Thursday, December 14, 2017

Kuidas 35 tolline külmik 29 tollisest uksest läbi pigistada.

Esmaspäeval pidi mustal reedel ostetud külmik saabuma. Lausa otse Lõuna-Ühendriikidest Alabamast helistati, ehkki LG Korea firma, aparaat ise Hiinas kokku pandud ja mina juhtun Kanadas elama. Külmiku kohaletoimetamine võttis aega üle kahe nädala, aga vähemalt tasuta transport ning isegi vana lubati minema viia. Ajastusega vedas kuna mul vaba päev. Hommikul sai vana tühjaks tõstetud ja seinast välja kistud. Hea et väljas miinus kuus kraadi, sügavkülma kraam läks aeda laua peale, muu kastides garaazhi alla. Vana külmikut vaadates imestasin kuidas selle kunagi uksest sisse saime. Ja siis tuli meelde, uus ju veel suurem. Ukse üle mõõtmisel selgus tõsiasi, et laius on 29 tolli, külmikul 30 tolli. Vana saime külg ees sisse, sest ukse eest ära võtmisega oli sügavus vaid 28.5, parasjagu mahtus. Uue laius 30 tolli, sügavus koos käepidemetega 35.5 tolli, ilma 33 tolli ja ilma usteta 29 tolli. Kui külmiku uksi ära ei saa tuleb köögiukse piita lammutada.

Kaks musta meest saabus millalgi keskpäeval, mille peale koerad pööraseks läksid, nad pidi magamistuppa kinni panema. Vana lohistasid kiirelt välja ja küsisid kõik jupid kaasa. Uksed olin juba ise ettenägelikult maha ja riiulid välja võtnud. Oli selge, et ilma uue küljest uste lahti monteerimata sisse ei mahu. Transamehed väitsid, et uksed eest ära ei käi ja soovitasid piida maha lammutada sõnadega, milleks sulle seda ikka vaja. Oot moment, vaatame seda asja, ei andnud me nii lihtsalt alla. Selgus, et sügavkülma sahtel oli vaid 2 kruviga siinidel, sai selle lihtsalt lahti. Uksi polnudki vaja ära võtta, sai avatud ja nurka muutes keerasime kapi ukseaugust läbi, paar millimeetrit ruumi piitade ja aparaadi vahel. Tüübid olid tõsiselt üllatunud, et nii pisikesest uksest nii piraka kapi sisse saime. Pole vist harjunud keskmise eestlase leidlikkusega :D

Külmkapi lasin kaasal pidulikult stepslisse susata, mille peale hirmus sädemepilv lahvatas. Esimese ehmatusega arvasin, et lõi kaitsmed läbi ja külmik kutu. Tegu täiesti tavalise käivitusvoolu hüppega nagu hiljem selgus, masin hakkas vaikselt surisema. Esialgu imestasime kui vaikne teine, liiga vara sai hõisatud, peagi hakkas plärisema nagu oleks kusagil lahtine kruvi metallpannil. Sama jama mis eelmisega. Kätt seina vastu surudes jäi vaikseks. Mida kuradit, kas peab nööri ümber kapi siduma või mis. Proovisime kapi äärt tõsta, plärin kadus kui tükk vineeri kahe jala alla suskasin. Hiljem on paar korda veel kostnud aga loodetavasti jääb lõplikult vaikseks kui vilditükki vibratsiooni summutamiseks kasutada.

Teiseks probleemiks osutus külmiku kõrgus, selle kohal oleva kapi uksed ei läinud lahti, pidin uksi paar senti kõrgemale tõstma. Kui koerad välja lasime ei teinud Koko suurt välja aga Sushi hakkas uue aparaadi peale urisema ja kui see ootamatult sisse lülitus lasi kiirelt jalga. Siiani ei julge kutsik üksi kööki tulla ja isegi vorstitükiga meelitades jälgib pingsalt külmikut, et see kallale ei kargaks. Kahe ukse süsteem mulle meeldib ja all asuv sügavkülm on ikka väga mugav kuna tihemini kasutatav kraam kõik parajas kõrguses. Õlle jaoks on nüüd mul täitsa oma riiul, igasugu muu toidukraami paigutusega harjumine võtab veel aega.

