kõrgeima 499 meetrise mäe tippu aga tütar polnud sellest väga vaimustuses, eks olin ise ka nats väsinud. Suuremaks probleemiks kaua pisem kutsa vastu peab, hakka jälle teist poole tee peal tassima. Sõudsime piki kallast edasi, ehk läheme hoopis OSA järvele. Sinna viis kaks portaazhi: 400 ja 120 meetrine, viimase juurde oli vaja läbi kinnikasvanud järvesopi sõita.

Vesi oli metsa üle ujutanud, rondid, kännud ja puutüved moodustasid järvepinnal ja selle all paraja takistusvööndi. Kanuuga pole muret, madala süvisega ja libiseb ka okslikest puutüvedest rahulikult üle. Rontidest ehitatud koprapesasid paistis järvel mitmeid.

Kaardi järgi oli vaja mingi kitsaskoht ületada, mis osutus pisemat sorti kopratammiks. Tassima ei hakanudki, lihtsalt libistasime tühja kanuu üle puurisu. Portaazhi alguses tõmbasime kanuu kuivale ja jalutasime järgmise järve juurde.

Puude vahelt avanes lummav vaatepilt, ümara kiviveerisega kaetud rand, sile järvepind, kaljud kauguses, pilvemuster sinises taevas. Just sellisena kujutasin ette Jack Londoni juttudes kaugpõhja metsikuid järvi, kus kullaotsijad sajandi eest seiklesid.


Vesi oli haruldaselt läbipaistev, korjasime rannast ja veest koertega võidu ilusaid poolläbipaistvaid värvilisi kvartsiidi kivikesi. Ei saanud ka vastu panna kiusatusele ujuma minna, põhi oli madal ning liivane, jupike vaja astuda enne kui vesi üle põlve ulatus. Koerad läksid murelikuks, ega me neid maha jäta, Sushi ujus järvele kaasa. Kuivamiseks istusime ajupuupalgile ja nagistasime pähkleid ümbruskonna vaateid nautides. Peagi kostis metsast häälitsemist, vöötorav ilmus uudistama kuid lasi kähku jalga kui koeri nägi.

Imelised vaated
Aga kus on kuld ???
Mul oli kange isu kanuu siia tarida ja järvele sõita, eriti põnev paistis kauguses paistev suur varing. Paraku laps ei viitsinud. Ahh ok, eks läheme siis tagasi ja lebotame telgiplatsil. Tagasiteel uurisin järves puurontidele kasvanud mättaid lähemalt ja avastasin, et pesuehtsad jõhvikad ühest küljest punetama hakanud.

Esimesed mättad kinnikasvaval järvel
Jõhvikad ja putuktoidulised taimed
Maitse poolest täitsa head, korjasin mõned taskusse. Samas kõrval sambla sees putuktoidulised taimed, mida varem nii lähedalt polegi näinud. Vesiroosidest pildi tegemine osutus oodatust keerulisemaks, kontrast valgete õite ja musta vee vahel liiga suur, ka kõikuv kanuu ei aidanud fokuseerimisele kaasa.

Vesiroos
Tagasi telgiplatsile
Telgiplatsil lebotasime niisama, tütar kobis telki magama, mina viskasin kaljule läbi õhukeste pilvede paistva päikese kätte sirakile. Silma lasin looja aga koerad kippusid segama, kord lakkusid, kord sebisid niisama ringi.

Karikakrad
H17 - Vaade idasse Killarney järvel
Hea kujutlusvõimega võib näha
ufolaste või koletiste pealuusid.
Lahe oli millelegi mõtlemata lesida ja vaadata kuidas kaks mesilast karikakra õitel nektarit kogusid. Ilmselt jätsid mingi märgi, sest kahte korda samale õiele ei istunud, kui juhtuski tõusid kohe õhku lennates järgmisele.

Õhtusöögiks sõime suppi ja nuudleid nagu ikka kuni meenus, et suitsuvorsti polegi lahti lõiganud. Maitses kole hea küpsistega, nuruvad (mitte nurruvad :D ) koerad said kah mõne lõigu. Päeva lõpetuseks nagu ikka kohv ja kakao. Kuna vedelikukaotus suur, keetsin pool potti vett kuhu viskasin kaks marjatee kotti sisse. Haruldaselt hea kuuma teed luristada ja värskeid jõhvikaid kõrvale näksida. Pakkusin Kokole nalja pärast jõhvikat, too sülitas välja, aga Sushi oli kohe jaol. Õige üllatunud ilme tekkis kutsa näkku kui jõhvikas hamba all puruks krõpsatas ja hapu maik suhu tuli. Koer maigutas natuke kuid sõi ikkagi marja ära, ei raatsinud raisku lasta :)

Peegeldustes paistavad "koletised" ...
... ja "nool" või mis iganes aju kokku paneb
Tuul oli vaikinud, sileda järvepinnaga tekkisid igasugu kummalised peegeldused mägede ja taevaga. Tütar oma kunstnikupilguga märkas milliseid põnevaid kujundeid inimaju mustrite otsimise ja moodustamise programm võib piltidelt leida.

No comments:

Post a Comment