Tuesday, December 19, 2017

Oma toit ja jook keelatud

Esmaspäeval avasin suusahooaja. Ilm kuramus ei tahtnud koostööd teha, otsustasin kohale minna ehkki ähvardas pealelõunase vihmaga. Nähes mu mossis olekut lohutas kaasa, et ilmateade paneb siinmaal nii tihti puusse, äkki ikka ei saja. Nohisesin ja tassisin varustuse autosse, vähemalt paar tundi peaks sõitu saama isegi kui ennustatud vihm keskpäevaks kohale jõuab. Toidukraami ja joogid võtsin loomulikult kaasa, sest sealne pakutav on lisaks kõrgmäestiku hinnale maitse ja koostise poolest alla igasugust arvestust.

Teel sadas lund, vahepeal sirtsutas vihmagi aga mäele lähemale jõudes keeras jälle lumeks ja miinuskraadidesse. Tarisin kraami autost kohaliku chalet eesruumi, punnisin uued saapad jalga ja kiirustasin mäele. Lumepind oli lahe, vaatamata pilves ilmale sai täiega sõita. Rahulikumalt võtsin vaid esimese sõidu, saapad tegid ränga vahe sisse. Jäikade 130 flex saabastega on kontroll suuskade üle hoopis teine asi. Pöördeid sai palju julgemalt ja madalamalt võtta. Esialgu muretsesin veidi raskuskeskme pärast, sest uued saapad lühemad ja seoses asjaoluga, et klambrite nina on statsionaarselt paigas nihkus saapa raskuspunkt suusa omast pea sendi jagu ettepoole. Vähemalt nende mäeoludega ülejuhitavust ei tekkinud, mis avalduks liiga kiirelt ja järsult pöördesse minemisena kui kallutama hakkad.

Uhasin üheni välja enne kui sisse astusin. Uksel jäi silma poolikule valgele paberilehele trükitud silt, mida enne polnud märganud. "Outside food and drinks are not permitted" - "Kaasatoodud toit ja jook pole lubatud". Puhta lolliks põurnud, tegu on ju traditsioonilise suusa chalet'ga kus igiammustest aegadest tõsised suusatajad oma toitu ja jooki tarbinud. Tahavad kogu värgi täitsa kommertslikule alusele suunata, et igal võimalusel kliendilt raha välja imeda. Oleks siis veel miski uhke kuurort, tegu ju vaid hädise künkaga kui iga teise normaalse mäega võrrelda. Samas suurlinn Toronto lähedus on omanikud ülbeks teinud, loodavad vist et klientuurist niikuinii puudust ei tule.

Istusin vihaselt omaette nohisedes maha, võtsin kohvi ja croissandid välja, ning pugisin rahumeeli. Olin vist lisaks austuväärsele koondise jopele ka piisavalt ähvardava välimusega, et ükski ludri ei tulnud mulle sildi olemasolu meenutama. Teise puhkepausi tegin pooleteise tunni pärast, sest parem saabas hakkas varvastele käima. Üldse kummaline nende saabastega. Kõigepealt pigistas parema jala suure varba konti, siis suri vasaku jala välisäär, lõpuks parema kolm varvast valusad. Pean ikka minema suusameistrite juurest läbi, et nad saapad kliendi jala järgi vormiksid nagu Salomoni X-Max 130 puhul võimalik, loll oleks võimalust kasutamata jätta.

Pugisin banaani ja mõtlesin kurjalt, et kui keegi ütlema tuleb küsin et mis siis kavas teha kui ma banaani edasi söön. Kas panevad vangi nagu Egiptuses, kus keegi laulja avalikult banaani tarbimise eest kuus kuud türmi sai. Kohe natuke kahju, et polnud võimalust teisi veidike provotseerida. võtsin ampsu juustu ja lonksu punast veini oma pudelist peale ning vaatasin väljakutsuvalt ringi. Teenindajad keerasid pilgu ära kui nende poole jõllitasin. Mõtlesin, et ju saavad aru kui totter silt kästud üles riputada, vaevalt nemad eriti entusiastlikult sihukest reeglit järgivad, kui võimalik teevad näo et ei märka seaduserikkujat.

Aga järsku avanesid mu silmad, enam ei olnud neid asiaatide sugukondi, kes tavaliselt hullult laiutasid. Viimastel aastatel täielik probleem kui pilude jõuk ilmub koos vanavanemate, onude tädide  ja imikutega chalesse. Lükkavad kolm lauda kokku ja seavad end seal kogu päevaks sisse. Kogu jõugust koperdab paar teismelist korraks mäele. Tavasuusatajatel ei jagu enam istekohti, ka koha pealt toitu ostvaile. Nende traditsioonilisest toidukraamist levivad lehad ajavad ülejäänud rahval südame pahaks. Kui algul oli kange isu teenindajatega verbaalsesse lahingusse astuda siis järele mõeldes on tegelikult tegu kavala käiguga, asiaatide elimineerimine söögisaalist ilma avalikult rassistliku reeglita. Suskasin juustutüki ühte välispõuetaskusse, veiniplasku teise ja läksin mäele. Nii mõnusat piknikku pole tükk aega pidanud, tõstukil ideaalne juustusnäkki veiniga alla loputada.

Kokkuvõttes oli kaasal õigus, vihma ei tulnudki, ainus ebamugavus piirdus pideva prillide puhastamisega, mis sulalumest märjaks said. Kirsiks tordil kujunes mäepind peale traktorite silumist. Oli kavas varem koju sõita aga kuidagi ei saanud mäelt lahkuda, oma viis korda tegin "viimast" sõitu. Korra õnnestus ka suure hoo pealt sirakile käia, sest suusk tuli pöördel august läbi sõites jalast ära. Klambrid uute saabastega osutusid nii jõulise sõidu tarbeks liiga nõrga seade peal olevateks. Kokkuvõttes igati asjakohane hooaja esimene suusapäev.

No comments:

Post a Comment