Muidu on trennivabad õhtud kulunud alumise korruse koristamise peale, ostsin kaks kroomterasest riiulit, ühe suusakraami ja teise igasugu muu koli tarbeks. Nende riiulite juures on eriti mõnus võimalus riiulite kõrgust sujuvalt reguleerida, et erinevas kõrguses plastkarbid kõige ökonoomsemalt ära mahuksid.

Ilmad keerasid järsku külmaks, isegi veidi lund tuli maha. Hommikul tekkis mure kas auto käima läheb aga polnud probleemi. Suusamäelt saabus teade: paar nõlva juba avatud, tulgu ma värsket lund proovima. Loodetavasti saan esmaspäeval külje valgeks, enne küll vaja suusasidemed uute saabaste järgi seada.

Täna oli töökaaslastega pubis jõululõuna, ülemused tegid välja. Tellisin calamarit ja New York Stirloin Steak'i, portsud nii pirakad, et vaevalt jaksasin kõik nahka ajada. Õhtupoole käisin kaasaga ostlemas, vanemale plikale õnnestus sobilik jõulukingitus saada. Lastel on praegu eriti kiire aeg koolis, järgmine nädal saavad väljateenitud puhkusele.

Sunday, December 10, 2017

Soome 100

Olen küll mitu päeva hiljaks jäänud Soome 100 aastasest juubelist kirjutamisega, aga tahtmine põhjanaabritest mõned mõtted kirja panna. Selle asemel, et korrutama hakata põhifakte, mida kõik teavad kirjutan hoopis Soomest puhtisiklikust vaatevinklist.

Nagu paljude seitsmekümnendate põhjaranniku laste puhul jõudis esimest korda minuni teadmine ülelahe asuvast riigist teleka vahendusel. Konkreetsemalt muidugi multikate näol, mis võrreldes eesti ja eriti vene omadega tundusid palju ägedamad. Meie pere vaatas praktiliselt ainult soome telekat, Eestist vaid Kalevi mänge ja vene kanalilt mingit loodussaadet "Vokrug sveta". Keel sai selgeks nagu iseenesest, paraku muidugi passiivne, sest soome keeles suhelda kellegagi polnud.

Esimest "päris elus" soomlast nägin algkoolis tänaval, ilmselt üks Viru hotelli ehitajatest, kes mulle nätsu pakkus. Häbelik ja kommionu hirmus võtsin siiski vastu ning panin jooksu, sihukele defkale lihtsalt ei saanud ei öelda. Kodus näitasin saagi ette, peale põhjalikku uurimist jõudsid kodused järeldusele, et tegu pole mingi mürgiga, mälusin neid Jenkki lehti kuni näts pudruks muutus.

Teismelise eas vahtisin soome telekast ameeriklaste krimiseriaale (Columbo, Cannon, 6 miljoni mees, ...) ja kauboi filme. See oli ka aeg kui hakkasin poliitika vastu rohkem huvi tundma. Kui enne lihtsalt ei sallinud venelasi kui okupante, siis nüüd sai huviga uuritud tegelikku ajalugu ning tekkis sügavam arusaamine nii Eesti, Soome kui Venemaa olukorrast ja suhetest. Sõpradega arutasime asju ja jagasime omavahel niinimetatud "keelatud kirjandust". "Mannerheimi mälestused" oli raamat, mis mulle äärmiselt sügavat muljet avaldas. Selgus, et vapruse ja osavusega on väike võimeline suurele vastu panema nagu selles nii Talvesõja kui Jätkusõja näidete põhjal võis veenduda. Esimest korda tekkis õhkõrn lootus, et äkki Eestil õnnestub kunagi vabaks saada.

Usun, et üheks tänuväärseimaks asjaks, mida Soomlased ise seda teadmata tol ajal Eestile pakkusid oligi enda edunäite näol lootuse hoidmine. Ainuüksi fakt, et vaid 70km üle lahe asub vaba riik, mis suutis edukalt vene karule vastu hakata pani südame ärksamalt tuksuma. Tol ajal muidugi ei osanud lootagi, et NL lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine vähem kui 20 aasta kaugusel. Pigem kujutasime ette parimal juhul mingit autonoomiat, täielikku iseseisvust ei osanud lootagi. Spordivõistlusi vaadates sai alati sommidele kaasa elatud, eriti kui nad idanaabritega vastamisi olid. Põhiliselt juhtus seda suusaaladel, kergejõustikus ja jäähokis. Isegi praegu olümpiamänge vaadates soovin kohe peale eestlste soomlastele edu.

