Wednesday, April 11, 2018

Sõnasõda pöörab pärissõjaks ?

Viimase mõne päeva sündmused on viinud suht ohtliku rahvusvahelise olukorrani. Jääb vaid üle loota, et Putini alaväärsuskompleks kombineerituna Trumpi ärplemisega ei vii tõsisema sõjalise konfliktini. Paraku on mõlemad mänginud end ohtlikult nurka, taganemist võetaks nõrkuse märgina nii sisepoliitiliste kui välispoliitiliste vastaste poolt.
Trump on korduvalt süüdistanud Obamat kui nõrka ja otsustusvõimetut juhti, kes seadis küll punaseid jooni aga lasi kolmanda maailma dikdaatoreil neist ilma karistuseta üle jalutada kahjustades mitte ainult enda vaid ka USA rahvusvahelist mainet ja usaldatavust. Nüüd on Assad keemiarünnakuga seadnud Trumpi olukorda, kus too peab reageerima, et tema enda säutsud veel naeruväärsemad ei paistaks kui seni. Selge, et võrreldes eelmine aasta kasutatud 59 tiibraketi löögiga peab seekordne rünnak vähemalt vaatemänguliselt palju mõjuvam olema.

Putinil on vaatamata ülekaalukale valimisvõidule just sisepoliitiliselt vaja näidata, et Venemaad ja eelkõige Vovat ennast peab maailm austama (vene kurjategijatel on sihuke termin "uvazhat nado"). Kui maailm ei austa, võib kohalikele bojaaridele hakata igasugu ketserlikke ideid pähe tulema, eriti seoses viimase aja kerge munade pigistamisega lääne sanktsioonide näol. Välispoliitiliselt Putka pigem võidaks kõvasti, kui astuks kas või sümboolselt seekord Assadi tagant ära.

Assadi vaatevinklist on tegu äärmiselt totra ja mittevajaliku aktsiooniga. Sõjaliselt on nad edukad, eriti tänu Vene abile. Miks korraldada sellist jama, mille otsene sõjaline kasu tühine, kas ainult kättemaksu aktsioon. Vene propaganda väidab, et tegu provokatsiooniga, keemiarelva pole kasutatud aga samas ei lase erapooletuid rahvusvahelisi vaatlejaid kohale. Ega nad saa miskit muud öelda sõltumata sellest kas teadsid kasutamisest või mitte või kas isegi sanktsioneerisid seda. Raske uskuda, et Venemaa otseselt asjaga seotud, neile tuleb taolisest aktsioonist vaid kahju. Peale viimaste aastate häbitut avalikku valetamist (Krimm) ja äsjast vahelejäämist Inglismaal ei usu neid keegi isegi kui tõtt räägiksid.

Mis on seni toimunud:
1. Süüria vägede keemiarünnak.
2. Lääne suht ühtne seisukohavõtt, kusjuures prantslaste tugev toetus seoses nende luureinfoga.
3. ÜRO avalduste vetostamine.
4. USA avaldus otsustavast ja kiirest reaktsioonist.
5. Venemaa hoiatus USA'le võimaliku rünnaku "ülitõsiste tagajärgede" kohta.
6. Trumpi säutsumine: "Raketid tulevad, venelased olge valmis".

Olukord meenutab juba Kuuba kriisi. Tookord viskas bluffiv Hrustshov kaardid lauale. Seekord selge, et venelased jälle blufivad, samas on viimasel ajal Putini juhtimise all nad enamasti edukalt oma nõrga käega killustatud ja otsusevõimetut lääneliitu alt vedanud. Trumpi näol said venkud oodatud liitlase asemel hoopis ettearvamatu käitumisega vastase. Kremlis praegu oiatakse, miks küll Hillaryt ei lasknud valida, temaga oleks palju kergem olnud poliitikat ajada.

7. Tsiviillennukitele anti 72 tundi kestev hoiatus Vahemere idaosas lennujuhtimiskeskuste poolt.
8. Vene laevastik lahkus Tartuse sadamast avamerele.

