Sunday, October 8, 2017

Õppimisest ja entusiasmist pensieelikuna :P

Esiteks pühapäevahommiku kaalunumber 81.1kg. Ma ei teagi kas on mõtet enam iganädalast kaalupostitust teha, numbrid püsinud suht igavalt ettenähtud piirides, ei mingit dramaatilist äkilist muutust ühes ega teises suunas. Nüüd võin vist üsna kindlalt väita, et kaaluprobleemi saab lihtsalt lahendada kui vaid viitsimist ja tahtmist ette seatud eesmärgist kinni pidada. Minu puhul tähendas saia, magusahulga ja õhtuse õgimise olulist vähendamist - nii lihtne see ongi. Ma ei kahtle, et kilod ronivad üles kui pöörduksin tagasi endise toitumisrezhiimi juurde. Õnneks on magusaisu sisuliselt kadunud, saia kaasa enam ei küpseta, bageleid ma poest ei osta. Kodus küpsetatud teraleiba naudin edasi nagu enne. Õhtul peale trenni ei söö, ehkki vahel tahaks näksata. Tavalisel päeval vahel võtan õhtul tassi kohvi paari Kalle kaaviariga finncrispi kuivikuga.

Eelmine nädal olin koolitusel. Esimesel päeval ikka väga harjumatu kuus tundi instruktori juttu kuulata ja skeemide raamatuid lehitseda. Teisel päeval hakkasin harjuma ja ülejäänud nädal tundsin lausa mõnu uue õppimisest ning eriti arusaamisest. Viimane tund või paar tuletasid meelde ülikooli aega kui päeva lõpus ei jaksanud keskenduda, õppejõud rääkis aga mõtted läksid uitama, valemid tahvlil ei tekitanud enam seoseid. Reedel oli eksam. Kohe esimene küsimus paras pähkel, vaatasin seda kaks minutit, lõin käega ja läksin järgmise juurde. Veerand tunniga vastasin pooled ehk kergemad kümme kahekümnest ja pöördusin siis tagasi teiste juurde. Ükshaaval sain lõpuks kõigist jagu, kahest tunnist vähem kui tund kulunud. 

Ei tahtnud esimesena paberit ära anda, vaatasin teist korda küsimused üle aga miskit parandamisväärset ei leidnud. Üks tüüp andis vastustelehe ära, ootasin veel viis minti ja andsin ka enda oma. Hiljem käidi ülesanded üle, peaksin 90% saama. Ühe ülesande juures tegin tüüpilise lohakusvea lugemata küsimust lõpuni eeldades, et küsitakse väljundit, tegelt küsiti sisendsignaali. Teisel puhul sõltub tõlgendusest, minu vastuse võib lugeda õigeks või mitte. Kokkuvõttes võisin rahuloluga nentida, et aju pole veel liiga pehastunud, saan uute asjade õppimisega hakkama paremini kui enamus nooremaid tüüpe. Hakkasin lausa mõtlema, et õige tore oleks ise kodus mingeid automaatikaprojekte teha. Samas kardan, et sellest ei tule miskit välja eelkõige entusiasmi puuduse tõttu.

Tütar üliõpilasena tegeleb mitme projektiga paralleelselt, temaga koos oleks päris äge miskit ette võtta. Paraku võtab kool ja trenn kogu aja, Tore siiski kõrvalt vaadata millise entusiasmi ja pühendumisega mõlemad plikad rabelevad. Nooremast peast sai ise maja juures mõnuga remonditud ja nokitsetud, nüüd enam ei viitsi nii väga. Hädapärasemad asjad tuleb muidugi teha, aga see mõnus õhin on kuhugi kadunud. Vanasti ootasin tööl kannatamatult millal kuju saan, et remondiga edasi minna. Ei tea kas aastakesed oma töö teinud või lihtsalt laisemaks jäänud. Vanemadki kurdavad, et kõik tegemised võtavad rohkem aega kui vanasti, nende vanuse puhul on see muidugi loomulik. Mina veel liiga noor, et niisama logeleda aga igasugu asjade tegemiseks vajalik aeg kipub salakavalalt näppude vahelt läbi libisema. Pean ikka end kokku võtma, homme oleme kõik kodus ja teeme sügisese suurpuhastuse. Täna hiilisin kohustustest kõrvale ja käisin koertega rannas, tänu palavale sügisealgusele on vesi soem kui juulikuus.

No comments:

Post a Comment