Friday, April 6, 2018

Capstone ehk Diplomitöö


Diplomitöö
Kolmapäeval ei saanud trenni minna, sest toimus vanema tüdruku diplomi kaitsmine. Tegelt ehkki ma ise pealt ei näinud jäi mulje, et tegu pole samasuguse piduliku ja närvilise üritusega nagu meil omal ajal Tehnikaülikooli auditooriumis. Fakt, et kaitsmine või esitlus nagu seda siin kutsutakse, määrab diplomi lõpphindest vaid 15%, räägib enda eest. Toimus suures saalis, kus kahe teaduskonna (mehhaanika- ja tööstustehnoloogia inseneride) lõpukursuse üliõpilased tegid oma esitluse suht kiirelt üksteise järgi. 250 üliõpilast olid jagatud 3 kuni 5 liikmelistesse gruppidesse, kokku 39 mehhaanikute ja 25 töösturite lõputööd.

Kodus roboti katsetamine

Läksin teaduskonna õhtusele vastuvõtule, kus tudengid vabamas õhkkonnas oma lõputöid näitasid nii üksteisele, kutsutud firmade esindajatele, vilistlastele kui muudele huvilistele.
Kõik 64 diplomiprojekti olid saalis üles seatud
Kõrvalsaali sein tõmmati eest, seal pakuti samal ajal kerget näksi, kohvi, teed, koogikesi ja isegi veini. Lõpupoole anti üle autasud kolmele parimale projektile, milleks osutusid kaks biomeditsiini teemalist ja üks keskkonna alane, kõigi kolme puhul oli minu arust suht vähe seotust tavapäraste mehhaanika inseneri oskustega. Kokkuvõttes võib öelda, et mehhaanikateaduskonna lõputöödest olid veidi vähem kui pooled traditsiooniliselt mehhaanika erialased. Vähemalt veerand puudutasid aeronautikat ja kosmose teemat, teine veerand biomeditsiini, mõned hoopis tarkvaraga seotud.

Mari, Adrian ja Jeremy oma projekti stendi juures
Käisin ringi ja vestlesin mõnede põnevamate projektide nagu aknapesu roboti, hüdrofoobiliste pinnakatete pihustamise, drooni videosüsteemi ja energiat tootvate põrandaplaatide meeskondadega. Kergelt pettunud mulje jäi, oleks oodanud veidi tugevamat esitust ühe inseneriala maailma tippülikooli tudengitelt. Tundus, et nii mõnedki meie oma aja projektid oleks täiesti konkurentsivõimelised olnud, samas võimalused tänapäeval metsikult paremad nii info kogumise kui kasutada oleva projekteerimise, disainivahendite kui tööriistade poolest.
Autonomous Tennis Ball-boy Robot
ja selle ehitajad

Mari meeskonnas oli lisaks temale veel kaks pikakasvulist euroopa päritolu poissi. Projektiks tennisepallide kokkukogumise robot. Nad olid ühed vähesed, kes oma projekti ka rauda panid ehk siis valmis ehitasid. Nagu ikka oli ohtralt katsetamist, ebaõnnestumisi, ootamatuid probleeme aga lõpuks said roboti enam-vähem tööle. Tütre osaks oli elektromehhaaniline pool, poisid tegelesid kaamera, programmeerimise ja palli ära tundmisega, mis osutus kõige keerulisemaks.
Keskel juhendaja professor Meguid


Robot pidi esiteks leidma pallid üles, siis nende juurde sõitma ja lõpuks ka üles korjama. Pallide leidmine on kujundi äratundmise näol üks praeguse aja keerulisemaid masinõppe probleeme. Kui inimaju jaoks on pildilt palli leidmine intuitiivne siis programmeerida seda õige keeruline. Palli kujund sõltub valgustatusest, kaugusest, värvist, osaliselt varjavatest objektidest, jne ... Kokkuvõttes matemaatilist valemit dünaamiliselt muutuvalt pildilt palli leidmiseks on ikka jube keeruline kirjutada, see osa eriti ei kippunud funksima.

Autasustamine, kõne peab teaduskonna juhataja
Kõige suurema üllatuse valmistasid tegelikult tudengid ise. Esiteks muidugi tundusid nad jube noored, aga seda mitte ainult minu vanusest tulenevalt vaid seoses rassilise kuuluvusega. Asiaadid nimelt paistavad selles eas välja oluliselt nooremad kui tegelik vanus passis, vähemalt valge inimese silmadele. Canada tippülikooli lõpetajate rassiline ja rahvuslik koostis oli mõtlemapanev fakt. Esimesel pilgul tundus, et laias laastus jagunes suht võrdseteks kolmandikeks: valged, hiinlased ja muud aasialased. Täna viskasin pilgu peale ametlikule nimekirjale, mis laias laastus kinnitas mu hinnangut, eurooplasi oli ehk sutsu vähem. Üllatav fakt et kogu kambas vaid üks neeger ja üks ladina-ameeriklane. Peale Mari leidsin ühe eesti päritolu noormehe, slaavi nimesid vaid kolm.

Kokkuvõttes annab see pildi Canada tehnilise haritlaskonna ja sellest tulenevalt kõrgema keskklassi rassilisest koosseisust paarikümne aasta pärast. Silma hakkas, et vaatamata siinsele teoreetilisele rassipimedusele eelistavad sarnased sarnaseid. Meeskonnad enamasti koosnesid sama tagapõhjaga tudengitest. Kahest eri rassi puhul üksikuna meeskonnas mina neid ei märganud. Seega sai kinnitust, et kõigele vaatamata on ka Canadas endiselt rassiline tunnetus elujõus. Momendil veel valgeil eelised kuna juhid enamasti heledatoonilised, samas võib paarikümne aasta pärast olla raske valgel inimesel head tööd saada. Tegelikult ei arva, et küsimus oleks nii palju nahavärvis kui just kultuurilises tagapõhjas. Töö juures eri rassidega kokku puutudes mingeid muid probleeme peale kummaliste toidueelistuste silma ei hakka.

No comments:

Post a Comment