Esimest korda Soome sattusin eestlase kohta õige hilja. Enne jõudsin käia mitmes teises välisriigis ja isegi ookeani taha elama asuda. Alles 94 aastal esimest korda üle 5 aasta kodumaad külastades lendasime Finnairiga Torontost Helsinkisse. Tollis rääkisin soome keeles, ametnik arvas Kanada passis oleva nime põhjal ära, et olen eestlane, soovis edu ja saatis midagi uurimata otse läbi väravate. Esimest korda Soome pinnal polnud miskit erilist tunnet, Kanadast tulles lausa kodune olemine. Kuna saabusime Vappu ajal nägime ära ka kurikuulsa kärakaviskamise, seoses ilusa ilmaga tundus pool Helsinki rahvastikust napsused olema. Järgmine hommik sõbra pool Vantaas aknast välja vaadates sain oma Soomega seotud negatiivseima kogemuse - siiani on mällu sööbinud kuidas eelmisest õhtust ikka veel purupurjus ema tuigerdades lapsevankrit lükkab.

Olen lugenud hulga soome autorite raamatuid originaalkeeles (Torontos paaris raamatukogus soome keele osakonnad), lemmikuteks Väino Linna ja Mika Waltari. Soomlased on kahtluseta pikalt kõige lähedasemaks rahvuseks eestlastele, justkui suurem vend, kelle eeskuju proovime jälgida ja keda väiksema vennana veidi kadestame.
All eelmise aasta Soome populaarseima filmi treiler Väino Linna romaani "Tuntematon sotilas" ainetel. Ise olen näinud kahte eelmist 1955 ja 1985 aasta versiooni, mõlemad muljetavaldavad. 

P.S  Kaal pühapäeva hommikul 81.0Kg

Monday, December 4, 2017

Robokiisu

Robokiisu MEOWDAR
Ei oska miskit muud kosta, kui et lihtsalt kadestan vanemat tütart. Miks küll minu ajal kujutasid projektid endast enamasti mahukaid teoreetilisi arvutusi mitte tegelikku praktilist ehitamist. Inseneri eriala on tüepoolest äga - nagu lapsepõlve jätk, kui saad klotsidest põnevaid asju ehitada või kokku panna. Tütre üheks ülikooli viimase aasta projektiks oli roboti ehitamine, mis labürindis otsiks üles puust kuubiku, korjaks selle üles ja tooks tagasi algpunkti. Roboti ehitamiseks anti väike summa raha vajalike osade ostmiseks, lisaks oli võimalik kasutada teatud standard juppe mida laboris leidus. Loomulikult pidi lahendus olema võimalikult originaalne. Mitu nädalat käis meil kodus agar disainimine, juppide 3D printimine, kokkukruttimine ja katsetamine.

Eluka ehitamine
Eelmine nädal oli tähtaeg kui kõik Toronto Ülikooli robootikat õppivad tudengid pidid oma robotit zhürii ees demonstreerima. Uhusega võin kuulutada, et lapse meeskond sai 20 osavõtja hulgas esikoha. Nende robot oli ainus, kes esimesel katsel edukalt labürindi läbis, kuubiku üles korjas ja õigesse kohta tagasi tõi ning maha poetas. Viieliikmelises meeskonnas vastutas tütar mehhaanilise osa disaini ja kokkupanemise eest, tema poolakast sõber ehitas sonari ning programmeeris masina. Ülejäänud kolm liiget olevat osalenud abistavas ja logistilises rollis. Otse loomulikult oli disaini elemendina kasutatud kiisu teemat, sest maod ja kassid tütre lemmikloomad. Maokujulise roboti ehitamine oleks liiga keeruline olnud vastas plika kui uurisin, miks ma robotmadu roomamas ei näe.
MEOWDAR labürindis kuubikut otsimas.

