Sunday, September 10, 2017

Vanavanemate päev

1997 suvi - mina, vanem tütar ja vanavanemad
Kui kedagi veel huvitab siis pühapäevahommikune kaal näitas 79.9kg.

Nüüd kui ise saab vähehaaval vanavanemate staatusele lähenema hakata, tundub taolise päeva tähistamine õige hea ideena. Enne kui keegi kulmu kergitama hakkab pean täpsustama, et lähenemise all pean silmas nii 5 - 10 aastat, mitte järgmist 6 kuud :P Vanavanemad on minul alati olnud nii enesestmõistetavad, et kunagi suurt selle peale ei mõelnud. Ei osanud ette kujutada, et paljudel polnud õnne omada nelja vanavanemat keskkooli ajani välja. Suvel viibisin kogu aja isapoolsete vanavanemate juures suvepealinnas, talvel käisin nädalavahetustel Tallinna lähedal mereäärses talus emapoolsete vanavanemate juures. Pilte otsides mõistsin äkki, et digivormis mul enda vanavanematest pilte polegi, pean esimesel võimalusel need ja hulga ülejäänud vanu fotosid ära skännima.

Vanavanemad olid alati need, kes lapse arust justkui rohkem hoidsid kui oma ema isa. Ei sunnitud igasuguseid vastikuid koduseid töid tegema, piisas vaid mainimisest ja lemmikmagustoit ilmus kui nõiaväel lauale. Millegi pärast tundusid vanaemade toidud alati ulmeliselt maitsvad. Jäin mõtlema, mis oleks esimene asi, mis vanavanemate puhul pähe tuleb.

2017 suvi - noorem tütar vanavanematega
meie Eesti "pidepunkti" juures
Isapoolsest vanaisast mäletan jalutuskäiku Tähtvere pargis, vanaisal oktoober peas ja soliidne kepp käes. Temalt olen ilmselt pärinud ka veidi käredama iseloomu ja seiklusejanu, vanaisa noorusaeg oli pehmelt öeldes õige keevaline. Isapoolsest vanaemast tulevad silmi ette eelkõige tema kokakunsti meisterpalad - kaneelikuklid, porgandipirukas, ahjupraad, ... ja muidugi tema südamesoojus, mida jagus kõigile lapselastele. Emapoolsest vanaisast meenuvad mälestused vabadussõjas Narva rindel soomusrongil löödud lahingutest punaste vastu ja mesilassülemi püüdmine millest surmahirmus osa võtsin. Emapoolsest vanaemast haruldased pannkoogid õunamoosiga ja saaremaa sorti kadakamarjadega koduõlu, millest ka mitmel mu sõbral meeldivalt udused mälestused. Tänud teile kõige eest, mida mulle andnud olete.

Meie lastel pole kahjuks nii palju vedanud kuna pesitseme tuhandete kilomeetrite kaugusel vanavanematest, terve ookean jääb vahele. Lapsed on küll näinud kõiki oma vanavanemaid aga pikemalt koos olnud vaid õige pisikesest peast kui vanaisa ja vanaema vaheldumisi neid hoidmas käisid. Suurematena on tüdrukud suvevaheaegadel algul iga aasta, hiljem ehk üle aasta Eestis külas käinud. Üheks suureks puuduseks (paljude pisikeste kõrval) välismaal elamise juures ongi vähene kontakt oma lähisugulastega.

Tõele näkku vaadates tuleb tunnistada, et tänapäeva maailmakorralduse juures on suur võimalus ajaloo kordumiseks. Kes teab kuhu elu lapsed viib, vaevalt nad juhtuvad tulevikus elama samas linnas või isegi samas riigis, kõik me muutume vähehaaval maailmakodanikeks. Õnneks on siiski olemas kaks kindlat pidepunkti, kuhu saame alati tulla. Ühe oma kätega teinud nende vanaisa Eestis ja teise meie kaasaga muretsenud Canadas. Lastele on armsad mõlemad.

No comments:

Post a Comment