Thursday, January 4, 2018

Mida ei tohi kunagi teha auto juures ...

Ma ei hakka siin rääkima kõigist sajast või tuhandest asjast mida ei tohiks teha. Lihtsalt ühest, mille kohta tean, et ei tohi, aga ikka kipun vahel sulaselgest laiskusest tegema. Siiamaani pole nimetamisväärset katastroofi või rahalist kulu kaasnenud, küll aga parasjagu frustratsiooni ja ehmatust. Niisiis, sõidan mina hommikul tööle ja kuulen korraga kergemat sorti mürtsu. Auto juhitavust kuidagi ei mõjutanud, polnud ka roolil tunda, seega ei saanud olla tegu kummi purunemise või märkamata lumekamakast ülesõiduga. Mõistatasin veidi kuid kuna miskit märgatavat ei kaasnenud keerasin kiirteele ning kerisin sada rauda nagu viisakale liiklejale kohane.

Värk oli juba meelest läinud kui kuulsin katusel kraapimist ja siis järsku mõistsin: kurat põrgu ja sada sarvilist, olin lumekraapija katusele unustanud. Ei julgenud peeglisse vaadata kartes näha kuidas mu aksessuaar tagasõitva masina tuuleklaasist läbi lendab. Kui tagapool pidurikriginat polnud kuulda ja ka peeglist ei hakanud silma üksteise otsa kuhjuvad masinad, hingasin veidi rahulikumalt. Küllap kukkus juba siis maha kui linnatänaval mürtsatust kuulsin. Tööle jõudes astusin nalja pärast teisele poole autot ega suutnud uskuda oma silmi: kraapija oli endiselt katusel pakiraami alla kinni kiilunud. Kohe hea tuju tuli, polegi vaja esimese asjana poodi sõita uut ostma, meil ju sobivalt aasta hullem lumetorm ja külmalaine tulemas.

Varem olen jätnud katusele käekella ja kohvitopsi. Esimese neist leidsin tee kõrvalt üles, paraku olid ülesõitnud masinad selle moodsalt lapikuks litsunud. Kohvitopsi lugu oli hoopis naljakas. Olime teel kuhugi loodusesse ja astusime Tim Hortoni kohvikust läbi. Võtsin pontsikuid, kakao lastele ja kohvi endale. Auto juurde jõudes olid käed kinni ja panin kohvi korraks katusele. Peale ukse avamist said tüdrukud oma joogid ning pontsikud kätte. Hakkasin sõitma, peale pontsikuampsu küsisin lastelt kohvi. Mis kohvi ei saanud nood aru. Ma ju andsin teile oma kohvi, kus te selle panite. Mingit kohvi sa ei andnud, ainult meie kakao ja pontsikud. See moment saabus kirgastus, KATUSEL!!! Pidasin ettevaatlikult pidurdades auto kinni, astusin välja ja jällegi ei uskunud oma silmi: kohvitops oli libisenud mööda katust pakiraami tagumise relsini ja seisis seal püsti!

Sellel pildil küll last turvaistmes pole :)
Iga kord olen endale kinnitanud, et mitte kunagi ei pane midagi "korraks käest" auto katusele, sest on võimalus, et sinna ta ka jääb. Kindlasti olen ka üht teist mitteolulist nii ära kaotanud, lihtsalt pole märganud ja pidanud seda tavapäraseks mateeria haitumiseks, mis aeg-ajalt vaatamata füüsika seadustele, kipub mind kimbutama. Seni olen kergelt pääsenud, samas kuulnud palju hullemaid lugusid. Täna enda jääkraapijast rääkides kirjeldas töökaaslane õige drastilist juhtumit kui isa oli poest tulles lapse turvatooliga katusele pannud sel ajal kui kraami poekärust autosse ladus. Istus rahulikult sisse ja hakkas sõitma. Parkimisplatsilt kaugemale ei jõudnud, sest valvsad kodanikud märkasid ja peatasid kisa ning auto ette jooksmisega masina.

ÄRGE KUNAGI PANGE MIDAGI "KORRAKS" KÄEST ÄRA AUTO KATUSELE!!!
Kardetavasti loete seda, ja unustate mõne minuti pärast, ma ise üritan järgmise korrani ikka meeles pidada ;)

Ma nüüd natuke pinnin lugejaid, nii paljukest kui neid on: Kas olete kunagi miskit auto kapotile või katusele jätnud ning ise rõõmsalt minema sõitnud?

8 comments:

  1. Oo jaa. Kilone konservherneste metallpurk keset Moskvitši katust nagu politsevilkur. Neli kilomeetrit kodu poole üritasin pidurdades päästa teelekepsutanud jänest ning oleksin loomakese pommina teele lennanud purgiga peaaegu tapnud.
    Purk jäi terveks, jänes jäi terveks, autol oli katusel vist üks kriips, aga ma olin(olen siiani) liiga lühike, et selliseid asju korralikult näha. Mõlkis hernepurki oli lihtsalt üsna ebamugav avada

    ReplyDelete
  2. Ma mäletan jah neid Bulgaaria herneid, igavesed head olid :)

    ReplyDelete
  3. Korra on juhtunud, auto katusele ununes mu käekott, kus sees kogu mu elu... Õnneks üsna kohe märkasin varju pealt naljakat kühmu auto katusel ja pääsesin hullemast... Edaspidi olen püüdlikult järginud sinu punasega kirjapandut :)

    ReplyDelete
  4. Tore kuulda, et meie hulgas on inimesi kellele piisab ühest veast õppimiseks. Huvitav kaua mul meeles püsib või tegelikult kaua ma suudan kiusatusele vastu panna miskit "korraks" katusele toetada.

    ReplyDelete
  5. Rahakott dokumentidega:D Nõukaajal kollase "Žiguli" katusel. Kaduski ära, igavene jama oli dokumentide taastamisega...
    Võtmed olen "korraks käest pannud" ja siis autosse ronides taskutes tuhninud, et saaks auto käima:D

    ReplyDelete
  6. Meil oli kunagi kollane Žiguli, millel oli kaks komplekti võtmeid. Kui reisisime, siis üks komplekt oli isa, teine ema käes, et mõlemad autosse sisse saaksid. Ükskord oli selline lugu, et hakkasime sõitma ja kuulsime imelikku häält auto paremalt poolelt. Nagu tiksuks midagi... täpselt aru ka ei saa, aga hääl oli üsna vali ja nõudlik. Ema jõudis igatahes öelda: "Issand, keegi on autosse pommi pannud!", enne kui akna lahti keris ja avastas, et temapoolsel uksel olid võtmed ees... need "tiksusidki" vastu ust. Jajah, õndsad ukse võtmetega avamise ajad!

    ReplyDelete
  7. Mina olin roolis u.10 a tagasi, kui tulime neljakesi Venemaalt öösel autoga piiri poole. Käisime kohvi ostmas ning jätkasime sõitu. Nii pool tundi hiljem hakkas üks kuttidest oma rahakotti otsima ... Me jätsime ta siis hiljem Pihkvasse uut passi ootama saatkonnast, sest rahakoti vahel, mis ta oli katusele pannud, oli ka tema pass. Mulle tuleb see alati meelde kui midagi katusele tahan panna. 2 nädalat kusagil Pihkva hotellis logeleda - eluga on parematki teha :)

    ReplyDelete
  8. Tänud kõigile vastukajade eest, ilmselt on enamus meist korra või paar selle tembuga hakkama saanud, et miskit korraks auto katusele käest ära pannud. Nagu mu sõbra isa ütles tark õpib teiste vigadest loll ei õpi isegi oma vigadest ;)

    ReplyDelete