Sunday, December 3, 2017

Jõulupidude hooaeg

"Jõuluvana" saabus
Eilsega sai alguse selle aasta jõulupidude hooaeg. Panga poolt korraldatud pidulik õhtusöök "The Globe" nimelises restoranis. Mul õnneks sai kõht just õigeks ajaks enam-vähem joonde. Kus selle kahju ots muidu kui saad vaid vesise suuga vaadata kuis teised head paremat pugivad, aga ise ei saa. Seoses implaantidega polnud üle kahe nädala tilkagi alkot puutunud, juba sissejuhatav hapu shampa klaas hakkas tühja kõhu peale kergelt pähe. Snäkke pakuti nii vähe, et jagus vaevalt kõhu põhja. Võtsin kiirelt Creemore õlle lohutuseks. Seltskonnas juttu puhudes sattus kuidagi nii, et olime enamuse ajast kaasaga eraldi ja kui lauda istumiseks läks polnud tema kõrval vaba kohta. Istusin üle laua veidi eemale, tegin nalja, et nüüd ei saa ta mind jalaga tonksata kui õllese peaga lolli juttu peaksin ajama.

Loen oma esimeses klassis õpitud salmi:
Kaaga-kaaga hüüdis kana, ...
Menüü oli suht kesine ja trükitud amatöörlikult tavalise valge A4 formaadis lehe peale. Sissejuhatuseks valisin ainsa liha sisaldava näksi, mis kujutas endast tükki keedetud kondist haugiliha natukese lehtsalatiga. Paraku pidime seda nii kaua ootama, et tekkis kahtlus kas kala ikka oli enne kinni püütud kui tellimise sisse andsin. Pikka ootust leevendasime veiniga, mida vähemalt kelnerid pidevalt lisaks kallamas käisid. Põhitoiduks tellitud veiseliha steak kartulipudruga oli maitsev ja mahlane aga äärmiselt pisike. Arutasime juba, kas telliks kõrval asuvast pizzabaarist süüa juurde. Enne prae kallale asumist astusin vetsust läbi, mis õige kummalise sisseseadega - kraanikausid väga sarnased pissuaaridega, ei imestaks kui mõni õllesem klient püksiaugu kraanikausi juures lahti kisuks. Creme brulee magustoiduna nii koguse kui maitse poolest täitsa rahuldav.

Teenindus õige kesine, tellitud kohv ja konjak jõudsid alles siis kohale kui magustoit juba nahka pandud. Kumbki keskpärane, seega eriti ei kurtnudki kui kaasa vihjas, et võiks minema hakata. Panga juhatusega hüvasti jättes küsis naise ülemusest direktor, kas Ene mind ikka koju viib. Muidugi, ei saanud esialgu aru, et mis mõttes. Alles õues jõudis pärale: äkki tehti meie eraldi olemisest ja eraldi istumisest mingeid järeldusi. Saime kaasaga kõhutäie naerda, ei teagi kas ta peaks homme tööl juttu tegema, et elame ikka kenasti koos samas majas ja tudime endiselt samas voodis :D

Hommikune kaalumine andis vaatamata õhtusele jõulupeole tulemuseks 79.9Kg.

T-failid ja Muller

Muller viib uurimist läbi nagu kaval rebane Columbo,
ehk mäletate 70'te krimiseriaali tollest detektiivist ;)
Ilmselt on paljud näinud ulmepõneviku seriaali X-failid, kus põhitegelasteks FBI salaagendid Mulder ja Scully. Paraku paistab, et päriselu võib osutuda palju põnevamaks kui teleseriaal. T-toimikute uurimisega tegeleb päris reaalsuses eriti tähtsate kuritegude uurija, endine FBI peadirektor Robert Muller. USA presidendi valimiste ja valitsemise saaga ning sellega seotud intriigid annavad silmad ette igale teleseriaalile. Vahepeal tekkib mulje, et kogu see värk polegi miskit muud kui üks põnev seriaal ameerika valitsemise teemadel, võrreldav "Kaardimajaga". Omaette irooniline ja ehk ka märgiline, et Netflixi ülipopulaarse teleshow kongresmenist peategelast mängiv Kevin Spacey vallandati päevapealt seoses ahistamissüüdistustega.

