Tuesday, January 9, 2018

Jumalik laskumine ja "priid" joogid.

See foto alles päeval tehtud.
Veel polnud õiget asendit leidnud.
Ma tean, et suusatamisest on lugejatel ilmselt nii kopp ees, et nii kui seda teemat näevad klõpsavad edasi. Minu jaoks on paraku tegu lapsepõlve unistuse täitumisega, millest ei suuda ilmselt surmani ära tüdineda, justnagu banaanide söömisest :D Igal juhul põrutasime vanema tütre ja tema sõbraga hommikul vara mäe poole ajama. Vabal päeval poole seitsmene ärkamine iseenesest kinnitab, et olen mäesuusatamisest sõltuvuses. Minu vaimustusest on ka ülejäänud pere nakkuse külge saanud. Kui varem oleks võinud arvata, et lapsed lihtsalt tulevad kaasa siis nüüd on nad nii vanad, et saadaks mind kukele kui ei viitsiks käia.

Halb nähtavus, künkad viskasid vahel ootamatult õhku.
Öösel oli lund tulnud ja Toronto tänavail kaose tekitanud. Linnast välja saamine oli kõige tüütum, inimesed lihtsalt ei oska sõita, napilt oleks üks tüüp mu tagumise tiiva ära mõlkinud. Õnneks märkasin õigel ajal lähenevat masinat ning andsin kübe gaasi, et eest ära saada. Maanteel oli juba lahedam sõita, lasin lume peal 90'ga, seni kui järsult ei pidurda või rooli ei raba pole häda miskit. Mäel oli ohtralt värsket lund, esimene pool päevast pehme lume sõit. Lõunale minnes suundusime niinimetatud "Pikniku alasse", kus lubatakse oma sööke jooke tarbida. Koha üle kurta ei saa, piisavalt ruumikas ja isegi kaks gaasikaminat sees, mille juurde saad veidikeseks ajaks saapad soenema panna.

Tütar näomaskiga lõdvalt carvimas
Libistasin oma Tuborg Goldi et suusk paremini libiseks. Kohv oli termoses jahedaks läinud, ostaks tassi kuuma, astusin kohviku poole. Uksest väljudes nägin kõrvalolevat ruumi, kus kohvi ja kakaomasinad ja saiakesed. Kedagi polnud, uurisin kas saab masinasse mündi panna, et jook tuleks. Polnud vaja, piisas nupule vajutamisest. No kui juba priilt pakutakse haarasin tütrele kakao kah. Jooke maitstes avastasin meeldiva üllatusega, et palju paremad kui kohvikus pakutav lurr. Tasuta pakkumine tundus mõnevõrra kummaline, pikalt juurdlema ei jäänud, võibolla mingi promo üritus. Mäele tagasi minnes sammusime tollest ruumist mööda, tütar küsis kas ma silti ei näinud uksel. Millist sa mõtled, kui äkki jäi silma suur paks must kiri "STAFF ONLY". Nojah, kogemata olin töötajatele mõeldud kohvi ja kakaod virutanud. Esimese ehmatuse peale tekkis hoopis trots, miks kurat nemad palju paremat kraami joovad kui klientidele kalli raha eest müüakse. Vaevalt see rahvusvaheline hotellikett topsi kohvi ja kakao pärast pankrotti läheb, rahustasin last.

Mäel olid üle mitme hooaja parimad olud suurel kiirusel sujuvaid pöördeid võtta ehk carvida nagu siin seda nimetatakse. Sile külm lumepind lippas hästi, temperatuur kraad kaks alla nulli, rahvast imevähe, praktiliselt alati saime hooga tõstukitoolile. Kaifisime tütrega neli tundi järjest kihutamist sisse minemata. Sõber kukkus tal ära, me ei lasknud end sellest segada. Viimastel sõitudel hakkasin igasugu trikke proovima. Mingi moment uhasid meie ees paar võistlussõitjat. Üritasin sama asendit võtta ja tundsin kui palju stabiilsemaks sõit läks. Miskit jäi siiski puudu, lasin tütrel tagant vaadata, mille poolest minu sõit erineb. Plika soovitas madalamalt ja jalad rohkem laiali ning sujuvamalt pöörete üleminekut teha. Proovisin, tunne oli parem aga jalad väsisid madalast asendist ära.


Seekord millegi pärast mobla stabiilsuskontroll ei funksinud, video hüppab hullult.

Tütar läks enne lõppu sisse, sõitsin viimase laskumise üksi, proovisin kõike õpitut korraga rakendada ja järsku tundsin end kui rööbastel libisevat. Samas suutsin teha suurel kiirusel ka suurslalomi suuskadega tihedaid pöördeid, uskumatu tunne. Kohvikusse sõidu asemel kiirustasin lifti juurde - vedas, sain veel viimast korda peale. Ülessõidu ajal ei jaksanud oodata, millal jõuan tippu. Kerge hirm kimbutas, äkki muidu unustan selle õige asendi ja tunde ära. Hooga tõstukilt mäest alla, võtsin kohe madala positsiooni sisse. Jalad põlvest kõverad, välimine pöördes veidi tagapool, keharaskus ette surudes säärekontidega saabaste esimese ääre vastu, põlvedega alustad pööret, tagumik madalal külje peal lumepinna kohal, käed ees, ... nautisin täiega iga sekundit mäest alla tuhisedes. Suusad läksid ilusti ise pöördesse, polnud mingit probleemi pöörete raadiuse ja tiheduse muutmisega. Asend tundus nii stabiilne ja kergelt juhitav, et lihtsalt ei saa kukkuda. Lisaboonusena ei väsinud reielihased, sest keharaskus toetus suurel määral saabaste esiäärte peale. Ilmselgelt olid uued saapad suureks abiks, need on Flex 130 ehk võimalikult jäigad.

Koju saime keskööl, järgmine päev äratus hommikul kell viis tööle minekuks. Paistab et olen endiselt mõistlikus normis, vaid kerge väsimus oli kallal. Juba ootan kannatamatult järgmist suusaretke. Loodetavasti saan õige asendi ja tunde kiirelt uuesti kätte, nüüd ju tean mida pean selleks tegema. Kahju ainult, et selle tunde saavutamiseks pidin nii vanaks elama :P

4 comments:

  1. Video nii hirmuäratav vaadata :) Ma elu seees ei julgeks sealt laskuda, isegi ilma suuskadeta :)

    ReplyDelete
  2. Eks seepärast on hirmuäratav, et mobla väriseb käes. Lapsel tavaline, ta ju 5 aastasest peale mäel suuskadel olnud. Aga mõned tüübid tõepoolest jalutavad suusad kaenlas alla kui on tõstukiga üles saanud. Tegelt pole mäesuusatamises miskit rasket, nagu igal teisel alal harjutamine teeb meistriks.

    ReplyDelete
  3. Tundub mõnus lai ja sirge laskumine olema... Mis raskuskategooria rada? Punane? Mari täitsa prof laskuja :)

    ReplyDelete
  4. Sinine hoopis, mis ameerika mõistes tähendab "difficult", tegelt muidugi väga lihtne rada. Double black diamond ehk ekspertide oma on selline, mida kübe keerulisem sõita.
    Maril sõidu puhul oleks piinlik ka kui eelmise aasta Idaranniku Eesti suusapäevade karikavõitja sahka sõidaks :D

    ReplyDelete