Saturday, October 7, 2017

Kuidas õunu ostma minnes $1000 hakkama panna.


Pika tänupühade nädalavahetuse puhul (mul koguni 4 vaba päeva) otsustasime teha traditsioonilise sõidu Blue Mountainisse sealsele sügisfestivalile. Tee pealt oleme alati mõnest ümbruskonna farmist paarkümmend kilo õunu ja muid frukte ning köögivilju kaasa ostnud. Mul oli rahakotis vaid viiekas, kaasa haaras igaks juhuks kaks kahekümnest sula kaasa, sihukestes kohtades ju kaardiga ei maksa. Suusakraami polnud kavas osta, kõigil varustus enam-vähem olemas ja vahepeal pole keegi kasvanud ega nii palju ümbermõõdus muutunud, et vajaks uusi rõivaid. Aga nagu öeldakse: inimene mõtleb, jumal juhib, seekord vist küll pigem mäetroll.


Minnes astusime maakohas tee ääres saksa lihapoest läbi. Saagiks neli kohapeal valmistatud küüslauguvorsti, kaks suitsukonti koertele pühade puhul ja mõned õunaküpsised. Laps pani tagaistmel need koos sõbraga nahka nii, et mullle jäi vaid poolteist. Ostsin endale Loblaws toidukast kaksteist juustukroissanti lohutuseks. Täna saab saiasöömise koha pealt dieedi vastu räigelt patustatud. Mäekuurordis ei suutnud kiusatusele vastu seista ja nii tuli esimese käiguna väljapandud suusavarustusega tutvuda. Kaubandusala iseenesest oli väiksem kui kunagi varem, eriti nigel seis riietuse osas. Suusarestis hakkas üht-teist põnevat silma. Ootamatult selgus, et tütrel oleks ehk ikka vaja kiirema sõidu suuski, praegu mõlemad kasutusel olevad paarid slalomi versioonid.

Tuliuusi ei raatsi osta vahel niisama mäel kihutamiseks ehkki plika võitis eelmine aasta Põhja-Ameerika Idaranniku Eestlaste mäesuusatamise parima naissuusataja karika. Paraku pole ülikooli ja karate kõrvalt palju aega mäel veeta, eriti kui sinna sõiduks kulub kaks tundi. Poole tunnise valiku peale jäid sõelale 160cm Fisher World Cup GS ja 165cm Atomic Race GS. Asjatundjatega jutustades otsustasime veidi kallimate Atomicude kasuks, $200 super hind. Seni kui uudistasin keppe ja riidekraami läks plika saapa osakonda. Äkki hakkab miskit head ja odavat silma, praegused saapad olevat veits liiga suured. Ainsad, mis meeldisid osutusid proovimisel jalas loksuma. Viskasin pilgu muuseas meeste saabaste peale, asjalikke ja odavaid polnud ka seal.

Tahtsin just ära tulla kui suusainstruktorist müügitädi ligi astus küsides kas saab aidata. Olin enne kümmekond müügimeest minema saatnud, mõtlesin et miks mitte küsida kas neil häid laiu nr11 saapaid ka soodsa hinnaga saada on. Kindlasti on, sebis veidi ringi ja leidiski kaks paari. Eee... aga mul pole sokke osutasin sandaalides jalgadele. Ega teil sokke müügis pole, lootsin vaikselt agarast abilisest lahti saada. Ma kohe toon ülevalt vastas ta ja sebis minema. Pergel, loll oleks niisama jalga lasta, samas saapad mul olemas, ehkki õige vanad ja loksud juba. Hästi istuvad ju soodsalt ostaks, aga tädi oli krabanud mõlemad paarid, mille hind üle $300. Seni kui jokutasin oli ta sokkidega tagasi. Proovides kuidagi kõrvale hiilida kutsusin tütre kohale, temale oleks ka vaja saapaid. Plika pööritas silmi, sest üldse ei meeldi tal müügiinimestega suhelda, aga alt ära hüppamiseks juba hilja.

Pandi istuma, mõõdeti jalg ja toodi kolm paari saapaid kohale. Saime suht kogenud suusatajatena teatava üllatusega teada, et saapa pikkust tuleb valida mitte tavakohase numbri 6, 7, ... 10, 11 alusel vaid parallelse euroopa cm süsteemi järgi, mis plikal on 24.5 (selle suurusega saapanumbrid 6.5, 7 ja 7.5). Jalgapanemisetehnika samuti veits erinev võrreldes tavalisega. Esiteks tõmbad tugevalt kinni sääre kõige alumise klambri ja õõtsutad säärega ette liigutades kanna võimalikult taha. Järgnevalt kinni jalalaba klambrid, sääre ülemine, siis käid kõik samas järjekorras üle kontrollides kas kusagilt peaks pingutama juurde ja lõpuks sääre rihm peale. Tütrel ei sobinud ükski saabas piisavalt hästi. Hakkasime lahkuma kui mainisin muuseas, et ta sõidab ka nats rada. Oot, kusagil peaks olema ühed head ekspertidele mõeldud Lange saapad. Tuhnis natuke ja leidis puna-mustad meeste riiuli alt. Need küll väikese kestaga aga äkki sobivad, proovime. Tütrel olid silmad värvikombinatsiooni peale särama läinud, jalga proovides istusid nagu valatud. Südant kõvaks tehes piilusin hinda, $225 tundus igati soodne Lange XC100 eest.