Olen veendunud, et kui imet ei juhtu, siis tuleb mitte ainult ameeriklaste vaid ilmselt valitud lääneliitlaste rünnak (USA, Prantsusmaa, Inglismaa, võib-olla Itaalia). ÜRO'ga ei hakata vaeva nägema ja isegi NATO ametliku heakskiidu saamine oleks liiga aeganõudev. Kiire ja mõjuva tegutsemise huvides osalevad mõned olulised riigid. Siin avaldub ka põhjus, miks Eestilegi oleks äärmiselt tähtis USA ja brittidega kahepoolse kaitsealase lepingu saavutamine, bürokraatia ja ajakulu palju väiksemad, võimaldab kiiret reageerimist võimalikus kriisiolukorras.

Kujutan vaid kahte "imet" ette mis hoiaks ära võimaliku sõjalise aktsiooni.
a. Venemaa vahetab Süüria juhi välja teise endale sobiva lakei vastu ja Assad saab paleepöördes õnnetult hukka.
b. Selgub, et keemiarelva tõepoolest ei kasutatud ja ameerika tunnistab seda - äärmiselt väheusutav võimalus.
Ennustus, mis hakkab juhtuma:
1. Ameeriklased, Britid ja Prantslased korraldavad laiahaardelisema rünnaku nii rakettide kui lennukitega, tõenäoliselt õhubaaside vastu põhjendusega oluliselt vähendada Süüria õhuväe võimekust edaspidi keemiarünnakuid ette võtta. Ebaselge, milline on praegu USA võimekus sealkandis. Lennukitega rünnaku puhul on vaja eelnevalt õhukaitse maha suruda, seega eeldatavasti algab rünnak Süüria õhukaitse koordineerimiskeskuste ja radarite hävitamisega.
2. Venelasi hoiatatakse ette, mitte midagi ette võtma, eriti mitte lennukeid õhku viima, vastutasuks lubatakse neid mitte pommitada.
3. Venelaste reaktsioonist sõltub edaspidine kriisi käik. 
a. Kui nad piirduvad Süüria õhutõrje abistamisega siis ilmselt suurt midagi peale mõne kaotatud liitlaste lennuki ja tiibraketi ei juhtu.
b. Kui kogemata (meelega ei taha nii varases etapis seda keegi) tabatakse vene sõjaväelasi võib Venemaa tunda, et on sunnitud tugevamini reageerima. Paraku pole tal Süürias momendil piisavat võimekust ja niipea kui hakkab oma õhutõrjet kasutama, muutub see legitiimseks liitlaste sihtmärgiks.

Siit alates läheb kriis ebameeldivalt teravaks, kaotusi kannavad mõlemad pooled. Samas ma ei usu ilmaski, et Vene laevastik ründaks Ameeriklaste Vahemeres viibivaid aluseid nagu üks ametnik ähvardas. Venemaa teab, et tegeliku sõja korral ta läänele vastu ei saa ja vaevalt Putin enesetapu mõtteid haub. Suurema tõenäosusega hakatakse peale esimese vere laskmist läbirääkimisi pidama ja jõutakse mingile kokkuleppele. Mõlema au päästetud, aga selle nimel on vaja veidi enne teineteist klobida ja verd näha.

Suurim oht on kohalike sõjaväejuhtide valearvestused, msi võivad kiiresti konflikti hukutavasse spiraali viia. Ma siiski usun, et ameeriklased ja venelased on vaatamata avalikule sõnasõjale omavahelises suhtluses suht kõrgel tasemel.

Muidugi ei maksa unustada, et rahvusvaheliste kriiside kulgemise etteennustamine on ülikeeruline, eriti tavakodanikule, kelle valduses vaid avalikkusele jagatud info.

2 comments:

  1. Mis mõte sel oleks? Kes Assadi asendaks?

    ReplyDelete
  2. Assadi likvideerimise mõte oleks venelaste poolt püüe ilma liiga raskelt uhkust ohverdades konflikti rahumeelselt lahendada, neil tegelt kama kaks kes seal juhiks, peaasi et oma mees. Kaldun siiski arvama, et nii ratsionaalselt ei suuda nad käituda.

    ReplyDelete