Viimastel päevadel on sündmuste areng kõvasti hoogu juurde saanud.
Esiteks Põhja-Korea raketikatsetus, millele USA peab vastama ja tegema seda lähemal ajal. Nii Trump kui Valge Maja julgeoleku ekspert McMaster ütlesid, et rahumeelsete lahenduste aeg on kiirelt otsa saamas. Juba esmaspäeval alustavad USA ja Lõuna-Korea ulatuslikke sõjaväemanöövreid. Miskit tõsisemat pole tänapäeval võimalik ilma silmahakkavate ettevalmistusteta teha, samas piiratud õhulöögi nii stealth lennukite kui tiibrakettidega saab korraldada ilma ettehoiatuseta. Kasu oleks sellisest ettevõtmisest vaid siis kui suudetakse hävitada või isoleerida nii Põhja-Korea kõrgem sõjalispoliitiline juhtkond kui tuumarelva kandvad raketid. Ilma väga kindla õnnestumise võimaluseta ameeriklased esimesena rünnakut ette ei võta. Samas praeguse presidendiga ei või milleski kindel olla, iseasi kas sõjavägi täidaks käsku kui Trump sooviks esimesena tuumarelva kasutada.

Teiseks ja oluliseimaks on muidugi presidendi endise julgeolekunõuniku Michael Flynni koostööle minek FBI uurijatega vastutasuks vähendatud karistusele. Trumpi lõi see nii rööpast välja, et tund aega hiljem planeeritud pressikonverents jäeti ära. Kinnitamata andmetel olevat boss olnud raevust vahus ja käitunud mitteadekvaatselt, presidendi meeskond otsustas teda avalikkusele sellisena mitte näidata. Asi on ilmselt üsna tõsine, nõunik Flynn suhtles otseselt Vene valitsusega ja väidetavalt sai juhised presidendi administratsiooni "väga kõrgelt ametnikult" bossi väimehelt Kuchnerilt või isegi bossilt endalt. Kui palju ta teab ja palju avalikustab, sellest FBI ei räägi kuna "uurimine on pooleli". Järgnevalt toon ära BBC analüüsi Flynni tunnistuste põhimomentidest:

1. Esimest korda suutis FBI murda Trumpi kõige lähemasse siseringi, Flynn oli Trumpi üks lähedasemaid nõuandjaid ja kaaskondlasi kogu 2016 kampaania jooksul. Ega talle ilmaasjata antud kohe peale valimisi presidendi rahvusliku julgeoleku nõuniku koht. Üheks Valge Maja paanika põhjuseks on Flynni teadmised kampaania aegsest tegevusest ja suhetest venelastega.

2. Flynn otsustas minna FBI'ga koostööle vähendamaks oma karistusaega. Võib vaid oletada, et põhjuseks olid ümberlükkamatud tõendid FBI'le valetamise kohta. Kui ta tõepoolest räägib kõigest millest teab, tuleb ilmselt hakata valmistuma Trumpi tagasiastumiseks.

3. Flynni mõningad seni väljatoodud ütlemised lähevad vastuollu terve hulga Valge Maja avaldustega, tekkib olukord keda uskuda. Kui tüübil peaks olema vähegi vettpidavaid tõendeid, saab FBI tõsta süüdistusi terve hulga Valge Maja kõrgete ametnike vastu ametivõimudele valetamises.

4. Trumpi jaoks kõige ohtlikum moment oleks kui ta rääkis Flynnile, et nõudis endiselt FBI peadirektorilt juurdluse lõpetamist, mida saab vaadata õigusmõistmise takistamisena. See oleks konkreetne põhjus sundimaks presidenti tagasi astuma.

5. Paar avalikkusele lekkinud Flynni ülestunnistust on vaid jäämäe tipp, FBI on saanud nii palju uut infi, et juurdlus laieneb oluliselt võttes samas ka rohkem aega.

6. Flynni tunnistused vaid üheks osaks laiemast pildist läbimädast presidendi administratsioonist. Uurimise all olid juba enne mitmed teised kõrged ametnikud, kelle vastu Flynnilt võimalik saada uusi tõendeid.

Trumpi enda reaktsiooni võib lugeda tema hommikusest Twitteri säutsust, mille põhjal on selge, et administratsiooni huvides oleks presidendilt telefon ära võtta või vähemalt vanemakontrolli kehtestamine, kuhu bossi lastakse sisse logida:

"After years of Comey, with the phony and dishonest Clinton investigation (and more), running the FBI, its reputation is in Tatters - worst in History! But fear not, we will bring it back to greatness."

Mida arvata presidendist, kes ei usalda enda riigi õigusmõistmise ega luureorganisatsioone, küll aga kuulab vaenuliku võõrriigi juhti. Õnneks on USA presidendil küll palju võimu, kuid riigi juhtimine siiski nii lollikindlalt üles seatud, et dikdaatoriks ta end kuulutada ei saa.