Enne kui jõudsin põgeneda pöördus proua minu poole, nüüd on sinu kord. Istusin resigneerunult maha ja lasin end ümmardada, jalga mõõta ning saapaid proovida. Eriti pingutama ei pidanud, kõik valitud saapad osutusid siit või sealt liiga kitsaks. Müügitädi arvas, et sihukese pardijalaga pean endale tellima "custom mold" ehksiis eritellimuse järgi minu jalale valatud saapa, mis muidugi tavalisest oluliselt kallim. Jaa, jaa, ... eks ma vaatan, asutasin sandaale tagasi jalga sikutama. Ajasin end püsti kui tädi justkui maa alt kavala naeratusega välja ilmus. Mul on sulle üllatus, leidsin ühed Salomoni "custom-fit" eriti jäigad saapad. 
Valge värv ja kitsas liist eriti lootust ei pakkunud, ok proovime ära, olin kindel et need samuti kitsad. Toppisin jala sisse, hmm... tihedalt istus aga otseselt ei pigistanud, paneme teise ka. Kui lõpuks mõlemad jalas ja kõik klambrid kinni proovisin painduvuse jäikust, uskumatult tugevad, kindlalt ja tihedalt istusid, jalg üldse ei liikunud aga ei pitsitanud kah. Pidin tunnistama, et nii häid saapaid polnud elus proovinud. Need on alles baasvormis, sinu jala järgi ahjus vormides lähevad ainut täpsemaks. Üritasin mingit vabandust välja mõelda, miks ei osta täna. Olin veendunud, et hinnalipikut nähes ei saa neid niikuinii endale lubada, samas kuidagi piinlik ausalt tunnistada. Muuseas hinda vaadates ei uskunud silmi, $300 tundus vargusena sihukeste saabaste eest. Ei pea vist rõhutama, et ei lasknud saapaid käest kuni kassani ja edasi autosse viies.

Kokkuvõttes võin julgelt tunnistada, et tänu sellele advokaadifirmas töötavale poole kohaga suusainstruktorist prouale, kes vabatahtlikuna müügipersooniks saime ülisoodsalt kaks paari perfektselt istuvaid saapaid. Paraku keris krediitkaardilt maha neljakohaline summa kui ka hooajapilet juurde lisada. Otsustasin pileti ära osta, et ei peaks esimest korda suusatama tulles järjekorras molutama. Poleks osanud oodata, et 20 inimeselise saba teenindamine võtab poolteist tundi kuna arvutite taha olid palgatud vanadekodu dementsemad esindajad, kes klaviatuurile pihta ei saanud. Nagu mida, suusakuurort hoiab kokku sente palgarahalt kasseerides kümneid või isegi sadu tuhandeid dollareid tunnis. Lõpuks sain pileti kätte ja kihutasin vetsu, viimased pool tundi sabas olin seisnud jalad ristis ja tammunud jalalt jalale kõrvulikustava pissihäda käes vaeveldes. Järjekorra kohta loovutada ei kavatsenud kui nii palju aega juba kulutatud.

Tagasi sõites keerasime vale teeotsa peale, sest kiirustasime jõudmaks õunafarmi enne kui see kinni pannakse. Lõime juba käega, et läheme järgmine nädalavahetus kui märkasime tee ääres pisikest müügikohta. Pidurid põhja ja uurima, mida pakutakse. Õunasorte palju polnud aga meie lemmik Cortland - $25 bushel (20 kg), õunad pirakad ja imeilusad. Teises korvis $9 odavamalt pisemad. Mina muidugi tahtsin kokkuhoiu mõttes pisemaid võtta kui kaasa juhtis tähelepanu mõttekäigu totrusele: just põletasid tuhat suusavarustusele aga õunte pealt tahad tingimata 9 kokku hoida. Muidugi ostsime ilusamad ja suuremad, lisaks koti Royal Galat. Maitse põhjal veendusime, et tegu kohalike äsja korjatud õuntega. Jätsime koha meelde, sihukestes pisemates paikades on valik küll väiksem aga võimalus petta saada samuti pisem. Äsja räägiti raadios, et enamus suuremaid "Farmers Marketitel" müüjaid toob oma kauba hulgilaost ja müüb seda kohaliku toodangu pähe. Suurim tööjõu kulu on neil USA ja Mehhiko siltide maha koorimine :P

No comments:

Post a Comment