Wednesday, March 7, 2018

Mont Tremblant 2 - võistlused

Tütar rajal väravat võtmas
Sügavast unest äratas tütre mobla pinin, tüüp oli lausa poole kaheksaks helisema pannud. Hull inimene, puhkusel võiks ikka veits pikemalt sissse magada, pealegi oleme kolmandas ja neljandas grupis, meie laskumine planeeritud alles 10:30 ja 11:00. Proovisin pea teki all edasi tukastada, aga uni oli läinud, teised askeldasid toitu teha. Kohv ja kakao, kaerahelbe puder, banaan ja jogurt, tervislik eine. Mul läks kohmitsemisega aega, noored olid juba valmis. Lasin neil ees minna, et ei peaks kuumas toas ootama ja higistama. Tuleb tunnistada: ajad on muutunud, vanasti utsitasin mina teisi taga, et kiiremini mäele jõuda, nüüd kohmitsen ise kauem, ehkki pole vaja lastele saapaid jalga sikutada. Ikka tohutu kergendus kui lapsed ise riidesse saavad, omal ajal võttis ka parema tahtmise juures pool tundi nende valmis sättimine kusjuures lõpuks olin higine nagu saunast tulnud.

Kohtusime tipus poole kümne ajal ja tegime paar laskumist koos. Plika sõitis end soojaks ning läks restosse korraks jalgu puhkama kui minul aeg starti suunduda. Võistlusrada oli Nanseni nimelisel sinisel nõlval üles pandud. Esimesel pilgul tundus liiga lihtne aga kuna startisime lõpupoole, siis väravate juures jää laialt välja kraabitud. Nojah, oleks ikka pidanud kandid teritama, paraku neljapäeva õhtul kui teenindusest läbi astusin oli liiga hilja. Esimesed väravad võtsin suure varuga ettevaatlikult kõval lumel kantides, kiirusele sihuke asi muidugi hästi ei mõju. Teise poole läksin jääle ja lõikasin just postide äärest, kiirus läks kenasti üles ilma et oleksin kordagi libastunud. Teise laskumise proovisin paremini teha aga läks nagu tavaliselt, jällekord algus liiga lõdvalt, teisel poolel libastusin ning kaotasin aega. Pole hullu, ega see maailma karika etapp ole.

Esimene laskumine, filmisin moblaga ise kõrval alla sõites.

Jõudsin üles veidi enne kui tütar starti tuli. 73 võistleja hulgas sai ta tagantpoolt viiendana rajale, mis mäesuusatamises õige oluline händikäpp. Nüüd oli rada juba päris nüsitud, samas teravate kantide puhul oleks jää peal kiiremgi sõita. Otsustasin plika laskumist filmida ja sõitsin kõrval kaasa. Kostab nagu anekdoot, kus reporter jookseb võistleja kõrval intervjuud võttes. Tegelt selle nõlva peal käkitegu, olen palju järsemal ja künklikumal mäel sõidu pealt filminud. Kohe oli näha, et ega sõit ilusti välja tulnud. Nõlv korralikuks kallutamiseks liiga lauge ja kandid nürid, lõikamise asemel kippusid suusarandid jäisel pinnal üle lohisema. Teise laskumise võtsin ka filmile, suurt vahet polnud nagu ka hiljem aegasid nähes selgus. Tütar oli minust poolteist sekundit kiirem, mina omakorda sama palju tema ülikoolisõbrast parem. Kõigi aegasid ei näinud, eks õhtul autasustamisel ja pidulikul õhtusöögil selgub kuidas läks. Etterutates võin lisada, et hiljem veebilehel oli keegi kogemata mu esimese laskumise ajaks 127.65 sek 27.65 asemel pannud, sihukese ajaga oleks jõudnud mäest üles sõita :)

Kolmekesi mäel
Imeline vaade järvele

Keskpäeval einestasime restos, mina luristasin õlle rindu, mida enne võistlust ei julgenud teha. Temperatuuri ja tuule poolest oli ilm pea perfektne, alla kümne külmakraadi nõrga tuulega. Päikest ei olnud, kõrge õhuniiskus ja kohatised pilved tekitasid paksu härmatist. Lumepind sõideti pealelõunaks parasjagu künklikuks, jää tuli alt välja. Võtsime rahulikult, nautisime kenasid vaateid, fotografeerisime ja sõitsime kella neljaks alla ühispildi tegemisele.

Jõudsime nii napilt, et lippe ja Eesti mütsi, salli polnud aega hotellist tuua. Eestlasi kogunes märkimisväärne hulk kokku, pildi peale mahtumiseks kamandati rahvast koomale.

Hotellis lebotasime, käisime dushi all ja tegime end ilusaks enne õhtusöögile minekut. Üritus toimus samas kohas, kus eelmine aasta. Seekord mahtus rahvas vaevu ära, lauad õige tihedalt kokku lükatud. Kogunemise ajal võtsin baarist oma senise elu kõige kallima õlle, $9 pisikese 0.33 Stella Artois pudeli eest on ikka päise päeva ajal röövimine, dollari baarmenile jätmine ei tundunudki eriti suure tipina.
Meie oleme umbes üks ^ kolmandik vasakult tagareas, mul keskmisena mobla käes.



Vähehaaval jõudis enamus kohale ja lõpuks saime toidu kallale asuda. Söök oli igatahes hea ja valik rikkalik. Iseteenindamise juures meeldib mulle võimalus võtta just seda mis meeldib ja nii palju kui meeldib. Lõhe ja koores hautatud kartulid olid seekordseks lemmikuks, salati ja oliividega kah ei koonerdanud. Kui suurem nälg kustutatud alustati autasustamis tseremooniaga. Eri vanusegrupid said omaette auhinnad, mõnes tihe rebimine, teistes vaid mõni osaleja. Meeste hulgas osutus pikalt kõige tugevamaks minu vanused ehk 50-tes härrased. Võitis endine olümppiasportlane aga ka teiste auhinnaliste kohtade omanikel olid ajad, mida ükski teine mees ei löönud, isegi mitte 20'tes 30'tes noormehed. 

Raha kõrvalmaitsega õlu
Toit oli hüva ja rikkalik
Naiste hulgas sai tütar teise koha ajaga mis oleks ka sama vanade meeste hulgas auhinna toonud. Seekord võitis tüdruk, kes pidavat Ameerikas võiskonnas kaasa lööma. Kokkuvõttes oli kummaline, et põhitegijad meeste hulgas 50 - 70 aastased ja isegi selle vanusegrupi naised asjalike aegadega. Keskealised ja eriti noored mehed valmistasid pettumuse, aga võib-olla polnud noored lihtsalt eelmise õhtu pidutsemisest taastunud. Magustoit osutus äärmiselt maitsvaks, prantslased ikka oskavad koogikesi ja muid kondiitritooteid oluliselt paremini valmistada kui keskmised canadalased. Hotelli tagasi minnes oli kõht nii ebamugavalt täis nagu Mandarinist tulles.

Autasustamine
Hõbemedal kaelas

No comments:

Post a Comment