Saturday, February 3, 2018

Koolitusel

Paistab, et viimasel ajal ongi pensieelikutel moodi läinud uuesti koolis käima hakata. Õige mitmed blogistajad, keda jälgin, kirjutavad igasugu kursustel või lausa ümberõppel käimisest. Tõele au andes ei usu ma eriti võimalusse, et pealt 50'ne suudaks tööturul täitsa uuel alal konkureerida noortega. Samas hobina on uute asjade õppimine igati tervitatav nähtus. Väidetavalt pidi ajule koormuse andmine ja uute oskuste omandamine olema parimaks arstimiks dementsuse vastu. Eakamad rõhutavad kogemuse peale ja teataval määral on neil õigus, samas järjest kiiremini muutuvas maailmas on olulisem võimalikult kiire uue info omandamine ja uue tehnoloogia tundmine.

Minu koolitus on seoses riigifirmas töötamisele sihuke sulepeast väljaimetud ettevõtmine. Mingit otsest vajadust pole, aga kuna limiit on antud tuleb koolitusele ette nähtud raha ka ära kulutada. Esimene nädal, mis kulus klassiruumis teooria õppimisele on möödas. Selle põhjal sai teha õige mitu huvitavat järeldust. Esiteks muidugi arusaamine, et keskmine tehnilise haridusega tüüp pole just eriti terav pliiats, vähemalt meie firmas. Keskkooli elektri, hüdraulika ja mehhaanika põhialustest pole neil suurt miskit meelde jäänud. Ma pole ise sellega õieti tegelenud koolist saati, kuid lihtne matemaatika ja algteadmised on siiski ajusopis säilinud. Reedese eksami (58 punkti 60'st) oleksin ka ilma nädalat kursustel käimata edukalt sooritanud. Kas tõepoolest on võimalik, et kooliajal õpitud füüsika võib nii põhjalikult ununeda ehkki kogu meie ümbritev maailm sellel põhineb.

Iseenesest on kursustel käimine päris mõnus. Kohale lähen tund aega hiljem ja vabaks saame varem kui tavalisel tööpäeval. Mõningate uute teadmiste omandamine on lausa nauditav tegevus. Omaette kahju, et omal ajal ülikoolis käies polnud erilist entusiasmi ja huvi õppimise vastu. Põhitähelepanu sai tol ajal pööratud pidutsemisele ja lõbutsemisele. Kuna pea oli hea siis viisakate hinnete saavutamiseks piisas tühisest ajakulust. Takkajärgi tundub, et veidigi vaeva nähes oleks võinud oma erialal päris tubliks osutuda. Samas äkki ongi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele parem mu seni viljeletud filosoofia: "Tööd teen selleks ja just nii palju, et mõnusalt elada mitte ei ela selleks et töötada".

Järgmine nädal ootab ees praktiline osa, vaatame kuidas seal läheb. Kipun olema pigem teoreetik aga selles seltskonnas pole karta, et praktikas viimaste hulka jääks.

No comments:

Post a Comment