Külllllm aga ilus!!!

Harjumatult külm on meil siin 45'l laiuskraadil viinamarja väätide vahel. Sihukese ehtsa jõuluilmaga raske uskuda, et suvel võib vahel tekkida tunne justkui oleksid aurusaunas. Jõuluõhtul tegime traditsioonilise jalutuskäigu. Kaasa tuhnis vanades piltides ja avastas, et oleme alates 2001 aastast kordagi vahele jätmata kõigi jõulude puhul jalutanud ümbruskonna tänavail. Meil suht mõnus, sest eramajade piirkond sarnaneb tiheasustatud aedlinnaga. Eestist raske võrdlust leida, siinsed krundid ju enamasti vähemalt poole väiksemad kui meie oleme harjunud.

Nagu juba mainitud oli külm, nii -15C kanti. Lumi krudises kenasti talvesaabaste all, mis olin lõpuks keldrist välja otsinud. Koertele panime papud jalga, ehkki sool tänavail lund sulatada ei jaksanud. Pisem kutsik väsis lõpuks nii ära, et lasi end kõnniteele kõhuli maha ja keeldus edasi tulemast. Pidin vaesekese sülle võtma, mille peale loom õnneliku mörina lahti lasi. Ja oh imet, kodus ootasid kingitused ees, mis jõuluvana vahepeal nurka poetanud. Igaüks sai asjalikku nodi, kõik võisid ilma teesklemata rahule jääda, tunneme ju üksteist nii pikka aega, et täpselt teada mis maitse kellelgi.

Jõulupäeva hommik oli haruldaselt ilus ja päikseline. Peale hommikukohvi võtsin koerad autosse ja viisin parki, et nemadki osa saaksid. Kutsad niuksusid erutusest ja tormasid kui tuulispask autost välja niipea kui ukse paotasin. Lumi oli paarkümmend senti paks, elukate ringitormamise ja mängulusti see kuidagi ei mõjutanud nagu võite videost veenduda. Lõpuks väsisin ise ära ja seadsin sammud tagasi kodu poole. Vahepeal oli kaasa suutnud mu läpakast sisseskännitud pildid üles leida. Enne välja minekut nägin üle tunni aja vaeva, viimasega pildiga jooksis programm kokku ja fotofaile ei kusagil. Selge et mingis vahepuhvris peaks olema, aga olin nii mossis Murphy seadusest, et otsustasin närvide rahustuseks koertega õue minna.

Õhtul istusime koos sugulastega, pugisime kere head-paremat täis ja võtsime mitmed õlled, sealhulgas tegime varemmainitud 1.5 liitrisele Grolshi pudelile 1:0. Kojumineku ajaks olin sellises seisus, et ei tahtnud riskida rooli taha istuda. Kaasa viis sugulased metroosse, mina lasin koerad tagaaias jooksma, oli lootust et sealt ikka leian kodutee.

Teisipäev ja Boxing Day oli sama kena ainult veel külmem, Poodlema polnud kavas minna, midagi hädasti vaja ei ole ja niisama poodi hulkuma minnes kipud miskit ikka ostma. Pealegi on must reede ja küber esmaspäev kujunenud suuremaks kaubanduslikuks pidupäevaks kui traditsiooniline boxing day. Skännisin veel fotosid ja võtsin jälle kutsad parki jalutama. Ainus mure on koerlastel varvaste vahele tekkivad jääklombid, mida katki näritakse. Ma ei saa aru kuidas kelgukoerad sellest probleemist vabad. Isegi kui nad jooksususse kannavad, on täielik müsteerium et nood jalas püsivad.

Kummal kutsal rohkem särtsu ;)

Kohalik oja hakkab kinni külmuma

Õhtupoole panin paagi bensu täis, homme kavas suusatama minna. Ilmaennustus lubas veel eile paari miinuskraadi aga tänaseks oli see ootamatult muutunud paarikümneks.

Kurat küll neid võtaks, olin just seepärast kolmapäevale suusasõidu lükanud, et pidi veidi soem olema. Ega miskit, meid ei hirmuta, otsisime soojema varustuse välja, oleme ju -30'ga mitmeid kordi suusatanud. Paraku hüppasid ilmateadet nähes mitmed sõbrad alt ära. Eks näe kas masin homme hommikul käima läheb, suusamäel pargin igaks juhuks nina väljapoole juhuks kui õhtul oleks vaja võõralt akult abi. Õhtul magama minnes avastasime "ootamatult", et uute suuskade sidemed vajavad seadistamist. Peale mõningat isetegevust otsustasime Atomicu tehnilise juhendi alla laadida, mis muidugi lahendas probleemi koheselt.